Hoi Anis võtsin endale missiooniks Annu veeinimeseks teha.
Okei, no tegelikult mitte aga kuna mina armastan vett väga, ei jäänud ka Annul palju muid valikuid kui erinevaid veega seonduvaid tegevusi vähemalt proovida. 😛
Tegevuskava loksus reisi jooksul paika järgnevalt:
neljas samm: varahommikul lainetes avamerel SUPpamine.
Paat randumas – tundsime Annuga ennast veidi jälle imelikult, et kellegi vanaema meid ringi sõidutab. Aga naised teevadki siin palju ja raskeid töid igal pool.
Korvpaadid pärinevad prantsuse koloonia aegadest ning on kookosest valmistatud ümarad korvikujulised paadikesed. Kohalikud kasutavad neid kalastamiseks ning turistide meelelahutamiseks ning sõidetakse nendega ühteviisi nii väikestel jõgedel kui ka avamerel.
Need eriskummalised paadid pärinevad prantsuse koloonia aegadest, kui prantslased Vietnamis hunniku erinevaid makse, sealhulgas laevaomaniku maks, rakendasid. Suurem osa vaesetest Vietnami kalameestest sõltusid oma sissetulekuga paadist, kuid paljudel ei olnud võimalusi kallite maksude maksmisest. Nii leiutatigi teistmoodi kookoskorvikese moodi laevukesed ning kui prantslased makse koguma tulid, öeldi neile tõsimeeli, et tegu pole paadi vaid korvikesega, pääsedes nii karmidest maksudest.Vasakul taga nurgas on sinisel paadil üks silm näha – nimelt usuvad kohalikud, et paadile joonistatud silmad aitavad merekoletisi eemale peletada. Tripp nägi välja selline, et meid korjati peale, siis sõitsime veidi laia jõe peal ning seejärel pöörasime sarnasesse kitsasse “tänavasse”. Seal tegime tiiru, nägime paari atraktsiooni ning seejärel suundusime tagasi algusesse. Kõik kokku kestis umbes pool tundi.Ja kuigi igal pool olid sildid, et palun vaikust, siis mitmed suured turistigrupid sõitsid ringi lausa hiiglaslike kõlaritega.Kui need eelmainitud turistid välja arvata, siis oli meie esimeseks atraktsiooniks show korvikesega, kus kohalik ennast hästi kiiresti keerutas nii, et korvi ääred vahepeal isegi vett ripsasid. Sinna juurde käis ka aeruga vehkimine ja kõrvulukustav tümps.Seejärel ehitas meie juht imekärmelt lehtedest ilusad rohutirtsusõrmusedVõetud naineNing siis visati meid paadist välja. Ehk tegelikult näitas juht lihtsalt ette, kust me väikese tiiru põõsastes saame ronida ja pilti teha.Ma unustasin päästevesti selga. 😀 Lõpetuseks vaatasime, kuidas kohalik kalamees võrke välja viskas
Pool tundi kookoskorvis täitsa piisas ning tegu oli mõnusa ajaviitega. Võrdleksin seda Pirita jõe paadisõiduga – see ei ole just teab mis adrenaliinilaks vaid pigem tore ajaviide. Samuti võiks selle Hoi Anis ikkagi ära teha, arvestades kui palju neil siin korvpaadikesi on ning kui suure osa see kohalike kultuurist moodustab.
Kookoskorvid üle elatud läksime päevatripile salajase kose juurde, kus ka ujuda saime. Sellest kirjutasin juba eelmises postituses. Kolmas samm oli juba avameri ja kalad.
Esialgu oli plaan lihtsalt uurida, kuidas me ennast päevaks saartele saaksime. Onu Google soovitas pöörduda sukeldumispoe poole, mis selgus, et korraldas iga päev snorgeldamise ja sukeldumise päevatuure. Ma alguses küll pakkusin kohe, et lähme siis koos snorgeldama ning seejärel, et tegelikult võiksin ma fun dive-i teha kuid tegelikult kuskil peas käis juba mõte et oooh sukeldumine… tahaks oma paberid ära teha.
Piisas kui instruktor korra küsis, et kas ma olen varem sukeldunud ja juba ma ladusin kogu oma ajaloo ette ning nii lihtsalt saigi otsustatud – ma pean ikkagi proovima oma paberid lõpuni teha (alustasin eelmine aasta Gili saartel). Seega ootas mind ees kaks sukeldumist ning mõned viimased üksikud harjutused vees (CESA ja kompass).
Eelmisel õhtul lugesin veel oma õppematerjalid igaks juhuks uuesti läbi ning samuti räägiti üht teist ka laeval üle. Erinevalt mu eelmisest kogemusest Gili saarte ümbruses, kus vees oli täiega soe, siis siinse 22 kraadises vees sukeldudes anti meile kaks kalipsot ja ikka oli mul niiiii külm vahepeal.
