Penangi poolaeg

Viimase nädalaga käisime lõpuks ometi ära tagurpidimuuseumis ning Penang Hill tipus, tegime kohalikega äri, käisime sõprade juures bassus ning edendasime ka enda elamistingimusi. Teine kuu Penangis, mis sai meie jaoks alguse neljapäeval, tõotab tulla meeldiv.

Mulle jäi kohe alguses silma siinsetest muuseumitest tagurpidimuuseum, kust saab väga palju lõbusaid pilte mälestuseks.

Uskumatult lihtne idee ja samas sobib nii hästi tänapäeva turistidele, kes kõik jäädvustavad ja postitavad Instagrami/Faceooki/kes-teab-kuhu kõike. Ja ega me teistest kehvemad olla saa!

Teine suurem turistitegevus oli lõpuks ometi Penang Hill (mäe) tippu minek. Me oleme sinna ka paar korda varem tahtnud jõuda, kuid sõltuvalt kehvadest ilmastikuoludest /muudest vahele tulnud kiiretest asjaoludest polnud see seni veel õnnestunud.

Üles saamiseks kasutasime raudteed, mis teatud hetkedel tõusis kuni 52.9% nurga all. Teekond ise oli umbes 2km, võttis aega 5 minutit ja kõrgust vallutasime 691m.

Resto toidud ei olnud küll imelised, aga aed ja õhkkond oli see-eest suurepärane! Ma kujutan ette, et seal võiks toimuda imelised aiapeod, kus naised kannavad puhvis heledaid pastelseid kleite ja pitsilisi vihmavarjusid ning mehed on šikkides ülikondades.

Hoolimata meie suurtest pingutustest aega parajaks teha, et kell 23:55 (kolmapäeva õhtul) kinno minna, ei suutnud me nii kaua ärkvel olla ja 23:45 panin ma (viimase ärkvel olijana) ka oma luugid kinni. Miks meil nii hilised piletid olid? Kas me mitte natuke aega tagasi Singapuris ei naernud, et kes ometi nii hilja kinno läheb?

Noh, juhtus nii, et eelmine reede mõtlesime, et tahaks miskit teha… et nädalavahetuse tunnet tekitada. Kuna meil oli veel üksjagu toimetamist ja kõhud ka tühjad, siis hilisõhtune seanss oli lihtsalt esimene, millele jõudnud oleksime. Oh seda toredat üllatust kui umbes veerand tundi enne filmi algust kinos avastasime, et kogemata said ostetud piletid hoopis järgmiseks nädalaks! Antud filmi polnud isegi kinos olemas veel.

Eelmisel nädalavahetusel käisime veel sõpradel külas bassupeol. Võinoh, tegelikult istusime väikeste jookide ja snäkkidega lihtsalt tükk aega bassus ja jutustasime elust-olust.

Selliseid tornmaju bassu sisehooviga on siin linnapildis päris vähe, samas on näha, et neid tekib aina juurde. Nendes elavad nii kohalikud kui ka turistid, kuid viimased pigem salaja – enamustes on kuskil teadetetahvlil kirjas, et lühiajalist üürimist ei lubata.

Tänaseks päevaks oleme me ka ise ühte sarnasesse korterisse kolinud. Sisehoovis on suur bassu ja jõuks kõikidele kasutamiseks ning korter on 35. korruse penthouse.

Tulles eelmisest hostelist on see elustandardite muudatus lihtsalt hiiglaslik! Raha maksame sealjuures selle koha eest vaid 50€ rohkem.

Müüsin vahepeal oma vana läpaka maha – pea nädalaga õnnestus mul sellest kohaliku osta.ee sarnase lehe vahendusel lahti saada.

Sain ühe ostuhuvilisega kahekesti kohvikus kokku. Ta uuris natuke läpakat ja küsis siis, et kas on ok onju kui ta läpaka kaasa võtab ja siis ülekande teeb. Ee.. ei ikka ei ole ok. Kuulutuses oli selgelt märgitud, et müük toimub kohapeal sularahas.

Ütlesin, et kõrvaltänavas on pangaautomaadid, et mingu võtku raha välja ja tulgu tagasi – ma ootan. Selle peale hakkas ta alles uurima, kas ma olen oma hinnas ikka kindel, et äkki saab alla. Ei lubanud allahindlust ka, sest huvilisi kirjutas mulle tegelikult üksjagu.

Hea küll, kutt läks siis väidetavalt ATM-i juurde. Viis minti hiljem kirjutas mulle chati, et aa ups, tal pole pangakaarti kaasas ja äkki ikka sobib ülekanne, et see on mingi instant värk ja ma saan kohe kontrollida. Olles sellel hetkel küllaltki kindel, et see tüüp tahab mulle täiega tünga teha, saatsin ta pikalt ja ütlesin et andku teada millal ta sularahaga tulla saab. Väga suurt usku muidugi ei olnud, et see üldse juhtub.

Üllataval kombel paar päeva hiljem ja peale mõningat veenmist chatis (sest ta tundis ennast nii suure sularaha hunnikuga ebamugavalt) sai läpakas lõpuks ikkagi samale tüübile sularahas müüdud. Teisele kohtumisele võtsin igaks juhuks julgestuseks Marko ka kaasa.

Raha käes, siis tuli muidugi ka ise poodlema minna. 😛 Okei, tegelikult päris nii ei ole aga sattusin üks päev poodidesse jalutama küll. Mõned huvitavad tähelepanekud:

• Matemaatika oskustega on siin riigis suhteliselt kehvasti kui poemüüja kasutab
  100-15=? tehte tegemiseks kalkulaatorit (st otsis selle eraldi välja, mitte harjumusest). Sarnast tegutsemist olen siin üksjagu täheldanud.
• Kui Eestis on enamasti riidepoes pigem 70% naiste ja 30% või vähem meeste osakond, siis siin on meeste osakonnad vähemalt sama suured kui mitte suuremad kui naiste osakonnad.
• Nii mõnelegile eestlasele tundub ilmselt ahistav kui müüja sulle kohe poodi sisenedes tere ütleb või tuleb korra küsima, kas ta saab aidata. Siin vähemalt kahes poes müüja lausa jälitas mind. St reaalselt kõndis minuga teisel pool stanget kaasa (sõnagi lausumata). Muidugi ei saa välistada, et asi oli minus ja äkki nägin ma lihtsalt nii kahtlane välja?
• H&M-i poes sees lasti sõnumit stiilis, nautige šoplemist ja meeldiva kogemuse saamiseks olge tähelepanelikud taskuvaraste eest. Sealjuures pood ei olnud üldse rahvast täis või kitsas vms. Ühest küljest tore, et hoiatati, teisest küljest tundus kuidagi veider nii korralikus poes sellist teavitust kuulata.
• Starbucks on hea koht magamiseks.. nägin mitmed inimesi diivanitel lõuad laiali lõunauinakut tegemas. 🙂

Paar pilti ka siinsete ägedate pühamajade stiilist.

Marko käis tegelikult ühel startup konverentsil ka siin vahepeal aga ma ei oska tema eest sellest kirjutada. Olen talle pakkunud küll külaliskirjaniku rolli meie blogis aga no ei võta vedu..

Homme algab siin kahenädalane toidufestival – Penang International Food Festival ehk PIFF. Edu meile! Peaks vist bassut ja jõuksi kasutama hakkama….

Päikest!
Kati