Novembri kreisi jätk – tiimimeetupid ja eluhead uudised

Viimased kaks nädalat on nii megaägedad olnud! Ja väsitavad ka. 😀 Aga vaimustus on väsimusest suurem, nii et ma olen üks happy puppy. Pun intended, sest lisaks esimest korda üle kahe aasta töökaaslaste nägemisele, saime me Markoga vahepeal elumuutvaid maailmaparimaid uudiseid. Bear with me here…

Nädal puhkuse ja meetupi vahel möödus kiiresti. Tööl toimus palju ja lisaks tegelesime Markoga uude koju kapi planeerimise ja tellimisega. Samuti jõudsime käia sõpradega Texases ning Markoga PÖFFi raames surfifilmi vaatamas.

Järelejäänud novembri plaan sisaldas nädalast ettevõtte meetupi Helsingis, siis 2 päeva Eestis ning seejärel paaripäevast workshopi Kopenhaagenis.

Tiimi meetup Helsingis

Kui vanasti toimusid meil meetupid 2x aastas, siis praeguseks hetkeks on viimasest (Tallinn, 09.2019) juba rohkem kui kaks aastat möödas.

Kui teatati, et meie meetup toimub Helsingis, oli mul ausalt öeldes veits kahju – vähemalt pole päris Tallinn aga samas nagu on ka. Helsingi on veits Põhja-Tallinn. 😀 Pärast kahte nädalat Norras trippimist oli mul aga väga hea meel, et kogu minu meetupile reisimine piirdub kahetunnise praamisõiduga. Ja praegu tagasi vaadates oli see absoluutselt mu kõige lemmik meetup üldse!

Laupäeva hommikul laevale astudes sain selle aasta esimese jõululaksu – laeva astudes vahtis mulle otsa suur kuusk kinkidega, igal aknal olid väikesed kuused ning kõlaritest tuli jõululaule. Peale seda ei saa jõuludest enam kuidagi üle ega ümber – alates Helsingisse jõudmist on see kõikjal.
Kohale õnnestus seekord tulla 12nel inimesel 15st. Kahju, et paar inimest jätkuvalt veel täitsa nägemata jäi aga loodetavasti saab kevadel selle vea parandatud.

Ametlik meetupi kava algas küll alles esmaspäeval kuid inimesed hakkasid saabuma juba laupäeval-pühapäeval. Nädalavahetus oli valdavalt rahulik – reedel käisime Jakubi ja Liisiga küll väljas, kuid kui pühapäeva hommiku- ja ühist õhtusööki mitte arvestada, nautisin hotellitoas üksi olemist ning oma asjade kallal nokitsemist.

Laupäeva õhtul tutvustasin esimest korda Liisile ja Jakubile oma kaardimängu the Mind, millest sai hiljem kogu tiimi jaoks hitt. 😛
Meie hotell Clarion – päris uhke ja mõnna. Hommikusöök oli lausa imeline nagu ka vaated toast. Noh.. neil, kellel olid vaated vähemalt. 😀 Mul vedas. Ainus, mille üle kurtsin, oli temperatuur toas. Nädal aega külmetasin ja vastuvõtust öeldi, et nad ei saa hetkel ilma tehnikuta midagi teha ka.
Naljakas, et muidu oli 4**** hotell ja hullult uhke ja siis on fuajees mikrouun. 😀 Või oi, vabandust – “toidu soojendamise punkt”. 😀

Meetupi kava oli seekord eriti ideaalselt sätitud – algas ja lõppes sotsiaalsete üritustega ning keskel oli paar päeva ühist töötegemist. Õhtuti käisime koos .. õhtustamas ning niisama väljas.

Esmaspäeval tegi Aku meile Helsingi linnatuuri ning pärast oli meil ühine õhtusöök.

Enne linnatuuri jagati kõigile ettevõtte nänni – pusad ja mütsid seekord.
Jalutuskäik oli ise mõnna ja rahulik.. ainult jälle jahe. Talv on kätte jõudnud! Saime Akult kui päris soomlaselt nippe ja soovitusi, kuhu minna (või kust eemale hoida) ning küsitava väärtusega ajaloolisi fakte. 😀 Aga tore oli ning kohvi ja glögi sai ka, nii et ma ei kurda. Tuuri ajal sain ma Markolt ka maailmaparimaid potentsiaalseid uudiseid aga sellest kuskil allpool.
Imeline õhtusöök! Meil oli oma väike eraldi ruum broneeritud nii et saime rahus olla ning kõik said kõigiga vestelda. 😀 Pole just kerge asi, mida 12 inimesega saavutada. Toidud viisid keele alla! Kuna teenindus ei olnud ainult just kiirem, siis otsustasime pärast õhtusöögi lõppu sealt edasi liikuda. Ainus probleem (kogu nädala vältel) oli, et covidi tõttu pandi kõiksugu baarid vara kinni. Käisime siiski kogu seltskonnaga veel hotelli katusel Sky baaris linnavaadet ning viimseid kokteili nautimas. Pärast kella 11-st sulgemist leidsime veel üle tee baari, kus meid paar tundi kostitati.

