Puhkus! Ehk Markoga Marokos – Taghazout

Septembri lõpus tegime Markoga oma esimese korraliku traditsioonilise puhkusereisi soojale maale. Maroko sai valitud, sest olin töökaaslaselt selle kohta palju huvitavat kuulnud, seal on soe ja saab surfida. Viimane osutuski meie põhitegevuseks.

Marokos veetsime kokku 1,5 nädalat ning selle jooksul peatusime kolmes eri linnas – Taghazout, Essaouira ja Marrakech. Lendasime peaaegu nii otse kui võimalik Tallinn – Vilnius – Agadir ja Marrakech – London – Tallinn. Kõik sujus hästi ja mõnusalt, kuid nüüd pärast kõiki septembri reisimisi on praeguseks hetkeks lennukitest veidi kõrini.

Taghazout

Juba kolmapäeva pärastlõunal maandusime Agadiri imeväikses lennujaamas, kust meid auto peale võeti ning Taghazouti surfilaagrisse viidi. Enne vahetasime veel lennujaamas eurod dirhamite vastu, sest Eestis Maroko valuutat üldse osta ei saagi. Samuti ei ole Taghazoutis, kus esimese nädala veeta plaanisime, ühtegi pangaautomaati. Lähimad ATM-id asusid poole tunni autosõidu kaugusel Agadiri linnas. Seega nädala eelarve oli meil ilusti välja arvestatud.

Taghazout on umbes 5000 elanikuga väike linnake, mis on väga populaarne surfi sihtkoht. Ka tänavapildis on valdavalt näha kohvikute kõrval surfipoode ja -laagreid. Kui mina varustasin Marokosse minemiseks ennast pikkade pükste ja varrukatega särkidega, et kohalikus kultuuriruumis viisakas olla, siis Taghazoutis liikus päris palju inimesi väga lühikestes shortsides või avarates toppides.

Kohalikud on seal moslemid ning kuus korda päevas kajab üle linna palvekutsung. Mis omapärane, siis mitte kuskil terves Taghazoutis ei müüdud tilkagi alkoholi, sh ka kohvikutes ja restoranides. Küll aga nägin menüüs näiteks alkoholivaba õlu.

Kõikidest sihtkohtadest, kus me käisime, siis Taghazout oli kõige mõnusam ning kuidagi kõige lähedasem Euroopa kultuuriruumile. Ilmselt oli asi selles, et ruumi oli palju ja inimesi vähe. Kuid ka rannas, kus kaupmehed küll käisid teed, sõõrikuid ja pähkleid müümas, ei olnud see müük kuidagi pealetükkiv, tüütu või ebameeldiv.

Keeleoskuse kohapealt oli seal küllaltki lihtne hakkama saada. Kui araabia keel on emakeel, siis nagu aru saime õpivad kõik koolis teise keelena prantsuse keelt. Põhjuseks see, et tegu on endise prantsuse kolooniaga. Samas ka inglise keel oli küllaltki hea nendel, kellega kokku puutusime.

Kuigi Taghazout meeldis mulle enim(ja see kehtib kogu Maroko kohta), siis ei tekkinud mul soovi sinna kuuks või kauemaks elama minna. Puhkuseks, surfiks ja avastamiseks oli tegu ideaalse sihtkohaga kuid elamiseks oleks Taghazout veidi igavaks ja liiga väikseks jäänud. Teised sihtkohad olid vastupidiselt jälle liiga rahvatihedad.

Taghazoutis näiteks oli meil Markoga kolmanda päeva õhtul päris tõsine arutelu, et kuhu me saame minna või mis teha – tundus, et nädal Taghazoutis on liiga pikk ja see koht ammendab ennast tunduvalt varem. Reaalsuses järgnes sellele õnneks üks ägedam surfipäev, päevatripp sisemaale ja muidu toredad uued tutvused, tänu millele aeg lendas. Lõppkokkuvõttes jäime seal veedetud ajaga rahule. Küll aga tekkis tohutu Bali ja igapäevase surfivõimaluse igatsus.

AdventureKeys surfilaager

Kuna meil ei ole oma surfivarustust, üleliigselt teadmisi sellest vallast ega ka lube (ja kui ka oleks, siis Maroko teed on päris käänulised ja mägised) siis otsisime Marokosse endale surfilaagri, mis meie eest hoolitseks.

Eesmärk oli max lebo ja min planeerimist/organiseerimist. Seega nägi meie Taghazoutis veedetud aeg välja nii, et

• esimesel õhtul käisime terve linna läbi;
• ülejäänud kuuest päevast viiel käisime päeva esimeses pooles surfimas – kas siis surfilaagriga veidi kaugemal rannas või jäime laagritripist maha, võtsime varustuse kaenlasse ja marssisime 10 minuti kaugusele randa;
• ühel päeval käisime Paradise Valleys (Paradiisi org) matkal;
• suhteliselt kõigil õhtutel käisime pärast päevaseid tegevusi Mouja kohvikus smuutisid ja imelist kohvi joomas, jalutasime veidi niisama ringi ning peale seda mängisime majutuses lauajalkat, kaarte ja piljardit.

Kui ma tavaliselt olen lauajalkas osav, siis mu igasugune ego tapeti seal paari portugali kuti poolt. 😀 Tegime paarismängu ja pool aega ma ei suutnud laual toimuvat isegi jälgida mitte.

