Traditsiooniline Toila tripp

Käisin teist aastat järjest septembris Toilas longboarding sõpradega kokku saamas. Kaks korda on ju traditsioon? Mis sest, et eelmine kord päris õigesti välja ei kukkunud. See aasta sai korralikult üle kinnitatud, et me ikka samadest nädalavahetustest räägime.

Oliver ja Ivar sõitsid jälle Tartust kohale ning mina Tallinnast. Esialgu pidi Hanna minuga kaasa tulema, aga kahjuks jäi ta viimasel hetkel tõbiseks. Mis siis ikka, läksin üksi. Käisin reede õhtul Markoga viimast Marveli filmi vaatamas, laupäeval puhkasin ennast kodus välja ja startisin umbes 11 paiku. Autosõitu nautisin täiega ikka enda moodi – muusika põhjas, kõvasti ja valesti kaasa lauldes. 😀 Ainult üksi autos saab nii teha.

Kui Tallinnast startides oli õues hall ja jahe, siis Toilasse jõudes paistis päike ning oli t-särgi ilm. Kuna jõudsin teistest nats varem kohale, otsustasin parki ja metsaradadele (ehk kohtadesse kuhu me tõenäoliselt pärast ruladega ei satu) jalutama minna.

Septembri algus on nii ideaalne aeg Toila külastuseks! Lehed kipuvad puudel juba veidi kollakaks aga samas ei ole veel maha langenud ning kõik on imekaunis! Tõenäoliselt tänu ilusamale ilmale oli võrreldes eelmise aastaga ka elu Toilas rohkem – isegi rannabaar oli avatud.

Kui kõik kohale jõudsid läksime esmalt oma longboardidega lõunasöögi jahile. Kohalik pubi pakkus ooteajaks aga 1-1,5 tundi, mis tundus veidi palju. Otsustasime hoopis külapoest pelmeenide kasuks ning tegime Oliveri maailma kõige ägedamas camperis ise süüa. Toila spa ees parklas. Nalja pakkusime me nii mööda jalutajatele kui ka kohalikele väikestele poistele. Küll aga kiitsid teisedki pubist tulnud ja ooteaja ära istunud meie otsuse heaks. 😀

Kas see saun-peoruum-köök-magamistuba ei ole mitte kõige ägedam leiutis üldse? Täiesti ise ehitatud ja kõik detailid ja panipaigad on nii ägedalt läbi mõeldud. Üks kasutusviis camperile on saunamajana – kõik luugid kinni, saun kütma ja sisse-välja saab käia väikse ukse kaudu. Teine variant oleks siin natuke niisama elada. Camperis on piisavalt panipaiku ja lisaplaate, et endale voodi või söögilaud ehitada ning samuti eksisteerib ka täitsa jooksva veega kraanikauss ja töötav pliit. Tahad veidi ruumi ja avarust? Miks mitte avada pool katust või üldse kogu tagumine sein. Ma olen küll superfänn!

Kõhud täis oli aeg lõpuks longiga ka sõitma minna. Vähemalt teistel. Mul kuidagi ei olnud tuju. Õnneks olid mul backupiks oma rullikad ka kaasas.. Või siis kogemata tegelikult Marko 4 numbrit suuremad rullikad. Aga sai hakkama ja nendega oli mul täitsa tore.

Õhtupoole mattus kõik megauttu. // Siit sai alguse üks täiega järsk ja kurviline mägi. Teised tahtsid longboardiga altpoolt nats kiiremaid laskumisi teha. Neil hea lihtne siit alla minna – astud rulalt maha ja jalutad. 😀 Ma olin juba peaaegu valmis sokkis alla kõndima, sest rullikatelt siit laskumine tundus enesetapp. Aga džentelmenid pakkusid mulle hoopis lihtsamat transporti hoides endi vahel rula risti ning mind niimoodi pidurdades mäest alla viies. 😀 Väga vip värk. 😀 Mõned laskumised sain altpoolt isegi tehtud aga veits oli siiski kõhe – esiteks oma viga, et ma ainult kiivri pähe panin ning teised kaitsmed autosse jätsin. Teiseks olid rajal mõned lehed ja oksad, millesse ma suure hooga takerduda kartsin. Päeva suurim trenn minu jaoks oli hoopis siit mäest üles saamine – hoolimata lahketest abipakkumistest tegin seda siiski omal jõul. 😀 Sai soojaks küll.