Teisipäev oli tööpäev koos ühe tunnise workshopi/loenguga. Ülejäänud aja saime coworking space-s tööd teha, näost näkku koosolekuid pidada, uudiseid jagada ning niisama seletada. Väga tore vaheldus!

Õhtul läksime Baribali, kus Jakub meile piljardikoolituse tegi. Nimelt on ta piljardit noorena üksjagu professionaalselt mänginud.. ja seda oli näha. 😀 Mina olin igal juhul vaimustuses, sest esiteks meeldib mulle piljard ning teiseks on Baribali stiilis (erinevate tegevustega) kohad minu arust üldse mõnnad.

Piljardi koolitus oli täiega äge! Esiteks ma õppisin endagi üllatuseks täitsa palju. Teiseks sain teada, et paar reeglit, mis ma arvasin, et on päris proffide reeglid on kas pubireeglid või ei eksisteeri tegelikult üldse. 😀 Samuti oli megahuvitav kuulda kuidas võistlustel profid päriselt mõtlevad.

Lisaks piljardile oli Baribalis tegelikult erinevaid tegevusi palju alates nooltemängust kuni mingite masinate, pokkerilaudade ja minicurlinguni. Või tegelikult shuffleboardini nagu me hiljem teada saime, et seda kutsutakse.

Kõige kohutavam ja parem mäng maailmas. 😀 Tõenäoliselt ühed mu reisi absoluutselt kõige lemmikumad hetkel toimusid siin laua ääres. Ettevaatust – toob inimestes välja nende kõige konkurentsihimulisemad küljed ning the trash talk is real. 😀 Meil on lihtsalt kõige kõige ägedam tiim üldse!

Kolmapäeval suundusime hommikul uude coworking kohta, kus toimus founders workshop – traditsiooniline osa kõigist meetupidest.

Brainstormid, arutelud, postitid ja whiteboardid.

Õhtul käisime Allaz Sea poolis ujumas ja saunas (jei, nädala kõige soojem osa!). Tegu oli välibasseinidega – üks oli ‘soe’ (23 kraadi) ning teine ‘külm’ (10 kraadi). Ma käisin seekord vaid soojas bassus ja saunas – nädal aega niigi külmetanud. Õhtu lõpetasime ühise pitsasööminguga. Peaaegu oleks isegi karaokesse läinud aga viimasel hetkel tundus koht kahtlane. 😀 Samas vaja ju nädala jooksul ikka täislaks Soome kogemus kätte saada – saun, minttu, karaoke jne. Kõige lõpuks ei jäänud jälle ikka muud üle kui hotellist teisel pool teed the Mindi mängima minna.

Kaks asjalikumat päeva seljataga, oli aeg jälle rohkem sotsialiseeruda. Neljapäeval toimus meil kohviüritus ning savitöötuba.

Restaurant We Got This – soovitan 100%. Nii soojad ja toredad inimesed ning oh my kui maitsev kohv!

Kohviüritusel jagati meid kahte tiimi, kus kordamööda saime

  • õppida ise latte kunsti tegema. Nii äge! Kas oleks väga imelik tulevikus kohvikutes paluda, kas ma saaksin oma enda piima valada? 😀
  • cuppingut proovida. Nähtavasti on kohvi pimemaitsmise võistlus mingi asi. Ehk sul on kohvid pandud sellistesse kolmnurkadesse ja sinu eesmärk on tuvastada, millises tassis on erinev kohvi (kahes on samasugune). Võistlustel tuleb rohkem arvata aga meil oli kõigil kolm kolmnurka, milles üksik erinev tassike tuvastada. Minu õppetund – maitsmismeeled mul puuduvad. Kui ma ei eksi, siis olin terve ettevõtte peale ainus, kes mitte ühtegi tassi täppi ei saanud. 😀

Peale väikest taco lõunat ning uut kohvitassi We Got This-st, suundusime savitöötuppa, kus saime kõik keerlevatel ratastel lillepotte teha. Korra olen seda varem ka Annuga Vietnamis proovinud aga seekord saime me päriselt juhendamist ka. Lihtne ei olnud aga midagi potisarnast tuli isegi välja. 😀 Samas otsustasin siiski, et mu pott ei vääri põletamist ja tulevikus kohta minu kodus. 😀 Aga tegevus oli äge ja mõnna. Ma kujutan ette, et rahulikult üksi selle saviga mängida võiks täitsa tore olla.