Surfilaagri valisin ma meile selle järgi, et neil tundus sotsiaalmeedias positiivne kuvand olevat ja piltidel inimesed naeratasid. 😀 Lisaks oli tegemist väga soodsa pakkumisega. 300€/in eest oli meil nädal aega kaetud majutus privaattoas (valikus olid ka jagatud toad), 3x päevas toitlustus, surfivarustuse piiramatu kasutus (siin riigis siis nii laud kui kalipso), 5x transport randa ja tagasi, lennujaamast pealevõtt, 5x2h surfitundi + vabasurf, 2 joogatundi, hammam (Maroko kohalik saunarituaal), õhtune kõrbetripp, paradiisi oru ja argaaniõli istanduse päevatripp, BBQ õhtu ja Agadiri turu külastus.

Töötajad olid kohapeal väga abivalmid ja sõbralikud. Aga üldise kvaliteedi kohapealt ütleks, et me saime just seda mille eest maksime.. enamvähem. 😀 St kuna tegu oli ka tõeliselt odava pakkumisega siis mõned aspektid oleks saanud olla organiseerimises ja surfivarustuses paremad. Ja samuti ei õnnestunud korraldajatel meile turu külastust organiseerida (mis oli ok, sest saime selle kogemuse pärast teistest linnadest kätte). Lisaks ei olnud neil selle nädala sees ühtegi kõrbekülastust plaaniski mitte.

Hammami jätsime ise meelega ära, sest olime tollel õhtul väga väsinud. Pluss, kogu hammami mõte on üle kogu keha koorida mingi musta värvi asjaga aga no kui ma olen juba peaaegu nädala oma päevituse kallal töötanud, siis hakkan ma sul jee seda vabatahtlikult maha kraapima. 😀 Ei hakka!

Kuna tegu oli ikkagi surfilaagriga, siis paar sõna ka sellest. Lihtsalt sissejuhatuseks, et meie sealoleku ajal oli surfihooaeg Taghazoutis alles just algamas ning talvel lähevad lained aina paremaks.

Miks ma ütlesin enne, et saime surfilaagrist seda, mille eest me ka maksime:

1. Esiteks olid päevased surfitripid paika pandud igapäevaselt 10:00-16:00 ning hoolimata paketis kirjeldatud muljest, et sõidetakse parimasse randa visati meid iga päev täpselt samasse kohta. Fikseeritud ajad tähendasid ka seda, et tõusu ja mõõnaga polnud üldse arvestatud, rääkimata muudest oludest. Mitte ainult meie vaid ka mitmed teised külalised olid arvamusel, et ei saaks ju nii raske olla vastavalt tõusule ja mõõnale mõni päev surfi osa pärastlõunale lükata.
2. Teiseks oli kogu korraldus veidi logisev. Neil tuli vahepeal korraga kokku umbes 50 inimest laagrisse ja nad ei saanud päris hästi sellise rahvamassiga hakkama.
3. Viimaks, oli surfivarustus logu – kõik lauad oli mõlke jm täis ning väga paljudel oli üks kuni mitu uime puudu. Päevadel kus meid oli 50 said mõned viimased ikka väga nukrad lauad. Me siiani imestame Markoga, et Balil, kus on varustuse rent muudest sihtkohtadest kordades soodsam, on endiselt parima kvaliteediga lauad, mis me näinud oleme.

Ühel korral ootasime autos hotelli ees näiteks veerand tundi kuni linnapealt surfilaua rihmu juurde laenamas käidi. 😀 Ja siis oleksime autoga veel peaaegu maja seina ka sõitnud, sest pargitud oli väga järsu kallaku peale (muud valikut polnudki) ning auto käivitamisel ei saadud kohe tagurpidi liikuma. Korra oli hirmus aga siis kutsuti teine inimene rooli, kes kasutas sõitma hakkamiseks lisaks kahele jalale ka ühte kätt ning sai meid edukalt ülesmäge liikuma.

Ma veel täpsustaks, et hoolimata puudujääkidest oli ilm soe, me saime palju vette ja surfida! Mis tähendab, et tegelikult jäime kõigega rahule ja meile meeldis.

Markol läks seekord surf paremini – ma lihtsalt sakkisin nädal aega kui nüüd aus olla. 😀 Kuidagi ei suutnud oma peast ja igasugu muudest mõtetest välja saada. Aga nii on, et isegi kui ma sakin ja enda peale pahane olen siis ikkagi meeldib!

Aa, täpsustan seda “jälle” kommentaari võileiva söömise juures eelmise pildi all… Täitsa lõpp kui palju saia nad söövad! Hommikusöögiks olid suured baguetted ja juurde tomat-kurk ja krõbinavalik, lõunaks oli kuuel päeval seitsmest baguette vahele pandud tuunikala või kana ja salat ning õhtusöök oli küll ise korralik, kuid ikka olid suured saiad kõrval. Väljas süües toodi ka igal pool ikka korralik kauss saia juurde. Nende sai maitses imehea aga poole nädala pealt hakkas juba veidi üle viskama.

Sellega ongi esimene nädal Taghazoutis kaetud. Järgmine postitus tuleb reisi teisest poolest – Essaouirast ja Marrakechist.

Päikest!
Kati