Kuu aega on juba möödas mu kauaoodatud puhkusest Sri Lankal. Kokku veetsin seal oma õega 16 päeva ning tegime umbes neljandikule saareriigile ringi peale. Mulje Sri Lankast jäi väga positiivne ning seda eelkõige just puhkuse tarbeks – internetiga olid lood ikka väga kehvad. Kasutan seda ka ettekäändena, miks postitused alles “väikese” viitega tulevad.
Sri Lanka on selline veider koht, kus ajavahe maailmaga on pool tundi! Eestiga siis nt 3,5hSriLankan Airlines on väga väga mõnus lennufirma – ülimalt sõbralik ja abivalmis teenindus ning 3,5-tunnise lennu peal sai snäkipaki, vett, süüa väga head toitu ning veini/õlu vm meelepärast jooki.Samuti nägin seal esimest korda Lanka naiste traditsioonilist rõivastust, mis oli ühtlasi nii stjuardesside kui ka hiljem panga tellerite vormirõivastus. Väga vinge mu arust, sest ma ei kujutaks küll ette, et ma sellise topiga iga päev ringi käiks ilma väga self-concious olemata.
Veel miskit veidrat – enne riiki sisenemist olid suuremas osas lennujaama kauplused elektroonikapoed, mis müüsid suurtehnikat nagu külmkapid ja pesumasinad. Sest jah, just see on see, mida ma riiki sisenedes esimese asjana vajan.. otse lennujaamast? 😀
Reisist üldiselt – detsembris tegime me Krissu juures ühe korraliku mitme tunnise planeerimisõhtu, mille tulemus oli järgmine:
Laias laastus oli reisi esimene pool turistitegevustega täidetud, teine nädal rannapuhkus ning kõige lõppu jätsime veel paar päeva, et pealinnaga tutvuda ja tsivilisatsiooniga harjuda. Esmalt veetsime kolm ööd Kandy-s, siis neli Ella-s, ühe öö Udalawala-s, viis Midigamas ning lõpetuseks kaks Colombos.
Kohe esimesel õhtul sõitsime lennujaamast otse Kandysse.
Kandy asub Sri Lanka keskel ning on mägede vahele peidetud. Ühest küljest on ta piisavalt väike, et küllaltki kiiresti endale linnas õige suuna leidmine selgeks teha kuid teisest küljest on ta piisavalt kaootiline, et sul meelest ei läheks, et sa ikka eksootilises sihtkohas asud.
Vaade linnale meie magamistoa aknast. Kõrgeid tornmaju seal väga ei leidunud. Ja kui otse alla vaadata võis kohalikku oma maja taga vanni võtmas näha.Kuna linn on keset mägesid ja ise ka küllaltki mitmetasandiline on mitmel pool sellised kitsad ja veidi kahtlase välimusega tänavad, millest otseteed pidi tasand madalamale paralleeltänavale põigata.Meie esimene tuk-tuk sõit Sri Lankal. Kohalikega suheldes jääb kähku silma see, kuidas nad rääkimise ajal pead raputavad/kõigutavad. Stiilis, et kujuta ette neid nukukesi, keda auto armatuurlauale pannakse. Lankalaste pearaputus tähendab üheaegselt väga palju ja absoluutselt mitte midagi. 😀 Turisti jaoks väga segadusse ajav aga samas ka meelelahutav.Puhkusemeeleolus
Esimeseks täispäevaks Kandys planeerisime endale Why Not Getaway-s kaudu kokandustunni ühe kohaliku pere juures – et ikka teaks, mida ja kuidas edaspidi süüa.
Pereema, kes oli põhiline söögitegija, väga inglise keelt ei rääkinud kuid koolituste organiseerija sai suurepärast tõlgitööga hakkama ning tema oligi meie põhiline meelelahutaja.Köögi terrass .. täpselt selline ja ilma igasuguste ääristeta. Sealjuures siiberdasid kodus ringi pisikesed pruunisilmsed nunnupallid. Aga vaade riisipõllule oli kena küll ning samuti näidati rõdult meile, kus pooled ülejäänud kokkamise koostisosad varem kasvasid.Kuigi me sellel koolitusel ise tegelikult väga süüa ei teinud (v.a. hakkisime moe pärast siit-sealt veidi), siis kogu üritus oli ise mega tore, huvitav ja kasulik. Suurema osa ajast jutustasimegi kursuste eestvedajaga ning uurisime kohalike tavade ja elutingimuste kohta. Näiteks saime teada, et naise roll ongi Sri Lankal suhteliselt päev läbi süüa teha, sest ühe roa ettevalmistus võtab umbes kaks tundi aega. See tähendab aga, et naine ärkab hommikul juba 4-5 üles, et tervele perele hommikusöögi valmistada. Samuti kuulsime, et haridust (sh ülikool) on Sri Lankal tasuta võimalik saada.Kui ma ütlen, et Lanka toit on imeline, siis see ei ole ikka veel piisav väljendamaks, kui väga see mulle maitses. Pildil on riis viie erineva karriga ning papadumidega. Meie jaoks tehti toit poole vähem vürtsikam kui kodus igapäevaselt süüakse ja ausalt öeldes olin ma ikka vürtsist suremas. 😀
Samuti sõime esimest korda kohalike kombel toitu näppudega ning kuigi maitsev oli küll, siis ma eelistan kui karri mu küünealuseid kollaseks ei tee.