Paremal üleval on scrap pile. 😀 Ma ei olnud ilmselgelt ainus, kes arvas, et tema ‘saavutus’ pikka eluiga ei vääri. Samas tegelikult üks tiimikaaslane teeb meil hobi korras igapäevaselt imekauneid savinõusid ning paar tükki, kes polnud kunagi saviga tegelenud osutusid kohapeal tõeliselt andekateks.

Neljapäeva õhtu oli lihtsalt kõige ägedam õhtu üldse. 😛 Mina oli esimene ja ainus, kes reedel juba lahkus, seega tegu oli niiöelda viimase õhtuga. Pärast väikest Poola kultuuriga tutvumist hotellis ning ühist õhtusööki suundusime kõik koos tagasi oma lemmikusse – Baribali. Mängisime piljardit (ja meil õnnestus Akuga paarismängus isegi suurmeistrit Jakubit võita! 😛 ), minicurlingut (õhtu lõpuks olime kõik jälle sõbrad), pokkerit (üllatasin ennastki oma bluffimisoskusega) ja the Mindi (vahelduseks üks mäng, mis tiimi ühendas ka :D). Õhtu oleks juba megatore olnud kui see oleks siin lõppenud, aga läks tegelikult veelgi paremaks. Lõppkokkuvõttes toimus meil hotellis peaaegu hommikuni karaokepidu (vabandust naabrid!) ning seejärel jutustasime paari tiimikaaslasega veel kuni hommikusöögini. Täis kõhuga on ju ikka parem magama minna?

Öelda, et ma olin järgmine päev veits unine oleks understatement, aga õnneks polnud mul palju vaja kui lihtsalt laevaga koju sõita. Marko oli ka nii nunnu ja tuli mulle sadamasse vastu ning hoolitses muidu ka minu eest hästi. 😛 Igal juhul läksin ma koju suure naeratusega – meetup oli lihtsalt kõige ägedam üldse ning meie tiim on absoluutselt maailma vingeimad inimesed. Eriti äge oli, et kõik osalesid kõiges ja olid alati kohal. Ja kui üks meie põhimõtetest on, et treat your teammates like old friends siis täpselt nii see nädal tunduski – nagu saaks vanade sõpradega kokku. Mis sest, et osasid nägime täitsa esimest korda. Nii tore!

Elumuutvad maailmaparimad uudised

Esmaspäeva, linnatuuri ajal, sain ma Markolt sms-i stiilis:

Kui sa just midagi kriitilist ei tee, siis võta minuga kohe ühendust!

Kõlab väga põnev.

Selgus, et üks kennel kellelt me kuulda ei plaaninud, kirjutas nüüd Markole. Neil on üks väike bostoni beebipoiss võimalik ära anda! Originaalpere, kes tema endale pidi võtma ei saanud viimasel hetkel siiski sellist pühendumist teha. See tähendaks, et me saame endale juba enne jõule väikese kutsika koju!

Kuna ma olin parasjagu tiimiga linnatuuril, siis kõik nägid kuidas ma järsku hüppama ja särama hakkasin. Ja kõik elasid nii armsalt mulle kaasa ka. Ülejäänud meetupi nädala elasin kutsikaõnnes ning telefonist olemasolevaid pilte ja videoid piiludes.

Meie nunnupall, esialgse hüüdnimega piraat oma erilise silmaklapi tõttu.

Leppisime kokku, et laupäeva hommikul kui ma ka kodus olen, lähme piraadiga tutvuma ning kui siis kõik hästi sujub saame viimase kinnituse, et piraat tuleb meie koju.

Süda sulab! Appi kui nunnu ta on.

Kohtumisel läks kõik hästi ning piraati süles hoida ja silitada oli lihtsalt kõige nunnum asi üldse! Ma pole vist kunagi nii pisikesi kutsubeebisid näinud! Ja oiiii kui õnnelik ma oli kui lõpuks selle jah sõna saime! Niiiiiii äge!

