Puhkus! Ehk matkad ja maailmalõpud

3. päev – Ovre Ardal -> Stryn

✔️ Praamisõit fjordil
✔️ Liustik

Sõit Stryni pidi kaardi järgi kestma 3,5h. Hoolimata varahommikusest stardist jõudsime kohale alles hämaras. Vaated olid jälle ilusad, kuid seekord teadsime seda juba oodata. See ei tähenda, et me looduse ilule juba immuunsed oleks olnud – ahhetasime mõlemad päev läbi.

Minu meeleheaks sattus teele vajadus praamiga fjordi ületada. Järjekordne Norra tripi checklist item tehtud. Kusjuures praamisõit oli super mugav ja kiire. Kui internetist lugesin, et suvel esineb pikki järjekordi, siis meil olid praamid tühjad ning viie minuti jooksul pärast sadamasse jõudmist saime juba liikuma.

Võrreldes eelmiste päevadega kasvas teekonnal tunnelite arv ja pikkus (kuni 7km) hüppeliselt. Mõistetav ka. Mitu korda vaatasime, et tundub nagu suunduksime mägede tupikusse. Marko muidugi salaja lootis küll järske teid otse üles, kuid pidi enamasti mäest läbisõiduga leppima. Õnneks mahtus tunnelite vahele siiski ka üksjagu ilusaid vaateid ja ägedaid teid.

Tahaksin Norra kohvikultuuri ja Circle K-de üle kurta. Esiteks, läks ikka tükk aega enne kui me leidsime korraliku masinaga lattet / cappuccinot pakkuva Circle K. Paljudes pakuti ainult musta kohvi. Teiseks, pildil on mul väidetavalt käes suur kohvi?! Eestis kvalifitseeruks see heal juhul väikseks. 😀

Päeva kõige eredam hetk oli minu jaoks kindlasti esimest korda elus oma silmaga liustiku nägemine.

Ma oletan, et kunagi oli kogu see kivisein liustikuga kaetud. Praegu rõõmustasin aga isegi selle pisikese tüki ning kõikjalt pragudest voolava ja purskava vee üle. Ja selle üle, et me olime siin jälle täiesti üksi!

Vaatepunkti jõudmine oli paras nali, sest esimese korraga sõitsime me õigest teeotsast mööda.. otse 6km pikkusesse tunnelisse, kus käis parasjagu ka teetöö. See tähendab, et teisele poole jõudes pöörasime otsa ringi ning pidime seal 20 minutit ootama, enne kui meie poolt jälle inimesi sisse lasti. 😀 Ja noh, arvestades et pärast oli samas suunas edasi vaja, saime korra veel sealt tunnelist läbi sõita. Nii võib täitsa aru saada kuidas kogemata mõni tunnel Google Mapsile vaatamisväärsusena kirja satub… muidu on need küll suht igavad.

Aga liustik ja kogu see loodus seal! Wow, nii kaunis!

Veidi jalutasime ka kõrval matkarajal kuniks, kaks loodusteadlast nagu me oleme, maast karu käpajälje leidsime. Okei, see võis olla ka saapajälge sattunud koera jälg, aga samas ega need raja kõrval olevad hiiglaslikud koogid küll kodulooma mõõdus olevusele ei kuulunud. Eelmisel õhtul olime ennast lõpuks potentsiaalsete ohtudega kurssi ka viinud – Norras pidavat teemaks olema põdrad, kellega kokku sattudes soovitati ära joosta ja karud, kelle eest ei ole isegi mõtet joosta. Viimaseid pidi küll ainult 50tk olema aga no äkki on meil õnne just see üks mõmmik üles leida? Igal juhul pöörasime enne tihnikusse minekut ümber ja läksime lagedamale platsile tagasi. 😀 Täiega tahaks hull seikleja olla, aga no mis teha kui sellised argpüksid oleme. 😀 Samas elu on ka kallis. Kui muidu nautisime maksimaalselt, et me kõikjal üksi olime, siis sellistel kõhedatel hetkedel oleks paari inimest hea meelega lähedusse soovinud.

Enne kolmandat korda samasse tunnelisse suundumist, käis üks hulluke (seekord Marko, mitte mina!) ennast isegi vette kastmas. Tema loogika oli vist, et kui üldse kuskil talisupelda, siis sellises imelises looduskohas. Mina jäin seekord fotograafi ja cheerleaderi rolli.

Teine ägedam peatus oli üks täiesti kogemata avastatud matkarada. Tõmbasime mägede vahel kõrvale, et kihutajat mööda lasta, kui raja silti märkasime. Päikesevalgust jagus veel paariks tunniks ning 4km rada ei tundunud ületamatu. Küll aga andsid tunda 600m alguskõrgus ning järsk tõus kividest ja kändudest trepist. Hapnik sai igal juhul kiiresti otsa. 😀

Tüüpilised petukad. Tundub, et kohe jõuame tippu aga seal taga oli veel teine tipp. Ja nii ikka mitu mitu korda.

Vaated olid imelised ning rada oli äge. Mõnna lõpp päevale ning järjekordne ideaalne ajastus – kui alla jõudsime hakkas sadama (mis tegi kindlasti kõik kivid libedaks) ning õige pea saabus ka õhtuhämarus.

