Täiskasvanud

Ehk tegime eluotsuseid ja teesklesime, et oleme ka suureks saanud. 🙂

Juhuuu, leidsime lõpuks endale päris oma kodu!

Me jõudsime vahepeal kodu ostmisega peaaegu alla anda. Hinnad läksid käest ära ja samas ei olnud ka midagi, mis meid otseselt kõnetanud oleks. Kuni sattusime ‘nägin pilti ja ah sõidame sealt siis lihtsalt mööda’ stiilis juhusega Hõbemetsa rajooni vaatama. Ja see kõnetas meid! Hõbemetsa on ikkagi linnas sees aga samas seal ümber on nii palju loodust, kergliiklusteid ja terviseradasid. Samuti leidsime täpselt sellise planeeringuga korteri, mis vastas meie mõlema soovidele. Ja erinevalt eelmisest korrast, tegutsesime kiiresti ning pääsesime negatiivsetest üllatustest. 😀

Eelkõige mai kuus läks suht palju energiat ja aega kõiksugu korteriga seotud asjadele. Meil vedas – leidsime korteri täpselt viimasel nädalal kui sai veel siseviimistluses muudatusi teha. Neid oli meil üksjagu, eriti köögi paigutuse osas. Lisaks tahtsime kombineerida elemente mitmest sisustuspaketist ning osa vannitoa sanitaartehnikast üldse välja vahetada.

Ostmine ise läks õnneks võrdlemisi lihtsalt. Ainult notarid tunduvad küll tänapäeval ikka suht mõttetud. Küsivad palju raha professionaalse ettelugemise eest. Ja miks ma pean tänasel päeval ikka käima käsitsi allkirju panemas 20+ lehele? Või olgu, kui ma pean tõesti kohapeal allkirja panema siis miks ma seda paberil ja käsitsi teen? Mida iganes. 😀

Igal juhul ma täiega ootan, et saaks sisse kolida ja eelkõige, et meil oleks juba kodukontorituba. Kõigest pool aastat vaja kannatada. Seni käime keskmiselt 3x nädalas maja valmimise progressi jälgimas. Täiesti normaalne, onju? 😀

Kutsu!

Kui kodu sai lukku, hakkasime lõpuks uuesti koera võtmisest rääkima. Otsustasime, et oleme selleks suureks vastutuseks valmis ja tahame endale kindlasti lemmiklooma. Kedagi, kes sobiks korterisse ja kellega meie kui esmakordsed lemmikloomaomanikud hakkama saaks.

Pärast üksjagu videote vaatamist ja netist lugemist maandusime sellisele tõule nagu bostoni terjer. Ettevalmistused alaku!

  • Käisime sõbranna juures, kes on aastaid koertega tegelenud, teadmisi kogumas.
  • Lugesime raamatut kutsika kasvatamisest.
  • Kirjutasime ühele bostoni terjeri omanikule ja käisime tema koertega päriselus tutvumas ja mängimas.
  • Kirjutasime paarile kennelile ning avaldasime huvi endale bostoni terjer soetada.
  • Hakkasime nimesid mõtlema ja kutsikast unistama.

Ma nii nii loodan, et äkki õige pea saame endale koju väikese bostoni!

Blogi saatus

Ma vist leidsin lõpuks viisi kuidas oma blogi ikkagi mingil kujul raamatuks teha. See on lihtsalt üksjagu aeganõudev protsess. Aga ma arvan, et kui see töötab, siis jõuab see blogi siin ka oma lõpuni.

Kuna OCD ei luba mul lihtsalt lambisel hetkel quittida, siis hetke plaan on selline: jätkan siia toredate seikade talletamisega seni kuni me Markoga oma päris koju kolime. Siis vormistan kõik endale raamatuteks, panen uues kodus riiulile sirvimiseks ning sulgen blogi.

Natuke nagu tundub sobiv – alustasin lifeplaneshipi kirjutamist siis kui me kahekesti maailma rändama läksime ning lõpetan siis kui me oleme uuesti valmis paiksemaks ja kodusemaks jääma. 🙂

Aa, ja veel…

ma saan tädiks! 😛 Põnev!

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top