Sukeldusime koos mina, instruktor ja üks teine tüdruk, kes oli enamvähem sama kaugel oma paberitega. Kui esimesel sukeldumisel vee all laskusime, hakkas mul kõrvadel jälle nii valus ning rõhk kõrvades üldse ei stabiliseerunud ning pidime kogu seltskonnaga uuesti pinnale kerkima. Õnneks märkas instruktor, kuidas ma veepinnal (enese teadmata) lõuga liigutades tunnet kõrvades parandada üritasin ning üllatavalt saigi sellest minu jaoks töötav meetod (koos kohati ühest või teisest ninasõõrmest välja puhumisega). Huvitav on, et eelmine aasta Gili saartel ei teinud lõua liigutamine ega neelamine mulle midagi ning töötaski ainult nina kinni hoidmine ja sinna õhu puhumine (ei oska seda paremini selgitada).
Igal juhul, peale seda avastust läksime uuele katsele ning rohkem mul sellel päeval kordagi probleeme ei olnud! Lihtsalt sain nautida ja oma harjutusi teha ja nii nii äge oli! Okei, esimene sukeldumispunkt oli veidi jama ning teine küll natuke parem kuid mõlemad jäid suure kaarega Gili saarte ümbrusele alla. Samas sain ma sain vähemalt oma sukeldumise tunde ja paberid kätte. Jehuuu!
Vot niiiiiii õnnelik! Ei jõua ära oodata, et Balil nüüd uuesti sukelduma saaks.
Samal ajal kui mina sukeldusin käis Annu snorgeldamas. Kuna Annu vähemalt enda sõnade järgi on rohkem mitte vee inimene, siis oli mul hea meel, et ta sellegi ära proovis. 🙂 Kahju ainult, et kui juba sukeldudes leidsin, et need kohad ei olnud ehk kõige põnevamad, siis ilmselt ega snorgeldamiseks see samuti kõige parem olla ei olnud. Aga vähemalt järgmine veekogemus Annul kätte saadud.
Peale sukeldumist ja snorgeldamist viidi meid lõunapausiks ja peesitamiseks Cham saareleEestlane küpsemas 🙂
Lõunalauas tutvusime veel erinevate inimestega ning saime reisisoovitusi Lõuna-Hispaaniasse. Peale rasket tööd rannas (peesitamist ja suplemist) suundusime Hoi Ani poole tagasi, et veel päevavalges koju jõuda.
Minu viimaseks Vietnami katseks Annust veeinimene teha oli päikesetõusu SUP (Stand Up Paddle boarding). Panin Hub Hoi Anist (meie coworking koht) kokku neljase seltskonna, leppisime kokku, et sõbrad korjasid meid oma mootorratastega kell 5 hommikul peale ning juba 5:20 kohtusime rannas instruktori ja veel kahe tüdrukuga, kes meiega ühinesid. Päike tõusis tollel ajal vist umbes kuue paiku hommikul ning eesmärk oli selleks ajaks lainetest läbi ja kaldalt veidi kaugemale jõuda.
Algus ei olnud tegelikult üldse paljulubav, sest täpselt see hetk kui me parklasse jõudsime hakkas sadama. Ja kuigi vihm möödus paari minutiga, siis vette minnes oli esialgu täpselt päikesetõusu koha ees suur pilv. Õnneks nihkus see pilv aga eest ning saime nautida imeilusat päikesetõusu. Kogu seltskond oli meil üldse väga muhe ja tore ning SUPpamine väga äge. 🙂 Kui seltskonda kokku üritasin panna kuulsin küll algselt kahtlusi, et kas ikka tasub enne viit hommikul ärgata. Mis see üks hommik ära ei ole? Ma ei mõtle kunagi tagasi hommikutele, kus ma kaua magasin, et oh oli tore aeg. 😀 Pigem on ühed toredamad seiklused tavaliselt aset leidud just veidratel hommiku- või õhtutundidel.Üritus kestis 4h, sh kokku umbes 9 km SUPpamist, kohvipaus kohalikus rannabaaris, päikesetõusu ajal paari kena foto jäädvustamine ning kõige lõppu imeline hommikusöök teises rannarestos.Päevituse järgi pole vist väga raske arvata, kes turist ja kes Vietnamis elav instruktor on 😛 Koduteel olime kõik kutupiilud ja näljased. Loodus ei soosinud meie lebo pause, viies meid valesse suunda tagasi ning nullides kogu vahepealse progressi.
Ühesõnaga ülimalt mõnus varahommikupool ning meil vedas ka kena päikesetõusuga. Samuti ei õnnestunud mul ilmselt veel Annut ära hirmutada, sest juba õige pea liitub ta meiega veidikeseks ajaks uuesti Balil.
[…] Kui aasta tagasi jäid mul kõrvade tõttu sukeldumispaberid pooleli, siis nüüd märtsis sain peaaegu ilma probleemideta need lõpuni teha. Olin seekord sukeldumisest ootusärevil kuid kõrvade pärast otseselt niiväga […]
Saab sukelduda või ei saa noh? – lifeplaneship
[…] Kui aasta tagasi jäid mul kõrvade tõttu sukeldumispaberid pooleli, siis nüüd märtsis sain peaaegu ilma probleemideta need lõpuni teha. Olin seekord sukeldumisest ootusärevil kuid kõrvade pärast otseselt niiväga […]