Minu happy place

Taevas on heleroosa, üksikute helesiniste vertikaalsete triipudega. Päike, mis on peaaegu loojumas, paistab tänu selgele horisondile oma täies hiilguses. Kalda poolt kostab kõlaritest Oasis – Wonderwall ja India ookeani poolt tulevad lained loksutavad sind mõnusas rütmis. Käes on reede õhtu ja sa ei suuda oma tobedat suu kõrvuni naeratust lihtsalt näost pühkida, sest sa oled SIIN. Raske on uskuda, et see ei ole unenägu. Kuidas ma siia sain? Kas see ongi elu? Kas elu saab tõesti nii imeline olla?

Ühel hetkel hakkavad lained aga suurenema ning on aeg oma õndsast transist välja tulla, surfilaud kalda poole pöörata ja aerutama hakata. Sa tunned kuidas laine sind lükkab, ning teed need kolm eluolulist liigutust – käed lauale, jalg põlve juurde ja püsti. Sõit mis sellele järgneb on maagiline. Ja isegi kui see päris ideaalselt (või üldse) välja ei tule, siis kuna päike pole veel horisondi taha vajunud, on veel aega uuesti proovida. Ja alati on homme..

Eespool kirjeldatud õhtu ei ole väljamõeldis vaid täiesti reaalsus. Nii raske kui mul seda uskuda ka ei ole. Päikeseloojangu surf on imeline!

Esimest korda elus surfisin ma eelmise aasta sügisel siin samas Balil, Kutas. Ilmselgelt sattusin sellest kohe megavaimustusse. Aga alles Sri Lankal jõudis mulle kohale, et ma saan ju päriselt ka õppida surfima ja see ei pea olema lihtsalt miski, mida ma korra või kaks proovin. 😀 Tundub siililegi selge, aga minu jaoks oli see kuidagi avastus. Lisaks surfitundidele ja ise proovimisele lugesin läbi raamatu Surf’s Up: The Girl’s Guide to Surfing, ühinesin tüdrukute surfigrupiga Facebookis ja hakkasin üldse veidi rohkem enda ümber silmi lahti hoidma.

Tundub esialgu veidi tobe ehk, et mida ma surfamisest raamatust ikka õpin. Olles aga terve elu ikka väga lameda vee ääres elanud, siis õppisin ma sealt väga palju – nii lainete ja nende murdumise, erinevate laudade, tehnika jms kohta. Teoreetiliselt ma tean ju küll, et on laine ja laud ja siis surfitakse, kuid kunagi varem polnud ma seda enda jaoks päriselt lahti mõtestanud. Näiteks milliste lainete ja mis laineosade peal surfitakse, mis trikke lainel tehakse, millised on erinevad lauad, millised on erinevad lained jne. Erinevad grupid on ägedad motivatsiooni ammutamiseks ning ka teiste algajate murede lugemiseks. Igal juhul tänu sellele olen ma nüüdseks Balil nii koolitusi võtnud kui ka ise surffamas käinud.

Kutas on algajal hea surfida, sest seal on liivapõhi ning lained mugavalt kalda lähedal. Lainete püüdmine on küllaltki lihtne ning ühe sessiooni jooksul saab palju kordi püsti tõusmist proovida. Võrreldes kui eelneval korral Canggus surfisime Markoga ja tunni aja jooksul vast viit lainet üldse püüda üritasime. Erinevus seisnes selles, et Canggus tuleb ikka hullult palju ja küllaltki kaugele paddleda (aerutada?) ning vastutulevad lained on sealjuures suured, päris tugevad ja väsitavad.

Canggu ja Kuta koolitajate vahel tundub ka kerge rivaalitsemine käivat. Õpetamismeetodid on neil igal juhul juba veeoludest sõltuvalt küllaltki erinevad.

Igal juhul üritan ma siin nüüd üksjagu surfimisega tegeleda. Alguses käisime pea iga nädalavahetus Kutas tšillimas ja surfimas. Samuti üritasin ikka mõned surfid ka Canggus kas hommikul või õhtul teha. Kui hommikusurf äratab üles ja tekitab päeva mõnusa energia, siis alguses kirjeldatud päikeseloojangu surf on 100% minu happy place. See on lihtsalt uskumatu tunne olla päikeseloojangu ajal surfilaual, püüda laineid, õõtsuda laual ja nautida rannast kostvat head muusikat.

Lisaks ise üritamisele otsustasin huvi pärast seekord ka ametlikust surfikoolist (st päriselt majaga, pesuruumidega, kodulehega ja annab teenuste eest tšekke) 3x koolitust võtta. Tunnid toimusid Kutas ning iga tund kestis umbes 3h – algas video ja teooriaga, sellele järgnes surf, mille ajal nendepoolne fotograaf mind pildistas ja lõppes piltide põhjal analüüsi ja tagasisidega.

Minu muljed sellest surfikoolitusest on küllaltki muutlikud olnud.

