Soojaveelembelisusest talisuplemiseni

Olen hiljuti avastanud enda jaoks ühe uue ja ägeda tegevuse – taliujumine. Esimene mikrohuvi sai istutatud ilmselt juba 3 aastat tagasi. Nüüd oktoobris lugesin raamatut, millest inspireerituna osalesin töötoas, mis lõppes jäävannis istumisega. Kuskile sinna vahele võib veel siduda minu huvi Eestis surfimise vastu ja natuke improt ning nii ma oma esimesele talisuplusele sattusingi.

Wim Hof meetod

Oktoobris sai kõik alguse raamatu “What Doesn’t Kill Us” (eesti keeles “Mis ei tapa“) lugemisest. Ei teagi kuidas see mu radarile sattus aga igal juhul oli ülimalt huvitav lugemine ja soovitan soojalt. Raamatu on kirjutanud uuriv ajakirjanik Scott Carney, kes võttis luubi alla hollandlasest “jäämehe” Wim Hof-i, kes on (üllatus-üllatus) Wim Hof meetodi looja.

Wim Hofi meetodi kolm alustala – külmatreening, hingamistehnika ja pühendumus. Allikas: https://www.wimhofmethod.com/practice-the-method

Veidi olin ma Wim Hofi teemaga tegelikult juba enne raamatu lugemist kursis. Nimelt osalesin ma 3 aastat tagasi Balil ühe konverentsi raames Wim Hof meetodit tutvustavas töötoas. Miks aga praegu mind see raamat kuidagi väga kõnetas oli eelkõige, sest

  1. nagu ma juba kilganud olen, siis Eestis saab surfida! Aga nüüd novembrikuu ilmadega tundus see nii hirmus/ebameeldiv mõte külma vette minna. Kuidas küll sellest hirmust üle saada?
  2. nii kaua kui ma mäletan, on mul olnud hooti raske hingata, eriti kui mul on mingi stressirohkem periood. Valdavalt väljendub see minu sagedases haigutamises tihtipeale väga ebaviisakates olukordades (nt koosolekul, kellegagi jutustades, ettekannet kuulates jne) või lihtsalt õhtul kodus magama jäämise asemel. Sügavalt haigutamine on ainus viis kuidas ma tunnen, et saan veidi rohkem õhku. Olen sellega kunagi arstil ka kurtmas käinud ja kõiksugu kopsudega seotud testid on mul õnneks korras. Süüdi pidid olema lihtsalt mingid laisad lihased ja sellega polevat midagi teha. Raamatu lugemise ajal oli mul jälle see periood kus tundsin igapäevaselt hingamisraskusi, mis pani mind mõtlema.. äkki võiksid need hingamisharjutused minu muredele ka leevendust pakkuda? Teoreetiliselt on ju loogiline – kui mingid lihased on laisad siis treeni neid!

Nii tõmbasingi peale raamatu lõpetamist endale Wim Hofi mobiiliäpi ja otsustasin 2 nädalat proovida iga hommik hingamisharjutusi teha. Lisaks leidsin, et oktoobri lõpus toimub Wim Hofi meetodi koolitus Tartus, kuhu ennast kirja panin.

Tartu koolitus oli ühepäevane sissejuhatus Wim Hofi meetodisse, mis sisaldas veidi teooriat, hingamisharjutuste sessiooni ning lõppes õues jäävannis istumisega. Kuna olin varem ühel sarnasel üritusel käinud, värskelt raamatut lugenud, videoid juurde vaadanud ja kodus hingamisharjutusi teinud, siis ma seal just väga palju targemaks ei saanud. Samas, kuna tegu oligi sissejuhatava töötoaga, siis olin ma ilmselgelt ise liiga värskelt piisavalt infot ammutanud. Ja ega ma minekut seepärast ei kahetse ka, sest tegu oli ikkagi toreda teistmoodi laupäevaga.

Esimesed 20 sekundit jäävannis (paremal) versus peale esmast šokki (vasakul, täitsa naeratusega ja värki).

Päeva finaaliks oli kaheminutiline jäävann ja seal oma hingamise kontrollimine. Üllatavalt tehtav – ma vist olengi selline inimene et kui konkreetne eesmärk ette anda siis on kõik lihtsam. Kui keegi ütleks, et mine istu seal jäävannis nii kaua kui suudad siis oleksin ilmselt poole kiiremini välja tulnud. Esimesed 20 sekundit on küll selline külmašokk ja ahmid õhku, aga kui hingamisele keskenduda ja see korda saada siis on juba täitsa timm. Isegi naeratuse sain näole. 🙂

Kui ma samal õhtul koju tulin siis ütlesin Markole ka, et tore päev oli, aga ma väga palju sealt juurde ei saanud. Samuti kui paljud osalejad olid väga over the moon peale jäävannis istumist, siis minu jaoks oli see mõnus ja värskendav, aga pigem nagu cool, anti eesmärk, tegin ära, chill. Samas nüüd olles mõned korrad talisuplemas käinud, siis taipasin, et sain sealt just jäävanni osas paar kasulikku õppetundi:

