Tuul 2 – Meie 0

Mõnikord loodus lihtsalt ei taha, et sa midagi teeks ja looduse vastu ju ei saa. Seekord pidime nädala jooksul loobuma nii Teide tippu sõitmisest kui kaljult alla kõndimisest. Lisaks elasime nädala ilma koduse internetita, sõime veel viimast korda kõhu croquettasid täis ja jõudsime Eestisse.

Oma viimaseks laupäevaks planeerisime juba Tenerife alguses ette päikeseloojangu- ja tähevaatluse reisi Teide tippu. Täpsemalt peaaegu tippu. Tuur sisaldas astronoomiakeskuse külastust Teide rahvuspargis, köisraudteega Teide peaaegu tippu sõitmist ja seal tähe- ja päikeseloojangu vaatlust. Aga tipust-tipust oleks ikkagi umbes 45 minutit matkamist puudu jäänud.

Me leppisime vaid peaaegu tipuga seekord. Aga jäime lõppkokkuvõttes oma tuuriga väga rahule ja tegu oli täitsa Tai tasemel imelise teenindusega – õhtul pakuti meile lisa jakke ja tekke sooja hoidmiseks, tehti pilte, räägiti palju huvitavat juttu juurde jne. Organiseerimise kohapealt midagi kurta ei saa.

Küll aga ei vedanud meil ilmaga – sama päeva lõunal pandi köisraudtee tugeva tuule tõttu kinni. See tähendab, et me pääsesime vaid tõstuki jalamile. Lubasime esimesed 10 minutit bussisõidust endale mossitamist ja edasi otsustasime õhtupoolikut ikkagi nautida.

Kõige juurde räägiti meile korduvalt, kui hästi seal öösel taevast ikka kõike näha on ja kuidas teised riigid käivad seal samuti uurimistöid tegemas. Teide pidavat tähtede vaatlemiseks ülemaailmselt 3. parim koht olema!

Kui päike horisondi taha oli vajunud sõitsime bussiga köisraudtee alguspunkti, kus siis järgmised teleskoobid püsti seati. Samal ajal oli turistidel restoranis aega veel keha kinnitada ja ennast soojendada, sest õhtul oli mägedes päris jahe.

Ühel hetkel kutsuti meid välja tähti vaatama. Mul sellest pilte ei ole, sest mu kaamera on ikkagi vaid telefon, mitte kaamera. Aga ma tõesti ei ole kunagi teist nii tähist ja imelist taevast näinud! Visake googlesse “Teide night sky” ja ehk saate veidigi aimdust.

Igal juhul algselt vaatasime teleskoopidega Veenust ja tema rõngaid (oligi täpselt nii nagu ma väiksena joonistasin), siis Marsi ja viimaks Butterfly clutterit ehk liblikakujuliselt paigutatud tähti.

Seejärel hariti meid veidi astronoomia, horoskoopide, geograafia jms teemal ning õpetati taevast erinevaid tähtkujusid leidma, orienteeruma taeva järgi, aastaaegu arvestama jne. Ülimalt huvitav oli! Kuigi eks ma suurt ja väikest vankrit kunagi ikka olen näinud, siis seal oli tõesti megapalju erinevaid kujusid näha. Lisaks selgitati meile hästi huvitavalt kuidas, miks ja kus miski paikneb, millal mida näha on ning kuidas tähtkujud liiguvad. Umbes 60% sain aru.. mingist hetkest läks jutt veidi segasemaks, õues külmemaks ning olek unisemaks.

Koju jõudsime vist alles ühe paiku öösel, väga väsinud kuid rõõmsatena. Kuna tegu oli meie jaoks asendustripiga ning tuule tõttu jäi ka köisraudtee ära, ei olnud meil just väga suuri ootusi. Tegelikult oli hästi vinge, et tegu oli veidi teistsuguse ja hariduslikuma tripiga.

See oli siis esimene kord kui tuul meist võitu sai. Aga õnneks oli lõpp hea, kõik hea. Teine kord oli siis kui ma (Markole see pinget ei pakkunud) tahtsin paraglidima minna. See tähendab siis langevarjuga 800 meetri kõrguselt kaljult alla kõndida ja õndsalt linnakohal hõljuda.

Esmalt broneerisin selle eelviimase nädala neljapäevaks kuid liiga suure tuule tõttu pidi korraldaja selle edasi lükkama. Uus kokkulepe oli minu jaoks viimase nädala esmaspäev. Esmaspäeval oli aga samuti ilmastikuolud hüppamiseks kehvad ning aeg lükati edasi kolmapäevale. Ja sama juhtus ka kolmapäeval ning hüppamine lükati neljapäevale.

Esialgu oli pilve tõttu küll tuul liiga tugev kuid istusime maha lootuses, et olud paranevad. Ja paranesidki! Sain isegi kiivri juba pähe ja enda istme selga… kui tuul veelgi tõusis ja instruktor leidis, et better safe than sorry ja sellel päeval jääb hüppamine ära. Noo ma nõustusn, et see on suht selline spordiala, kus sorry saab ainult ühe korra vist olla. Aga kahju oli, et juba oli varustus ka küljes ja siis ikka ei saanud minna.

Leppisime kokku, et lähme mu viimasel hommikul hüppama ja loodetavasti on siis olud paremad. Aga no ei olnud määratud vist nii minema, sest sain jälle sõnumi, et kehvad ilmaolud. Laupäeva varahommikul olin ma juba suunaga Tallinna poole. Tuul 2 – Kati 0.

Muidu palju sündmusi enam ei olnudki. Elasime vahepeal pea nädal aega kodus ilma netita ning käisime iga päev kontoris tööl. Muidu oli isegi tore, tegime õhtuti koos süüa ja nautisime rõdul linnavaadet, sest muud ei olnud kodus niikuinii teha. Küll aga sattus viimasele nädalale ka Puerto de la Cruzi püha, mille tõttu kontor suletud oli.

Viimasel nädalal käisime mõlemad veel praeguseks viimast korda surfimas ning enne seda proovisime koos ka longboardimist ehk suurte pikkade ruladega sõitmist.

Muidugi kuulusid viimase reede juurde veel ka croquettad ja sangria Maga restoranis.

Hoolimata kell 4:30 hommikul ärkamisest ja alles 21:15 Eestis maandumisest läks kogu reis üllatavalt kiiresti ja sujuvalt. Kõik oli kuidagi täpselt nii planeeritud ja sattunud, et ooteaegu meil praktiliselt ei olnudki. Kõige kauem passisime viimasel Ryanairi lennul, mis tiheda lennuliikluse tõttu õigeaegselt õhku tõusta ei saanud.

Arutasime Markoga ka üks päev, et reisimise tung kui see vajaduse uude kohta minna on nüüdseks veidi maha rahunenud/väiksemaks jäänud. Pigem on motivaator elada kohas, mis meid õnnelikuks teeb – kus saab tegeleda huvipakkuvate tegemistega ning kus kliima, inimesed ja keskkond naeratuse näole toovad. Hetkel on selleks kohaks ikkagi Canggu (Bali).

Aga see nüüd ei tähenda, et me uusi kohti ei avasta, sest nii mõnedki kohad on veel silma jäänud. Kuid lihtsalt tunnen, et motivatsioonid on veidi muutunud ning hing nii öelda maha rahunenud. 🙂 Aga Balile läheks tagasi iga kell. Ja paari uude kohta, mis listis veel alles läheks edasi ka.

Päikest!
Kati