Tuulisest Ericeirast ja veel longboardimisest

Ericeira suhtes on mul vastakad tunded – ühest küljest mulle meeldis, kuid samas ammendas see ennast päris kiiresti. Rannad on mega kaunid, aga vähemalt see nädal olid surfikonditsioonid kehvad ning vesi ja ilm ikkagi külmad. Majutus oli täpselt see, mida ma Cascaisist esialgu ootasin, kuid üldse mitte see, mida ma Ericeirast tahtsin. Mul on hea meel, et ma selle koha ära nägin, aga mul ei olnud kahju sealt lahkuda. 

Käisin korra kodurannas surfimas ka lõpuks. Broneerisin edasijõudnute koolituse, et oleks kindel motivatsioon vette minna. Konditsioonid oli sellel päeval kohutavad, aga laud, seltskond ja koolituse formaat ideaalsed. Huvitav oli, et seal oli igas suuruses softboarde ning tänu sellele sain ka ikkagi 7’6 laua, mis on mulle praegu täpselt ideaalne. Külm polnud ka isegi nii hull.. alguses vähemalt. Poole tunni peal kaotasin igasugu tunded oma väikstes sõrmedes-varvastes, aga eelnev kartus oli siiski hullem.

Linna oli mul asja peaaegu, et iga päev, sest seal asus coworking space – Ericeira Business Factory. Valdavalt tundus see pigem kohalikele väikefirmadele suunatud, kuid nädalaks loovutasid nad ühe laua mulle ka. Vaid neljapäeval pidin kodust tööd tegema, sest Portugalis oli riigipüha ja kontor kinni.

Mis mulle selle majutuse juures veits vähem meeldis oli, kui vanana ma ennast seal tundsin. 😀 Tegemist oli pigem sellise 19-21 aastaste päris piduse majutusega. Samuti oli valdav osa elanike kas just ülikooli minemas või gap year-i tegemas vms ja tundusid väga kauged tööst kui sellisest konseptsioonist. Igaljuhul kui ma muidu ei arva, et ma juba vana oleks, siis seal tundsin nii küll.

Aa.. ja siis reedel kui ma mõtlesin, et oh võiks miskit teha, siis oli just selleks õhtuks maja praktiliselt tühjaks läinud ja enam polnud kedagi. No tore. Aga jutustasin siis vähemalt ühe just sinna jõudnud Austria paarikesega. Nad olid minust isegi vanemad ning saime bondida selle üle, et me võibolla ei ole selle majutusasutuse jaoks õige sihtgrupp. Tore teada, et asi ei olnud ainult minus.

Ma eeldan, et Ericeiras on 0% vargusi. Hosteli kõik uksed olid praktiliselt 24/7 avatud, sh ka minu toal polnudki võtit. Samuti olid coworkingus uksed pärani, mis sest et läpakad olid laual ja ruumid olid vahepeal inimtühjad. Veidi harjumatu minu jaoks – pakkisin ikka oma väärtusliku kraami alati kokku ja katsusin veidi ettevaatlikum olla.

Teine huvitav tähelepanek – iga päev kell 12 lastakse Portugalis (vähemalt kõigis minu külastatud kohtades) üle linna häiresignaali. Sealjuures ka kohalikud ei osanud mulle otseselt põhjust öelda. Parim, mis teati oli, et sellega antakse keskpäevast/lõunast märku (v.a. juhul kui sireen kõlab muul ajal.. siis on tegemist reaalse hädaabi väljakutsungiga) ning vanasti mängis seda teavitusheli kirik. Uurisin küll mitmelt inimeselt, kuid rohkem infot ei osanud keegi anda.

Enamvähem nii mu nädal muidu läkski – tegin tööd, jalutasin linnas, rannas ja korra surfisin. Ühes teises hostelis filmiõhtul käisin ka aga see oli suht feil, sest seal polnud mitte kedagi kohal.

Nädala tipphetkeks osutus jälle Longboarding – seekord workshop Santa Cruzis. Eelmine kord juba kirjutasin oma sügisesest laagriplaanist ja kuidas longboardimisega siin esimest korda korralikult kokku puutusin. Ericeirast umbes 20km kaugusel toimus laupäeva õhtul veel üks kogunemine ja workshop ning Oeiras leitud tuttavad pakkusid kohe väga lahkelt, et võtavad minu ka Lisbonist Santa Cruzi sõites poolelt teelt peale.

Pühapäeval taaskohtusin Markoga ja kolisime Penichesse. Otsustasime väikese viimase hetke tripi kasuks, tänu millele olen praktiliselt kogu Portugali Lissabonist põhjapoolse kalda nüüdseks läbi käinud.

Päikest!
Kati