Piraat ja tema õed-vennad külakuhjas magamas. Nunnupalli absoluutne definitsioon.

Enne külla minekut mõtlesime kutsule ühe nimekandidaadi ka välja – Rummi. Hoides piraadi temaatikat aga samas valides kutsule lihtsat ja armsat nime. Tänaseks on Rummi kutsupassis ka kirjas. Juhuu! Ja täna päeval käisime Rummile pesa ja muid asju ostmas, mis nüüd kõik teda kodus ootavad. Vaid paar nädalat veel! Me oleme niiiiiii põnevil!

Päev Eestis ja veel üks meetup Kopenhaagenis

Milleks puhata ja paigal püsida? Ei, kaks ööd kodus on liiga palju. 😛 Rummiga tutvus tehtud, sõitsime Marko ja tema õdedega Tartusse Piia tädi sünnipäevale.

Teel Tartusse lendas mööduva rekka katuselt meile aknasse kahe rusika suurune jääkamakas. Õnneks jäi kõik terveks, aga päris kõhe.

Piia sünnipäeval tegime ise pastat, lasanjet ja tiramisusid.

Õhtu lõpus tutvustasin Marko perele the Mind mängu. Originaalis on see maksimum neljale mõeldud, meid oli 12. Hoolimata sellest kui palju me üritasime (ja me üritasime) või petsime (seda tuli ka ette), ei saanud me 2. tasemest kuidagi edasi. 😀 Aga lõbus oli vähemalt!

Öösel sõitsime lõpuks veel Põlvasse, kust hommikul Marko mind otse lennujaama viskas.

Esimest korda üle 1.5 aasta lennukis. Õnneks olid vähemalt normaalsed, mitte-propeller masinad. Aga nope, mulle ikka ei meeldi lennata. 😀
Hotell oli küll mõnusalt kesklinnas aga sellest tulenevalt kostus ka tänavamüra sisse. Samas, hommikusöök meeldis mulle väga. Eelkõige, sest seal oli eraldi barista, kes imehead kohvi tegi! Seda on isegi uhketes hotellides kahjuks vähe.
Teine huvitav asi oli tasuta veinitund – kella viiest kuueni õhtul pakutakse hotelli lobbys tasuta veini. Äge idee! Ja see ei olnud ainult marketing vaid nad päriselt julgustasid sellest osa võtma ning minut enne veinitunni läbimist käis töötaja kõigi klaase täitmas. Istusin seal küll vaid viimasel õhtul kuid lihtsalt turunduse poole pealt tundub väga tore lüke. Ja samas ega seal nii palju inimesi üldse polnudki.

Kopenhaagenist ma tegelikult väga palju rohkemat ei näinudki kui hotelli, koosolekuruume, kus tööd tegime ning neid paari söögikohta kus töökaaslastega käisime. Kuna ma lahkusin päev pärast workshopi lõppu, oli mul plaan päeval kaks tundi linnas jalutada. Well, not really. Kolmapäev oli vist kõige kohutavam ilm, mis üldse olla võib – tuuline, külm ning sadas vihma ja rahet üheaegselt. On see üldse võimalik? Kui vihmaga oleks ma ehk veel jalutanud, siis rahe teeb päriselt haiget. 😀

Üldised linnamuljed selle vähese põhjal, mis nägin – linn nagu linn ikka. 😀 Tänu jõgedele ja arhitektuurile meenutas mulle Prahat. Ratturid on seal ainult vaprad – sõitsid iga ilmaga. 😀 Aga üldiselt.. ega linnad mind ikkagi ei tõmba.

Pärast pooletunnist jalutuskäiku läksin ma poodi uusi kindaid ostma, sest omadest sain vett välja väänata. Tegelikult nägin üldse välja nägu üks läbi ligunenud õnnetusehunnik. Lennujaamas pidin full riidevahetuse tegema, et mitte külmetada. 😀

Nagu näha, siis vihma ja rahet sadas muidugi ainult otse eest ja näkku. 😀
Lemmik welcoming commitee Tallinna lennujaamas!

November oli kokkuvõttes päris kreisi aga nii äge! Samas ma olen nüüd ikka lõppõnnelik, et saan lihtsalt kodus olla ja Liftis jälle üle pika aja tööl käia. Elu on mõnna! Samuti on mida detsembris oodata. Esmalt on meil lootust saada järgmine nädal korterisse jalutama ning siis muidugi tuleb kohe kohe Rummi!!! Juhuuu!

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top