Meenutusi Taist ehk viimased päevad paradiisisaarel

Teisel pool aeda on alati muru rohelisem, nähtavasti kehtib sama ka riigipiiride kohta. Kuigi viimastel päevadel Koh Lantal oli ootus uusi kohti näha juba suur, mõistame nüüd olles tegelikult vaid nädala eemal olnud, kui imeline Koh Lanta ikkagi oli.

Kuidagi juhtus nii, et umbes nädal enne meie lahkumist hakkasime me aina rohkem austraallastega läbi käima. Kõik sai alguse sellest, kui üks austraallastest paarike tuli 24. veebruaril meie Eesti õhtule. Seejärel sattusime kogemata rannabaaris Communal Dinneril austraallaste laua otsa ning siis avastasime veel veidi hiljem, et suurem osa meist elab samas hotellis.

Ütleks nii, et me saame aru küll, miks kõik eestlased Austraaliasse lähevad – meil on küllaltki sarnane huumor, mistõttu on meil ka väga lihtne ja mugav suhelda. Igal juhul oli tegemist väga huvitava ja toreda seltskonnaga, kellega sai viimasel nädalal mõned õhtusöögid korraldatud ja koos tripitud.

Viimaseks nädalavahetuseks oli meeldejäävaid tegevusi juba küllaltki keerukas leida – nähtavasti oli meil Markoga kõik juba lihtsalt tehtud! Juhuse kombel pakuti meile Kohubi kaudu soodsaid pileteid Phi Phi saarele ja kuigi oma maine tõttu see sihtkoht meile ülemäära ei ahvatlenud, otsustasime siiski ühepäevatripi kasuks. Saarel saime veeta vist umbes 5h ja kui oleks soovi olnud, võinuks selle aja sees veel poole päeva tripi teha kõrval asuvatele paradiisirandadega saartele.

Meie otsustasime aga lebopäeva kasuks – käisime vaateplatsil, jalutasime mööda Phi Phi tänavaid ning lugesime basseini ääres raamatut.

Tore oli ära näha, kuid Phi Phi saarele me tagasi ei kipu. Phi Phi on väike, kitsas, ilma ilusa ujumisrannata (selleks on kõrvalsaared), täis turistipoode ja haiseb. Välja arvatud Ibiza basseinis veedetud tunnid, siis jättis Phi Phi meid külmaks.

Pühapäeval läksime kohubberite seltskonnaga, mis koosnes suuremas osas austraallastest, kummitusesaarele ronima ja kajakkidega sõitma. Tegemist oli tegelikuses selle sama reisiga, mis ma Krissuga tahtsin teha, kuid mille asemel me miskit poolsarnast tegime. Seega olid mõned sihtkohad minu ja Marko jaoks juba läbi käidud, kuid kuna seltskond oli tore ning mõned kogemused olid ka uued, siis polnud meil selle vastu midagi.

Esialgu sõitsimegi Koh Phee saarele ja ronisime koobastes, siis sõitsime longboatiga teise kohta, kus saime kajakkidega sõita (seekord tõusu ajal, ehk nt laid kus eelmine kord puhke- ja pildipausi tegime ning kajakid käsitsi üle liivariba lükkasime oli seekord lihtsalt kaljudevaheline veetee, kust läbi sõitsime), seejärel oli lõuna ning tsillimine väiksel rannanurgal, kajakkimine koopasse ning kojusõit.

Naljakas on, et kuna ma olin reisi alguse poole saanud paar korda kehva Massaman Curry toitu (väga levinud Tai toit), siis ma mingi hetk lõpetasin selle söömise. Viimasel pühapäevasel tripil sain ma aga eluhead Massaman Curryt, mille tulemusel sõin ma järgmised kaks õhtut restodes ka seda ning siiani Malaisias unistan, et tahaks veel ja veel. No mida ma need kaks kuud seal tegin, et seda rohkem ei söönud?

Ilmselgelt tegime esmaspäeval veel oma viimase hüvastijätu õhtusöögi just Rock Beach baaris ning teisipäeval, peale viimase tööpäeva lõppu Kohubis sõitsime Krabi lennujaama lähedal asuvasse hotelli viimast ööd veetma.

Siit õppetund meile järgmisteks kordadeks – kui teha viimne õhtusöök, siis palju lihtsam on järgmine päev otse hotellist ära minna. Esiteks ei ole me kumbki väga hüvastijättude fännid, teiseks oli Kohubis transporti oodates veider inimestele kümme korda head aega öelda ning kolmandaks, see ootamine ja passimine Kohubis tegi lõpuks juba rahutuks.
Eks uues kohas oleme targemad.

Käisime veel peale check in-i ka korraks toast väljas, et poest viimaste bahtide eest süüa osta. Liiga kauaks ei tahtnud ringi käima siiski jääda – tegemist ei olnud ilmselgelt turistidega harjunud linnaga ning mõlemad tundsime Markoga ennast tänaval veidi ebamugavalt justkui vaadataks meid veidi liiga palju.

***

Ja sellega saigi läbi meie Tai külastus ning esimesed kaks kuud reisist. Praeguseks on tunne, nagu oleks terve igaviku juba Koh Lantalt ära olnud, kuigi tegelikult on lahkumisest vaevu üle nädala mööda. Ausalt öeldes rikkus Koh Lanta paradiisisaar ilmselt meid ära, sest näen, et teist nii imelist kohta on raske leida. Millised imelised kaks kuud!
Rannad, kaljud, ilusad vaated ja päikeseloojangud, hubased pubid ja restoranid hea söögiga, Kohub ja kogu kommuun, kohalikud sõbralikud ja naeratavad inimesed.. oeh, kõlab lihtsalt kuid need kõik ei ole üldse mitte ise-enesest mõistetavad.

Üldse ei välista, et enne siit piirkonnast lahkumist veel Taisse tagasi läheme, sest avastamata on veel teine saarepealne coworking space Beach Hub, digital nomadite põhikoht Chiang Mai ning lisaks tuleb aasta teises pooles kindlasti ka üle vaadata Kohubi uus asukoht (Kohub kolib).

Seniks aga ootavad meid uued kohad ja seiklused!

Päikest!
Kati