  1. teadmise et minu jaoks on täiesti okei 2 minutit jäävannis istuda. Või tänu sellele ka kauem paarikraadises vees ujuda.
  2. õppisin külma vette minnes hingamisele keskenduma. See on pisike detail, aga on nii suure mõjuga ja teeb selle nii palju nauditavamaks kogemuseks.
  3. sain kiire õppetunni, et pane õlad kohe vette – see veepiir seal õlgadel on muidu kõige külmem koht üldse ja vees on mugavam kui õues. Esimene sekund õlad vette panna on küll ebameeldiv aga pikas perspektiivis on see alternatiivist palju mõnusam.
  4. õppisin hea nipi kuidas sauna asemel harjutustega ennast rahulikult soojendada. Kuigi see õpetatud meetod meeldis mulle palju rohkem kui saun, pole ma seda talisuplemisel kasutanud.. see näeb lihtsalt veits naljakas välja kui seda üksi nurgas teha. 😀

Talisuplemine

Veidi pärast Wim Hofi koolitust käisin lõpuks esimesel külmemal surfil Väänas ära. Aitab kah puhtalt iga päev kaamera piilumisest! Kui ma jäävanniga sain hakkama, saan kalipsoga surfimisega ka.

Minu üllatuseks ei olnudki see üldse külm. Ma olin muidugi mega sisse pakitud – paksu kalipsoga, kapuutsiga, surfisusside ja kinnastega. Aga enda üllatuseks niipea kui ennast riietatud sain oli täitsa soe olla. Samuti ei olnud vee külmust üldse tunda. Mis kõige parem – minu varasem kogemus, kus kalipso ja muu selline liikuvust pärssis ei kordunud seekord. Sussid ja kindad olid mu enda omad ja väga hästi sobivad ning ka kalipso sattus nii mugav ja täpselt paras, et kogu surf oli super!

Korralikult sisse pakitud. Ainus katteta piirkond oligi see 80% näost.

Jess, külmasurfihirm ületatud! Või noh.. vähemalt teadustatud, et see on tehtav ja nauditav.

Samas, alates jäävannis istumisest oli mul tekkinud mingi väike uudishimu talisupluse pihta. Ainult et ma ei teadnud kedagi, kes sellega tegeleks või kes seda hulluseks ei peaks. 😀 Ja no lihtsalt lampi üksi kuskil merre minna tundus veidi kahtlane. Minu õnneks ja täpselt ideaalse ajastusega nägin impro FB grupis, et üks tüdruk korraldab talisupluse hommikuüritust ujumise, sauna, võikude ja sooja teega. Esmaujujad on oodatud! Ideaalne!

Ideaalne üritus esimeseks kokkupuuteks talisuplusega! Näeb ühe hea koha ära, tutvub toredate inimestega, saab julgustust ja õpetust ning peale veel hommikusööki ka. 😀 Mida veel ühelt kolmapäeva hommikult tahta? Kui keegi tunneb veel huvi, siis aeg-ajalt toimub neid üritusi vist veel. Ma ise olen siiani kolmel käinud.. tulevastel saab silma peal hoida Facebooki vahendusel.

Pärast esimest taliujumise üritust olin ma koju jõudes supervaimustuses. Enesetunne oli imeline ja tuju mega. Nii äge oleks seda veel teha!

Otsustasingi endale miniväljakutse esitada – käia 4 nädalat vähemalt korra nädalas talisuplemas. Miks? Et näha, kas suudaksin sellest regulaarse harjumuse teha eesolevaks hooajaks, boonuseks lihtsalt hea enesetunne ja muud terviselisad.

Vesi on soojem kui õhk! Müts pähe!

Pirital on õnneks suurepärane taliujumiskeskus olemas, kus on kolmel päeval nädalas saun soe ja uks avatud korrapiletiga külastajatele. Siiani olengi nüüd käinud kas Pirital ürituste raames või sauna lahtistel aegadel või Trummi välibasseinis. Ühe korra käis Marko minuga vees ka ja paar korda tuli lihtsalt julgestuseks/seltsiks kaasa. Muidu olengi läinud vaid siis kui tean, et kohapeal on teisi inimesi ka. Aga kui keegi mu tutvusringkonnast tahaks minuga kampa lüüa siis andke märku. Seltsiliste üle oleks mul ainult hea meel! 🙂

Praeguseks olengi oma esialgse väljakutse ära teinud ja neli nädalat talisupelnud. Ja mitte ühe, vaid isegi kaks korda nädalas. Tundub, et katsun sellest 20/21 talvehooajaks regulaarse praktika teha.

Trummi bassud proovitud. Õhk 5, vesi 8.

Hetke rutiin on puhtalt enesetunde pealt iganädalaselt hingamisharjutusi teha ning suplemas käia.
Wim Hofi hommikuhingamine on mõnus meditatiivne veerandtund iseendale. Ja samas mulle isiklikult huvitavam ja atraktiivsem kui lihtsalt mediteerimine.
Talisuplus on värskendav ja mõnus eneseületus. Otsus sinna külma vette astuda ei tule siiani lihtsalt aga lisaks karastusele on see pisike regulaarne eneseületus samuti väga ergastav.

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top