Tere jälle, Bali!

Moraalselt kodutu tunne hakkab tekkima vaikselt. Ühest küljest oli mu kodu viimati Tallinnas Mustamäel, kus praegu üürnik sees elab. Samas kui peaksin nüüd Eestisse tulema, siis tahaksin kindlasti ka Tartusse, kus Marko endale pesa tekitanud on. Reaalsuses tunnen ennast praegu kõige mõnusamalt üldse Balil. Ubudisse naasemine oli nagu koju tulek – tunnen ennast siin eriti mugavalt ja hästi.

Tegin Kuala Lumpuri lennujaamas ajakulu rekordi. Kui alati on 2h enne lennuki väljumist kohale minek pigem formaalsus ja pärast saab tükk aega tühja passida, siis seekord läks mul 1,5h aega, et lennujaama hoonesse sisenemisest alates väravasse jõuda.

Oma uude koju Ubudis jõudsin umbes keskpäeval. Olin ühe päeva töölt vabaks võtnud, et rahulikult sisse seada ja vanu lemmikuid kohti külastada. Viskasingi kotid tuppa ning seadsin sammud coworking koha poole, et järgmiseks päevaks wifi ja kõik vajalik info juba korras oleks. Seejärel jalutasin oma lemmikusse Putri Ubud Spa 2-te juuksemaskile. 12,6€/200k IDR-i eest saab tund aega eriti mõnusat juuksehooldust, pesu ning pea, käte, kaela ja ülaselja massaaži. Kõigele lisaks on salongist lahkudes juuksed lihtsalt ülimalt siidised.

Kuna kell ei olnud veel ülemäära palju otsustasin ka kevade meenutuseks Roam-i, kus mais-juunis kuu aega elasin, õhtusöögile minna. Toit oli imeline ja kerge nostalgia tuli peale küll, kuid kahjuks ei olnud seal seekord ühtegi tuttavat nägu kohal.

Roam-i minnes olin arvestanud muidugi sellega, et teisel pool teed olid kevadel alati taksojuhid. Nimelt asub Roam minu uuest kodust küllaltki kaugel (teisel pool kesklinna) ning kõnniteede puudumise tõttu oleks pimedas koju kõndimine suhteliselt võimatu või vähemalt väga stressirohke.

Mida aga seekord Roam-i ees ei olnud, olid taksojuhid. Otsustasin siis strateegia “seisa eksinud näoga tee ääres ja küll keegi sulle ikka küüti pakub” kasuks. Asi lõppes sellega, et olude sunnil tegin oma esimese sõidu rollutaksoga. Palusin ilusti ka kiivrit ja ettevaatlikult sõita ning õnneks vedas normaalse juhiga, kes mu ilusti turvaliselt koju tõi.

Nende kahe päevaga saigi minu üksi elamine praeguseks otsa – nimelt ühines minuga reede lõunal õde – Krissu. Õe saabumisega kaasnes seekord ka veidi muretsemist, sest ühel hetkel vaatasin kella ja avastasin, et Krissu lennuk maandus juba 3h tagasi, sealjuures kulus minul Ubudisse sõiduks vaid 45 minutit. SMS-ile õde ei vasta, kõne ka vastu ei võta ning samuti ei saanud majaomanik ka autojuhti kätte. Tahes-tahtmata on siin riigis kohe esimene mõte avarii… sest et liiklus. Õnneks ei saanud ma aga kaua muretseda, sest umbes paar minutit hiljem jõudis siiski ka minu väsinud ja pikalt ummikus seisnud õde koju. Mis kõige parem, siis tema saabumisega koos jõudsid minuni ka Saaremaa juustuvinkud, Rakvere õllesigarid, Jassi seemneleib, sefiir ja kukesupid.

Natuke ka meie kodust järgmiseks kuuks ajas. Maja ise on küll ehk veidi kulunum kui Airbnb lehelt välja paistis, kuid toad on kenad ja mööbel mõnus. Mis aga selle koha eriliseks teeb on hoopis villa omanikud.

