Me jõudsime Taisse! Aga enne – London

Kell ei ole isegi veel seitse hommikul, kuid õues paistab päike, kirevad kuked ning kisavad paarilisi otsivad gekod. Meie toa (sääsevõrguga) aken on lahti 24/7 ning selleks, et me täitsa ära ei sulaks, tiirutab laes puhur. Lõpuks ometi viibime jälle meelepärasest kliimas!
Eestist lahkumise ja siia jõudmise vahele mahtus seekord ka Londoni külastus. Just Londoni nädalaga ja õpitud reisitarkustega Tai lennult taasavan oma blogi uuteks soojamaaseiklusteks.

London

Nädala (või pigem kuu, aasta?) tipphetk oli aga kindlasti neljapäev, kui kell 14:30 päeval teatrisse Hamiltoni vaatama sõitsime. Tegemist on maailmatuntud ja -kiidetud, USAs juba kaks aastat etendatud stand-up poetry (suusõnaline luule) stiilis etendusega, kus on superpalju head muusikat, sõnu ja tantsu. Minust oli see kuidagi väga mööda läinud ning ma ei teadnud sellest midagi, sh polnud ka ühtegi videot enne etendust näinud (mis oli hea). Marko seevastu oli salaja seda juba tükk aega youtubes fännanud. Kuna ilmselgelt Marko teab mind ja mis mulle meeldib nii hästi, siis saigi Hamiltonist minu parim jõulukink üldse.

Kuidas mulle etendus siis meeldis? T-O-H-U-T-U-L-T P-A-L-J-U! Nagu eespool mainisin, siis ma ei teadnud sellest ette mitte midagi. Me pidime veel enne teatrit kähku sööma minema, kuid kuna võtsime kogemata valed transpordivahendid Londonis, siis jõudsime napilt teatrissegi, rääkimata söögist. Seega ma ei hakka ilustama ja maha istudes oli tuju veidi ära ja kõht tühi. Aga niipea kui esimene lause etendusest öeldud sai oli kõik unustatud – minul naeratus kõrvuni, lummatud showst ja kõiksugu muud mured järgmiseks kolmeks tunniks meeltelt pühitud.

Kui hea see etendus ikka oli? Megahea! Les Misérables hea! Ja kes mind teab, siis see ütleb tohutult palju, sest Les Misérablesit fännan ma juba lapsest peale kui etv-s 10. aastapäeva kontserti lasti ning me kodus selle VHSile salvestasime. Ja Hamilton on esimene show, mida ma julgelt ja rõõmsalt Les Misérablesiga samale pulgale panen. Lihtsalt super! Järgmise paari päeva jooksul kuulasime mõlemad Spotifyst veel vähemalt 3+ korda kogu etenduse läbi. Superrr!

Aa, aga teatris ikka inglased käia ei oska. Ei mingit ilusti riidesse panekut ja saalis süüakse-juuakse vabalt. Seda kõike teadsin ma ette, aga seekord üllatas ka plaksutamise efektiivsus. Ilmselgelt oli kohe plaksutamise alguses kogu saal, sh ka mina, kohe püsti ja plaksutamine oli ülimalt entusiastlik. Silmnähtavalt ei olnud me ainsad kes kogemusega väga rahule jäid. Küll aga anti plaksutamiseks vaid üks võimalus! Kui esimene laine läbi sai, pandi muusika mängima ja inimesed hakkasid kohe saalist lahkuma ja oligi kõik! Mul oli nii naljakas ja tänamatu tunne – ometi nägin just viimase 20 aasta ühte parimat etendust! Ma pole kunagi isegi ühelegi mittemeeldinud showle nii vähe plaksutanud. Aga kiidan seda siis igale poole mujale vähemalt ja kui vähegi võimalik siis soovitan vaatama minna!

Viimasel õhtul sõime veel sõpradega, Milo ja Leannega, koos ja jutustasime niisama. Ning siis oligi aeg ennast kokku pakkida ja suund soojale maale võtta. Talveriided jätsime sõpradele, kes olid need nõus postiga Eestisse saatma.

Teel Taisse

Meil olid olemas ka lennupiletid Eestisse tagasi, aga lõpuks ei olnud mõtet ennast enam niimoodi solgutada. Saime Londonist hea hinnaga ja aegadega lennud, millega kujunes meie marsuut järgmiseks:

• London – Kuala Lumpur 12h, “öölend”
• Kuala Lumpur – Koh Samui 1,5h lend
• Koh Samui – Koh Tao 2h praamisõit

Üldiselt sujus ja läks kogu reis megahästi. Polnud liigselt passimist, kõik ooteajad oli täpselt ideaalsed (stiilis, et sõime kõhu täis ja sai suhteliselt sujuvalt ilma ootamata ja samas ka kiirustamata järgmisele lennule). Pagasi kättesaamine, immigratsioon ja autojuhi leidmine käis kõik väga valutult.

Mille võrra me seekord aga jälle targemaks saime oli see, et öö lennul ja öö lennul on ka vahe. Nimelt kui tavaliselt on öö lend alanud pärastlõunal, siis seekord algas lend u 10:30 hommikul ja kohale jõudsime Kuala Lumpurisse kohaliku aja järgi 7:30 hommikul. See tähendab, et kui lennukis ja õues ümberringi pimedaks läks, oli minu sisemine kell alles 7 õhtul ja segaduses – mis asi see uni on? Ka ei aidanud unetabletid ning minul jäi esimest korda 12h lennul täitsa magamata ning üks öö vahele. Laupäeval järgmisel lennul, praamisõidul ja ka oma saarele kohale jõudes oli nii ajusurnud tunne kui üldse olla saab.

Positiivne oli, et 2h laevasõitu, mis ma arvasin, et saab olema piinarikas läks minu jaoks superkiiresti – niipea kui maha istusin olin täiesti kustunud ning ärkasin vaid korraks kui oli vahepeatus Koh Pha-ngan saarel. Järgmine kord tegin silmad lahti juba 10 minutit enne Koh Taole jõudmist.

Järgmine kord juba Koh Tao muljetest, coworkist, majutusest ja kõigest muust soojast.

Päikest!
Kati