Mitu eestlast mahub Hoi Ani ja viimased muljed Da Nangist

Arvestades kui väike on Hoi An ja kui vähe eestlasi üldse maailmas eksisteerib, olin ma väga üllatunud kui palju me Annuga Hoi Anis kaasmaalasi kohtasime. Seekord kirjutangi eestlastest, meie hüvastijätupidudest Hubi inimestega ning Da Nangi põhilisest tõmbenumbrist – tuld purskavast draakonisillast.

Ah et mitme eestlasega me siis kolme nädala jooksul kokku jooksime?

• Esialgu kui SUPi jaoks Hubi Facebooki grupist seltskonda otsisin identifitseeris üks Hoi Anis oma perega elav Eestlane mind mu nime järgi ära ning käisime pärast kolmekesti ka korra hommikusöögil.
• Üks päev märkas Annu kedagi rannas “Minu ..” sarja raamatut lugemas.
• Restoranis sattus kõrvallauda eesti keelt kõnelev pere.
• Oma lemmikus hommikusöögikohas kuulis meid rääkimas üks Eesti tüdruk, kellega tutvust tegime.
• Päris mitmed kohalikud/Hoi Anis elavad välismaalased teadsid veel ühte teist Eesti pere, kes seal tükk aega elanud oli ja just hiljuti Eestimaale tagasi liikusid.
• Ühes gini pubis, mille töötaja oli Eesti paarikese lapsi hoidnud, oli pakkuda riiulil pudel Eesti gini. Senini polnud keegi seda vist küsinud miskipärast.

Igal juhul leian, et eestluse kontsentratsioon väikeses Hoi Anis oli päris suur. 😀

Aga tagasi meie tegevuste juurde. Minu ja Annu kolm nädalat Hoi Anis sai nii kiiresti läbi. Tundsime ennast seal väga hästi, Hubis oli mõnus seltskond tekkinud ning muidu oli ka elu ilus. Kui tore on, siis möödubki aeg kiiresti. Enne lahkumist organiseerisime endale Hubi inimestega rannabaaris veel hüvastijätu õhtusöögi .. ja siis kuna sellest ei piisanud tulid osad tegelikult veel järgmine õhtu Da Nangi meile seltsi pakkuma.

Da Nangi jõudsime me Annuga reede pärastlõunal. Samaks õhtuks oli planeeritud veel Hubi inimestega ühe paljukiidetud pitsakoha külastus, klubitamine ja karaoke. Laupäeval käisime päevatripil, millest ma juba varem kirjutasin ning õhtul ootasime Da Nangi suurt turismiobjekti showd. Juba pühapäeva hommikul läksid minu ja Annu teed lahku. Mina lendasin lennukiga Bali poole ning Annu jäi veel mõneks päevaks Da Nangi oma uut reisikaaslast ootama.

Viimasel õhtul käisime Annuga veel draakonisilda vaatamas. Korra nädalas kindlal ajahetkel puhub draakon tuld ja vett ning selleks puhuks kogunevad silla ümber paljud turistid ning kohalikud pered.

Kokkuvõtvalt on mul hea meel, et me oma viimased paar päeva ka veidi Da Nangi nägime. Kuid veelgi enam on mul hea meel, et me kolmeks nädalaks enne ikkagi Hoi Ani jäime (esialgne plaan oli 2 nädalat Hoi Anis ja 1 Da Nangis veeta). Ma võin ju originaalis linnalaps olla aga riisipõllud, rannad ja mäed võidavad mu südame iga kell.

Ja sellega saigi mu Vietnami peatükk selleks korraks läbi. Samas seal on veel nii palju näha ja teha (nt põhja pool asuvad mitmed maailma suurimad koopad!), et tõenäoliselt suundun sinna veel üks hetk tagasi.

Päikest!
Kati