1. tund – koolitus ise tundus suhteliselt sama kui see, mis suvalisest rannaputkast varem saanud olen. Üksjagu olen juba ise harjutanud ja uurinud, nii et teooria osa mulle enam uus ei tundu. Tekib tunne, et mul on ikkagi puudu ju vaid õigete liigutuste sisse harjutamisest ja peaksin ehk veidi rohkem just üksi pusimas käima. Koolitaja nunnutamine ja laua lükkamine teeb mind pigem pahuraks ja on rohkem segav kui aitav. Samuti, kuigi koolitaja on teoreetiliselt väga tore inimene, on mul tunne, et ma ei meeldi talle. Või igal juhul on enamus muid koolitajaid mul tavaliselt toredamad olnud.
   Lainevahul otse ranna poole surfimine ei ole nii uus minu jaoks. Aga okei, tunni lõpus piltidelt positsioonide tagasisidestamine on päris kasulik. Kuigi tunni jooksul jõudsin juba mõelda, et äkki järgmine kord rendin neilt ainult lauda ja koolitust ei võta, otsustan lõpuks ikkagi koolitusega jätkata.
2. tund – okei, oli ikkagi hea otsus uuesti tulla. Täna õppisime ja harjutasime veidi rohkem pööramise teooriat, lainest läbi minekut ning kuidas sinu peale murduva lainega ellu jääda. Kuigi üht-teist ma raamatust jälle teadsin, sain mõned olulised nüansid ikkagi juurde. Samuti, kuigi ametlikult peaks seda alles kolmandal tunnil tegema, läksime mõned korrad koolitajaga ka lineupile (ee.. see rivistus kus surfarid rohelisi ja veel murdumata laineid püüavad). Kuna see tähendas, et koolitaja tuli ka ise eraldi lauaga kaasa, ei olnud seekord ka sellist nunnutamist. Ainult, et sain korduvalt pahandada, et miks ma üldse ei naerata. 😀 No palun vabandust, et mu keskendunud nägu väga tõsine on, eksju. Tunni lõpuks vähemalt oli naeratus näol, tuju hea ja juba ootasin, et millal tagasi minna!

   

3. tund – seekord keskendub tund vaid lineupile. Alustame jälle paari video ja väikese teooriga: kuidas ja kust lineupile läheneda, surfi etikett ning kuidas paddlemist lihtsamaks teha (sain vastuse küsimusele, miks mõned inimesed jalad õhus paddlevad). Vette lähen mina, 2 koolitajat ja 5 teist turisti. Igaüks oma lauaga ja otse lineupile. Nii nii äge lihtsalt! Saingi päriselt mõned suuremad ja murdumata lained kinni püüda ja päriselt pöörata, st mitte lihtsalt valgevahuga ranna poole minna. Lisaks sain seekord uue instruktori, kes oli täiega tore ja ei vihanud mind. 😀

Kokkuvõtvalt oli see ikkagi väga äge koolitus ja sain sealt üht-teist teadmisi ja kogemusi ka juurde. Ikka hullult on kasuks kui on keegi, kellega esimest kord lineupile mina ja kes sulle väikseid nüansse selgitab, tagasisidet annab ja juhendab.

Koolituse pahupool – peale selle lõpetamist ja ühte kehva kogemust iseseisvalt Canggus surfates, tekkis mul korraks mingi hirm/blokk üksi sufimise ees. Too kord olid vesi ja lained lihtsalt liiga tormised mu jaoks, ma läksin esimest korda vette tugeva longboardiga ning tundsin ennast igati halvasti ja sain üksjagu tappa ka. Aga see tunnetus tuleb ja läheb ja kõik on work in progress. Mõnikord on surf imeline ja vahel lihtsalt ei ole minu päev – eks nii ole vist kõigega tegelikult.

Minu suurimad väljakutsed hetkel on järgmised:

• mu makaronikäed, mis ei jaksa paddleda (st välja aerutada) – tegelikult kui ma nüüd mõtlen esimesele kogemusele 1,5 kuud tagasi Canggus, siis mu makaronikäed on tänaseks ikkagi natuke vähem makaronid ja rohkem käed. Aga arenemisruumi on ka veel kõvasti;
• lihtsalt harjutamisvajadus ja et ma julgemalt laineid püüaksin ja vähem üle mõtleksin – ülemäära tihti jään ma lauale endas kahtlemise tõttu liiga kauaks kõhuli;
• nautida protsessi, vett ja surfi ning mitte võrrelda ennast ja enda arengut teistega, rikkudes sellega surfi mõnu.

Oma järgmise sihtkoha, Tenerife, valisime ka Markoga selle järgi, et saaksime surfiga jätkata. Päris äge, et meile mõlemale see veesport nii väga meeldib ning koos seda harrastada saame.

Lõpetuseks mõned niisama pildid ka. 🙂

Päikest!
Kati