Loomadest ja kolimisest

Vahetasime juba rohkem kui nädal tagasi oma asukohta Austraalias. Uueks koduks on Brisbane, mis on esmamulje järgi üks mu lemmikuid linnasid maailmas. Hüüdnimi Sunshine Coast (tõlkes: päikesepaiste kallas) on samas pigem eksitav – enamus päevi on olnud pilvine ja/või vihmane. Kuid eks põuale ja tulekahjudele vahelduseks ongi nii vast parem. Temperatuurid on ikka soojad ja mõnusad.

Enne Perthist lahkumist jõudsime nädalavahetusel Rottnest saarel käia. Tegemist on maismaast pooletunnise paadisõidu kaugusel oleva saarekesega, mis on kuulus tänu oma armsatele elanikele – quokkadele.

Rottnest saarel on ringi liikumiseks kaks võimalust – ratta rent või hop on hop off buss. Autosid seal teedel ei kohanud.

Saar ise on hästi ilusa loodusega – kaljud, rannad, lained, hülged, ilus snorgeldamine jms. Me tegime saarele ringi peale, otsisime kaasavõetud lõunasöögiks eraldatud piknikunurga ja suundusime pärastlõunase laevaga tagasi Perthi.

Kuigi Perth meeldis mulle väga, ei olnud mul sealt peale ühte kuud kahju edasi liikuda. Alguses toredana tundunud vaiksus ja väiksus muutus kuu peale veidi tüütavaks ning igatsesin inimesi ja mõnusaid kohvikuid. Koolivaheaeg ja pühad ei aidanud kummalegi kaasa.

Markole seevastu meeldis Perth ikka väga palju. Jäi mulje, et ta võiks sinna jäädagi.. ainult et viimasel hommikul nägime esimest korda toas (enne olime ainult tänaval või aias näinud) hiiglasuurt prussakat. See on alati hea vihje, et on aeg edasi liikuda.

Me oleme ikka täiega head üürnikud kusjuures – mitte et me muidu mingid põssad oleks aga oma parimad koristamised teeme alati välja kolides. Täismastaabis kevadkoristus kõikjal. 😀 Teiste jaoks tahame ikka paremad välja näha.

Lend Perthist Brisbane-i oli üks kohutavamaid lende üle pika aja. Nii alguses kui lõpus oli päris pikk periood, kus raputas korralikult. Ja no mulle ei meeldi lennata endiselt. Pluss igasugu uudised ja kõiksugu muud hirmujutud, mis mu orbiiti viimasel ajal sattunud on, ei aita kaasa. Korra mõtlesin juba, et mis lende saab tulevikus vältida, kuid õnneks läksid mu ajuvabad hirmud jälle maandudes mööda.

Brisbane ise on minu üks lemmikuid linnasid maailmas. Kindlasti on suureks mõjutajaks üks imelisemaid Airbnbsid, kus me kunagi elanud oleme, aga ka linn ise on mõnna. Siin on väga palju ägedaid kohvikuid, ilusad jõeäärsed jalakäija rajad, lihtne ühistransport, üksjagu melu, kuid samas mitte liigselt klaustrofoobne ega rutakas. Näiteks kui Londonis liigeldes tunnen rahva seas alati, et ma jään kõigile ette, siis siin on elutempo mõnusam.

Peale viimase aasta jooksul mitmes WeWorki kontoris tuuril käimist, liitusime lõpuks nende ühiskontoriga. Tegu on ühe kallima coworkiga, kus kunagi töötanud olen, kuid samas on kvaliteet ka ikkagi üle prahi:

• supersõbralik ja abivalmis teenindus;
• mõnus sisustus ja õhkkond;
• pinks ja lauajalgpall;
• tasuta imeline barista kohvi kella kaheni. Peale seda tuleb masinast väga kvaliteetset head lattet.
• happy Fridays ja tasuta õlu-siidri kraanid kontoris;
• esmaspäevased tasuta hommikusöögid;
• wellness Wednesday üritused (tõlked: tervise kolmapäev) jpm.

Esimesel nädalal osalesime näiteks kolmapäevasel terviseüritusel ning veetsime tunnikese tööpäeva keskel mediteerides. Üritus lõppes paari sushiampsuga. Mis te arvate, mis osa plakatist Marko kohale meelitas? 😀 Rahule jäime mõlemad õnneks terve üritusega.

Naljakas.. ma täitsa usun feng shuisse. Iga kord kui uude koju astume (mida on päris tihti), siis magamistoas tunnen ma pea alati kohe ära, kumb on “minu” voodi pool. Marko samamoodi. Vahel need kattuvad ja vahel mitte. Aga meil ei ole mingit, et mina olen alati paremal või akna pool või ukse pool vms. Aga mingi sisetunne ütleb alati, et see siin on minu koht. Mis see muu on?

Lisaks sellele, et kodu ise on imeline, oli ka vastuvõtt super. Jõudsime siia umbes kaheksa paiku õhtul ja leidsime kapist hommikuks puuvilju, kohvi, piima, müslit, muid kuivaineid, moosi, teed jms. Isegi kaks õlut oli lahtipakkimise ajaks külmikusse jäetud. Väga mõnus oli, et ei pidanud järgmisel hommikul kohe kohvikusse või poodi tormama, vaid saime kodu nautida.

Selle postituse kirjutamise ajal lasi üks samasugune suur ämblik risti üle elutoa põranda!!!

Mul on ikka tohutult vedanud, et kuigi Marko ilmselt kardab hiigelämblikke ja -prussakaid sama palju kui mina, siis piisab vaid minu kiljatusest kui ta isegi ilma palumata mu elu päästma asub. Veidi läks küll aega ja ma olin juba valmis Airbnbs uut kodu broneerima (tundub, et hiigelämblik kaalub mõnusa aknaaluse istumisnurga üle), kuid õnneks sai ämblik elimineeritud, me oleme elus, terved ja elame siin edasi.

Päikest!
Kati