Vastus küsimusele kuidas meil läheb

Esimesed päevad Koh Lanta saarel on möödunud kiiresti, samas tundub nagu oleksime siin juba nädalaid olnud ning ammu pole nii väljapuhanud olnud. Aina tõenäolisemaks saab Tai turistiviisa pikendamine kahele kuule, sest siinne keskkond, inimesed ja atmosfäär on lihtsalt imelised.

Jõudsime oma uude koju neljapäeva (12.01) õhtul, olles surmväsinud. Riiki pääsesime õnneks oodatust lihtsamalt – pidime küll tükk aega ülipikas ja kuumas järjekorras seisma, kuid saime otse immigratsiooni sappa, mitte ei pidanud viisa erandiga jamama (sh avalduste täitmine, intervjuu, piisava sularaha olemasolu tõestamine jms). Koju jõudmiseks kulus meil kokkuvõttes 3 lennukit, 1 privaatne minibuss ja 1 praam. Korter on meil ühetoaline, kuid piisavalt avar ning mis kõige tähtsam – funktsioneeriva konditsioneeriga.

Reedel käisime esimest korda Kohubis (meie uus kontor) ennast kirja panemas ning ülejäänud päeva veetsime linnapeal jalutades ning poodidesse kiigates. Õhtul käisime veel teiste kohubberitega rannabaarides, kus sai slackline’i harjutatud.

Kuna reedel sai üsna kähku selgeks, et Koh Lanta ei ole mõeldud jala liiklemiseks (liiklusest veidi pikemalt järgmises postituses), rentisime laupäeval rolleri. Maksad raha ning põhimõtteliselt visatakse kohe võtmed kätte. Kedagi ei huvita su oskused või liiklusalased teadmised. Peaasi, et sa paned allkirja alla, et sõidukitel pole kindlustust ning kõik mis sa teed on omavastutusel.

Peale veidi aega kõrvaltänavatel harjutamist tegime soenduseks tiiru peale saare põhjapoolele ning käisime korra ka naabersaarel Ko Lanta Noi. Õhtu lõpetasime mööda rannaäärt erinevates lokaalides kokteilide degusteerimisega. Põhiline temaatika siin on veidi koopa või onni moodi ehitatud pubid/restoranid, kus on ka võrkkiiged ja/või onnisarnased lebolad klassikalistele laudadele ja toolidele lisaks.

Ülimalt hubased ja armsad istumiskohad, mõistlikud hinnad ning imehead toidud! Ainult hea kohvi leidmisega näeme veel vaeva. Ja esmapilgul paistis justkui soovitaksid nad meil suhkru asemel kohvi sisse liiva panna.

Pühapäeval tundsime ennast rolleril juba veidi mugavamalt ning otsustasime võtta ette saare lõunapoole – st eelkõige lõunatipus asuva rahvuspargi ning lähedalasuva vanalinna.

Turistidele antavad rollerid ei ole ilmselgelt just kõige võimsamad mägisemate teede vallutajad. 18%-sed tõusud ja langused tekitasid küll mõnevõrra kõhedust, kuid õnneks suutsime need turvaliselt ületada… v.a. üks kord, kus rollu ei vedanud välja ja Marko mind poolel mäel maha tõstis. Marssisin siis tipa-tapa mäest jala üles, kus ta mind rollu seljas ootas ning natukese aja pärast kommenteeris, et päris mõnus on olla – üldse mitte palav ja väsinud pole -.-

Esmaspäevaga sai meie puhkus läbi. Samas, pole hullu, sest tööd on siin väga mõnus teha– keskkond on asjalik, verandal näeb päikest ja loodust, õhku on palju ning toidud/joogid saab netist endale otse kontorilaua taha tellida (meie pakett sisaldab 2 söögikorda päevas). Siin läheb ainult küllaltki vara pimedaks (umbes seitsme paiku), mistõttu kaalume, et mõni päev pigem õhtupoole tööd teha ja hommikul ringi sõita/ randa minna/ miskit muud ette võtta.

Natuke pilte ka juurde veel. 🙂

PS. Täpselt ei tea kui tihti blogi kirjutame. Lehe paremal küljel on võimalik lisada oma email, kuhu uute postituste puhul kirja saadame 🙂

Päikest!
Kati & Marko