Aa, ja mingil veidral põhjusel ei kartnud me kumbki siin metsloomi. 😀

Marko läks katki 😀

Kui õhtu lõpuks koju jõudsime, olime mõlemad päris kutupiilud. Leedukast AirBnb omanik käis meile veel järgmiseks päevaks matkasoovitusi jagamas, aga muidu seadsime ennast diivanile õhtuks lebosse.

4. päev – matk Strynis

✔️ Piknik kahekesti looduses

Alustuseks meie kodust, mis oli lihtsalt imeline! Okei, seest oli ta tavaline korter, AirBnb kohta väga hästi varustatud. Aga mis selle tõeliselt imeliseks tegi oli suur terrass vaatega mägedele.

Hommikuvaated

Hoolimata sellest, et õues oli vaid paar (sooja?)kraadi, tuli sellistest vaadetest maksimumi võtta. Nii istusimegi hommikul oma võikude ja kohvidega terrassil, üleni hommikumantlitesse ja tekkidesse mätsitud. Imeline!

Kuna päevavalgusega pole priisata, seadsime pärast hommikusööki ennast kohe matkaraja suunas. Eesmärk oli vaateplatvorm kuhu tegelikult saab kõrghooajal minna ka liftiga. Madalhooajal, ehk praegu, töötab lift ainult nädala lõpus. Sobis hästi – meie otsisimegi tegelikult võimalust natuke ennast liigutada ning lifti mittetöötamine tähendas, et saime mäe tipus üksi olla.

Meie valitud rada oli punane ehk ‘Challenging’ rada nr 43 alla tulime rajast 46. Tõusu sai 768m, üles ronisime 4,3km ja alla tulime 6,6km. Radade erinevus oli kõige järsuma tõusu läbimine praktiliselt vertikaalselt metsas vs sika-sakaliselt (liikluseta) autoteelt. Otsustasime üles minna otseteed pidi. Alla tulime ringiga.
Täitsa algus, veel puhanud ja rõõmus. Punase ringi sees taustal lõppsiht. Minule tundus siit vaadates päris tehtav. Marko ütles pärast, et ta ei arvanud, et me sinna välja jõuame. Teepeal oli paar kohta, kus oli võimalik veel kergemale rajale üle minna. Õnneks jäid need kasutama. 🙂

Üles tuli minna pool teed metsavahelt vertikaalselt üles turnides. Maastik oli puhtalt kännud, kivid, mullakallakud ning nende kõige vahelt kohati nirisev vesi. Aga superkaunis! Ilmaga vedas ka täiega – päikseline, selge ja küllaltki soe. Kahjuks oli keel niimoodi vestil, et ühtegi pilti ei olnud mahti teha sellest esimesest jupist. 😀

Paremalt vasakule – 1) alguses rõõmsad ja entusiastlikud; 2) keskel pool metsarada läbitud, keel vestil ja mõlemal nii palav, et talvejoped lendasid seljast ja tundusid veits overkill 3) metsarada läbitud ning ees ootas veel samapalju teedmööda tõusu. Kõrgusega läksid joped kähku uuesti selga.

Mööda teed tõusta oli isegi raskem (minu jaoks vähemalt) kui kändudel ronida. Tuimem lihtsalt, mistõttu tundus ka pikem. Ning kallakud olid reaalselt nii suured, et ebamugav oli astuda. Ja iga natukese aja tagant pidi pause tegema, et hingamist taastada. 😀

Punane joon näitab kust läbi metsa üles läksime, sinine on vaid üks väike osa kogu sellest sika-sakatamisest, mis alla saamiseks kulus.
Peaaegu kohal! Mida kõrgemale jõudsime seda jahedamaks läks, täitsa tipus olid isegi mõned laigud lund!
Pilt on eksitav. Valdavalt oli siiski ka mäe tipus sügis. Välimuselt vähemalt.
Nagu juba kirjutasin, saime tänu madalhooajale ja lifti kinni olekule üleval täitsa kahekesti olemist nautida. Vaated olid imelised ja päike paitas mõnusalt nägu!

Suured matkajad nagu me olime, siis vedasime tippu ka enda gaasipõleti ja tactical foodsid. Plaan oli kahekesti pikniku teha ning lisaks lootsime, et pärast väsitavat matka maitsevad toidud ka paremini. Olime juba piknikuks valmis ja vesi kees… kui avastasime, et lusikad jäid maha. No nii ei saa ju ühte vürtsikat nuudlisuppi süüa! Leppisime lõpuks tee ja banaanilaastudega.. aga imeliselt armas ja mõnna oli seal ikka kahekesti istuda. Nuudlisupid said paar päeva hiljem siiski ära söödud ning need maitsesid ka ilma matkata täitsa head.