Rääkides veel toidust, siis Sri Lankal on mingid rohelised apelsinid. Me hullult plaanisime Krissuga neid ka osta ja proovida ja nüüd taipasin, et ikka jäi see tegemata. Aga väidetavalt pidid head olema.
Teisele täispikale päevale organiseerisime Sigiriya kindluse külastuse ning külatuuri.
Sigiriya kindlus on graniitkünka tipus asuv UNESCO pärand. Kindlus on ümbritsetud ilusa suure pargiga ning samuti leidub seal väike ajaloomuuseum. Kindluse tippu on väidetavalt 1200 trepiastet kuid tegelikult oli ronimine väga lihtne – seda eelkõige ilmselt, sest tempo oli ette seatud kogu rahvamassi poolt, kelle järgi ootama pidi. Samas kuigi oodata sai seal üksjagu, siis ei olnud see mitte midagi hullu. Kohalikud käisid küll kindluse piletiga võrdväärse tasu eest pakkumas otseteed rahvamassist ette kuid olen küllaltki kindel, et see poleks ära tasunud. Vot see rada oleks põnev olnud. 😛 Aga kahjuks või õnneks oli see suletud. Kolmandik on ronitud 🙂 Poolel teel olid üleval mitmed herilaste nõelamise eest hoiatavad sildid. Nähes seal üleval ühe herilase suurust ja meenutades mu lapsepõlve malelaagri herilaste kokkupuuteid võttis see seest veidi kõhedaks. Eriti arvestades, et kuigi hoiatused käskisid vait olla, siis kõiki ülejäänud sadu turiste ei tundunud see silt just palju häirivat.Õnneks guugeldasin ma artikleid Sigiriya ja herilaste kohta alles koduteel – muidu poleks sinna ehk minna julgenudki. Üksjagu leidus päris hirmutavaid lugusid läbi aastate herilaste rünnakutest ning nendega kaasnevatest mitmekümnetest vigastatud inimestest.Teadmatuses on elu aga ilus ja tänu sellele sain ma seekord seal rahus vaateid nautida.Siit pildilt ei arvakski aga tegelikult küpsesime me seal kindluse tipus nagu kaks röstsaia – mõnus keskpäevapäike otse pähe ilma igasuguse varjumisvõimaluseta. Aga vähemalt tasus kogu see küpsemine ära ning puhkuse lõpuks olin ilus pruun tüdruk. 🙂
Olles kindluse tipust ilusti alla tagasi jõudnud ja oma autojuhi üles leidnud võtsime suuna kohalike külla. Külatuur koosnes neljast osast – autoga sõit metsa, kaarikuga sõit jõe äärde, paadiga jõetripp ning lõpuks käsitöö õppimine ja lõunasöök kohaliku pere kodus.
Kõik peale kaarikusõidu oli tripi juures tore ajaviide.. kui ehk veidi kohmakas vähese keeleoskuse tõttu. Kaarikusõit jättis mulle väga ebameeldiva tunde, sest need loomad tundusid seal väga õnnetud. Paadisõit – veidi puhkust, seejärel meisterdas meie kapten meile vesiroosimütsid ning siis pandi mind tööle seni kuni Krissu päikest võttis ja elu nautis.Lisaks meisterdati meile ka vesiroosikaelakeed ning seejärel suundusimegi juba maale.Külas tehti meile kiire tuur nende põllule, näidati kuidas riisi ja riisijahu valmistatakse ning õpetati Krissut pillirookatust punuma. Nüüd oli minu kord puhata. 🙂Enne lõunat ronisime veel puuonni ning peale seda võtsime juba suuna koju. Täiesti ulme mõelda – kuigi külal oli oma köök ja katusealune ka maa peal, magavad on öösiti onnis, sest loomad käivad pimedas järvest vett joomas. Noh.. sellised tavalised metsikud loomad.. nagu elevandid näiteks. Ulme!Vabadel õhtupoolikutel käisime veel paaris kohvikus, kus Krissu õpetas mu kevadrulle sööma. Varem pole need mulle maitsenud kuid nüüd olen ma muutunud. 😀 Oli ka viimane aeg, sest Vietnam (kus ma praegu viibin) on suht kevadrulliparadiis. Kohvikute kohta veel, et kuigi linn on mägede vahel ja vaated kenad, siis mingeid katusekohvikuid oli linnas küllaltki vähe leida. Korra sattusime pärli otsa, kus saime lausa privaatlaua maja katusel. Kauaks seal pidu muidugi polnud, sest õhtud olid jahedad ning külm tuul ajas meid küllaltki kiiresti ära.Kandy keskel asub suur tiik/järv 🙂Misasja sa ajad, et vesi ja elekter ei sobi kokku? Läheb küll! Ehk tavaline dušši süsteem Aasisas. 🙂Stepslid ka kõige pirtsakamatele ehk valikuvariante nagu oleks.Ning sellega saidki meie esimesed päevad ja tegevused läbi! Järgmiseks suundusime rongiga Ellasse. Rongisõit ise on Sri Lankal kusjuures täitsa eraldi turismiatraktsioon – seda oli selgesti näha ka ilmselgelt turistidest täis perroonil.
Kuidas meie rongisõit möödus ja miks see üldse nii eriline on? Kumb meist ennast seekord vigastas? Kus Sri Lankal kuuleb Eesti muusikat? Sellest kõigest juba järgmises postituses. 🙂
Leave a Reply