Ühes toas elavad omanikud (ameeriklane ja tema naine, kes on siit samast piirkonnast pärit), ülejäänud kolmes meie Krissuga, üks fotograaf ja IT kutt. Lisaks elab naabermajas ka villa öövalvur ning iga päev käib siin kohal ka majapidajanna. Majapidajannalt saab paluda endale Bali toite valmistada. Sellisel juhul käib ta kähku kohalikul turul ja poes, toob vajalikud toiduained ja teeb sulle hommikuks näiteks imelised banaani pannkoogid. Plaanis on ka ühel õhtul veel näiteks kana satay-d lasta teha, sest see pidi tal kuuldavasti eriti imeliselt välja tulema. Banaanipannkookide hinnaks (toorained + valmistamine) on siiani olnud umbes 0,9-1,5€ inimese kohta.

Uude koju saabudes sain maja omanikult pea tund aega kestva sissejuhatuse – kus kuidas käib, mis Balil toimub, millega ta kõik aidata saab jne. Nii põhjaliku introt pole ma vist kunagi saanud. Aga omanik on väga hea müügi- ja jutumees. Mõned kahtlased asjad jäid ka kõrva sissejuhatusest (a’la ära hoia midagi põrandal sest kui vannitoas peaks kraanikausi mutter katki minema, siis on kolme minutiga 10 cm vett põrandal ja ära hoia rõdu ust lahti, sest Balil on roheline uss, kelle mürk tapab poole tunniga), kuid tegelikkuses ei ole mul siiani probleeme olnud millegagi.

Lisaks kodutuurile tegi omanik üks õhtu ka minule ja Krissule umbes 1,5h kestva tasuta piirkonnatuuri, kus näitas meile ära linnaosa parimad poed (ja mida sealt osta), restod/kohvikud, templid ja turud. Tutvustas meile pidustusi ja traditsioone, rääkis etendustest, mida meil ehk huvitav vaatama minna on ning pajatas uskumustest ja traditsioonidest, mis bali inimeste jaoks olulised on. Muuhulgas saime teada näiteks

• siin on kõik majad sama pidi ja samasuguse planeeringuga. Kõiksugu koordinaadid ja katuse kõrgused saadakse preestrilt ja maja ukse juures rippuvad väikesed sildikesed/kaardikesed näitavad, et see maja on organiseeritud õigesti;
• kuulsime uskumustest duaalsusesse ja nõidadesse ning sellest, kuidas vaimude poolt üle võetud naised mööda linna kõndisid (neid tunneb ära erilise kõnnaku poolest);
• kastisüsteemist, mis kehtib ka tänapäeval ja sellest, et toidujäägid ei või kunagi käia alt üles. See kehtib ka selle kohta, et isa ei söö kunagi oma laste toidu ülejääke;
• poeglapsi hinnatakse väga, sest nemad saavad pere maja põlvest-põlve edasi kanda. Kui naine abiellub, siis kolib ta mehe koju;
• kuidas siin poes 90% kaubast võlts on ja õppisime poe letilt eristama võlts adi tosse päris tossudest;
• sarongidest ja siidisallidest ning erinevatest meetoditest kuidas neid tehakse;
• kuninga kodust (käisime piilusime ukse vahelt sisse) ja pidustustest.

Lisaks kõigele eelmainitule on seekord kodu asukoht imeline – kesklinna kõnnib 10 minutit (95% teest on ka jalakäijateega) ja Hubudisse, kust see kuu töötan, 15 minutit. Ainus väljakutse on üks koht, kus peab teed ületama. 😀 Lisaks on siin nii palju häid ja odavaid söögikohti, kust saab korraliku lõuna (Nasi Goreng + jook) alla 30k IDR-i ehk 1,9€ eest kätte, mis teeb elu eriti soodsaks.

Samuti meeldib mulle väga Hubud – minu praegune coworking koht. Seal on nii kööginurk, kohvik, koosolekuruumid, skype putka, konditsioneeriga toad, puhuritega toad kui ka aed ja terrass vaatega riisipõllule.

Sellega vist ongi selleks korraks kõik. Järgmises postituses jagan juba muljeid minu ja Krissu minipuhkusest Nusa saartel.

Päikest!
Kati