Kõhud teed ja snäkke täis, pakkisime ennast kokku ja tulime pika ringiga alla tagasi, käisime veel toidupoes ning läksime õhtusööki valmistama ning puhkama. Kuigi kilometraažilt ei saanud just palju läbitud, olime päeva lõpuks täitsa kutupiilud. Plaan oli imeline valge kala praad ahjukartulitega. Reaalsuses sõime kartuleid ja alles olevaid snäkke. Nimelt vaatasime poes, et tavai, valge kala pakis. Ostame! Kodus silte tõlkides selgus, et tegu oli eriviisil töödeldud valge kalaga, mis meenutas oma olemuselt rohkem tarretist kui kala. 😀 Iuu. Aga no ikka juhtub.

Kokkuvõtvalt oli see matk ja nunnu piknik üks mu lemmikuid tripi osasid. Mõnna, armas ja väsitav!

5. päev – Stryn -> Hoddevik

Tänase päeva ainus eesmärk oli enne pimedat surfi kohta jõuda. Aga tegelikult lootsime teepeal ikkagi üht-teist ilusat ka näha.

Enne Strynist lahkumist sõitsime kohta, mida ma nimetaks peaaegu maailma lõpuks. AirBnb host soovitas seda matkamiseks ning Google Mapsilt vaadates tundus see äge – autotee lumiste mägede ja liustike vahele, mis lõppes üks hetk lihtsalt kaljudest ummikuga. Ehk maailmalõpp. Kaardi järgi pidi seal paar matkarada ning liustiku vaatepunkti olema. Marko küll ei olnud väga vaimustatud mõttest kohe uuesti matkama minna aga oli siiski nõus vähemalt kohale sõitma ning lühikese jalutuskäigu tegema.

Sõit oli küll väga kaunis aga

  • jälle oli tulenevalt madalhooajast tee teatud punktist ohutuse tõttu suletud.
  • mõned sammud saime pärast parkimist veel allapoole jalutada, aga nagu näha oli see kõik paksult pilvede sees nii, et ühestki vaatepunktist poleks me midagi niikuinii näinud.

Õnneks on mind endiselt võimalik väga õnnelikuks teha mind lihtsalt ilusates kohtades sõidutes. 🙂 Ja Marko on ka rahul kui ta saab veidi põnevamatel ja võibolla raskematel teedel sõita. Õnneks meil klapib – igavatel sirgetel maanteedel kruiisin mina hea meelega. Kurvilistel, kitsastel ja mägistel teedel naudib Marko adrenaliini samal ajal kui mina lihtsalt suu ammuli aknast välja vaatan ja ahhetan kui ilus kõik ikka on. Või siis sõltuvalt olukorras vait olen ja hoian hinge kinni või palun ikka veits ettevaatlikult sõita. 😀

Meie surfi sihtkoht Hoddevik oli ikka hoopis väiksem ja raskemini kättesaadav kui ma arvasin. Külasse saabki ainult mööda ühte sika-sakalist teed. Ja see tee lõppeb ookeaniga, sest kuskile mujale pole lihtsalt minna – Hoddevik on mägede vahel nagu väikeses kausis. Aa.. ja lähim pood asus 20 minutilise autosõidu kaugusel mägedest hoopis teisel pool.

Esimene pilguheit Hoddevikile. Teele mahub ainult üks auto korraga kui möödalaskmiseks ehitatud ‘taskud’ välja arvata. Huvitav on see, et tänu heale surfikohale oli meie arust liiklust siin ühesuunalisel teel rohkem kui me paljudes teistes kohtades üldse näinud oleme. Aga miskipärast on siia ikka ainult üks väike rada tehtud.
Vaade kodurannast tagasi küla poole. Liivanõlva taga on paar maja ka ikkagi… aga mitte palju. Kõik on mägedest ümbritsetud!

Jõudsime oma surfimajja vaid napilt enne hämarust. Kuna kitsad mägiteed ei tundunud pimedas hea mõttena otsustasime poekülastuse järgmiseks päevaks jätta ning lihtsalt puhata ja tšillida.

Maja ja koht ise oli armas.. aga meie maitse jaoks veits liiga kommuuni elu. Võinoh.. näiteks me ei taibanud varem, et seal on jagatud wc ja dušširuum .. eriti jagatud. Sama dušširuum, mis on mõeldud pärast surfi loputamiseks ehk siis asus keldrikorrusel (magamistuba oli meil teisel korrusel) ning seal oli reaalselt ühes ruumis ainult seinade ja kardinatega eraldatud viis dušši kõrvuti. 😀 Õnneks oli inimesi piisavalt vähe, et ei pidanud kellegiga koos kordagi pesus käima, aga alguses tundus küll veits much. Me oleme viimaste aastatega nii mugavateks ikka ära läinud. 😀

Meie toa parim osa oli vaade voodist otse lainetele. Kui see kõrvale panna, siis oli tuba väga hämar ning küllaltki väike – midagi muud peale voodi sinna ei mahtunudki. Keldris oli vähemalt mõnus ja hästi varustatud ühisköök ja tšillimis nurgake. Samas oli seal ka rahvast päris üksjagu.

Arutasime isegi, et äkki on kolm ööd siin liiga palju ning peaks päev varem edasi liikuma. Aga otsustasime siis, et käime järgmine päev vees ära ja vaatame siis oma emotsioonid üle. Hea otsus!

Väljast nägi surfimaja väga nunnu välja!

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top