Õhtu käes oli aeg spasse suunduda. Ainult, et me ei suutnud keegi kolmekesti välja mõelda kuidas rulluiskude alumised pandlad lahti käivad. 😀 Pusisime ja pusisime kui lõpuks Oliver need lihtsalt kruvikeerajaga avas, sest muidu ma olekski öö parklas oma uiskudel veetnud.

Impossible skates. Tallinnas küsisin Markolt ette näitamist ja tegelikult on klambrite avamine tõesti väga lihtne. 😀 Piinlik lausa.

Õhtul veetsime viimased tunnid enne sulgemist spas ja saunades, ostsime viis minutit enne sulgemist hotelli baarist kõik päeva viimased toidujäägid endale õhtusöögiks ja mängisime hotellis piljardit. Teised tahtsid veel pumptrackile minna, aga ma olen vana ja väsinud ning lisaks hindan tohutult ka ühte head pikka und. 😀

Kui esialgu mõtlesin ma pühapäeval veits hängida ja päevasel ajal veel koju jõuda, siis tegelikult oli mul nii tore, et ma jõudsin alles õhtul Tallinna tagasi. Avastasime hommikul, et vihmane ilm ei soosinud kuidagi longboardimist (rulad ja laagrid ei armasta niiskust), seega kuna me ise suhkrust ei ole, tegime paaritunnise minigolfi maratoni. Poole peal tekkinud porilombid radadel pakkusid ainult uusi väljakutseid.

Meie läbivettinud punktitabelid. Ühe raundi ma isegi võitsin! Teistest ei tasu rääkida. 😀

Otsustasime edasi ujuma minna! Enne Toilast lahkumist said kutid veel nats pumptrackil ka sõita ja siis seadsime suuna ägeda ujumiskoha poole Aidu karjääris, mis ma teistele maha müüsin. Kohale jõudes avastasin ainult kaks takistust:

  • suvel SUP matkal avastatud karjäärist väljumise otsetee tuleb välja, et töötabki ainult karjäärist väljumiseks. Ujumiskoha juurde sõites on 800 meetrit enne kohale jõudmist sissesõidukeelt.
  • kuna öö läbi ja terve hommik sadas vihma, siis oli see 800 meetrit paras saviauk, kus kõndida. Ja siis ma imestan, et miks mu valged ketsid üldse valged ei püsi. 😀

Õnneks ei lasknud me ennast aga takistustel häirida ning tegime ühe värkendava supluse ka ikkagi ära. Ei teagi, kas võiks seda oma talisupluse hooaja avalöögiks äkki pidada? Õues oli küll ainult 16-17 kraadi ja vesi oli ikka päris karge. Aga nii mõnna! Vette oli küll raske minna, aga pärast tulid kõik need endorfiinid meelde, mille tõttu ma eelmine aasta seda hullust tegin.

Naeratus kõrvuni! Ekstra boonus – jaheda ilmaga ei olnud siin parmusid, kes suvel päris suured tüütused olid.

Viimaks käisime veel Sonda kõrtsis söömas ning oligi aeg iga roju oma koju sõita.

Sonda kõrts on üks täiega muheda omanikuga, superhea toiduga äge koht. Pühapäev oli pitsa päev ning magustoiduks sai tasuta meekooki ka juurde. Lisaks veel mõnus retro teismelise ea muusika ja toredad vestlused ning enam paremat punkti minipuhkusele polekski saanud tahta.

Koju jõudes oli tunne nagu oleksin naasnud nädalaselt puhkuselt – energiat täis ja tuju hea. Nii loodan, et õnnestub järgmine aasta traditsioone jätkata!

***

Lõpetuseks niisama miskit toredat, mis mind siiani naeratama paneb. Nimelt olen ma viimasel ajal paar megaägedat komplimenti saanud. 😛 Ja kuna komplimendid tunduvad olevat väljasurev kunst, siis mõni kvaliteetne kompliment võib ikka pikaks ajaks tuju heaks teha.

Esimene oli kontoris ja stiilis, et I like you happiness. See on minu arust alati parim kompliment üldse.

Teine oli inimeselt, kes mind ilmselt viimati teismelisena näinud oli. Öeldu kõlas kuidagi nii, et tavaliselt jäävad inimesed ikka vanemaks aga ma näen välja nagu noorem versioon sellest inimesest kes ma justkui võiksin praeguseks olla. 😀

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top