Puhkus! Ehk kosed, külad, kalad

Juba Penangist alates mõlgutasime mõtteid puhkuse välja võtmisest ning veidi vabama graafkuga ümbruskonnaga tutvumisest. Roamis kohtusime hästi toreda prantsuse tüdrukuga, kes plaanis 1,5 nädalast trippi kaldaäärsesse Amedi linna ning Gili saartele. Seltsis segasem – otsustasime oma puhkuseplaanid Suzyga ühendada.

Olime Roamis võtnud endale küllaltki kuluka kuupaketi, mistõttu oli selle raiskamine esialgu ainus takistus puhkuseplaanide ettepoole nihutamisel. Õnneks saime kokkuleppele, et trippimise ajal pannakse meie pakett pausile ning tagasi tulles saame allesjäänud päevad Roamis veeta. Mis veelgi toredam, saime pooled oma kottidest Roami jätta, tänu millele ei pidanud puhkusereisile tervet oma elu kaasa vedama.

Esimene osa minu ja Marko seiklusest oli sõit Amedi – Bali idakaldal asuv väike linnake, kust sõidab kiirpaadiga Gili saartele vaid 40 minutit. Et oma kahetunnist autosõitu Amedi võimalikult palju ära kasutada, planeerisime Markoga teepeale ka paar atraktsiooni.

• Kosk 1 – Tibumana waterfall

• Kosk 2 – Kanto Lampo waterfall

• Traditsioonilisel meetodil soolavalmistamine – Natural Salt Maker

Edasi jäime maantee ääres seisma ning jalutasime täitsa märkamatust väikesest kõnniteest sisse, jõudes sealt kohta, kus naised traditsioonilistel meetodil soola valmistavad. Selline sool on siin hinnas ning seda kasutatakse nt spades, kuid hoolimata suure vaevast ja füüsilisest tööst teenivad soolavalmistajad ikkagi väga vähe. Ühe päevaga toodetakse ligi 10kg soola, mille eest on päevateenistus keskmiselt 30k IDR ehk 2 eurot.

Soolavalmistamise protsess oli kokkuvõttes järgmine:

Kui sool on liival kristalliseerunud korjatakse see kokku ning setitatakse puutünnis. Siis tehakse miskit veel teises tünnis ning lõpuks pannakse pikkadesse torudesse veel seisma.

• Väike kohalike küla – Tenganan village

Viimaks külastasime väikest küla, kus elavaid inimesi kutsutakse Bali Aga nimetusega. Tegemist on originaalsete Bali inimestega ja neil on tugevad küla traditsioonid ja tavad. Tenganan küla on väga rikas, sest nad omavad riisipõlde. Saime ka ühte kodusse sisse astuda ja seal oli näha, et terve pere magab ikkagi koos kivipõrandal. Siin riigis on see tavaline.

Selle küla ja nende kommete kohta saime küll üksjagu veidrat teada. Näiteks, abielludes sama küla inimesega saad sa külalt praktiliselt kodanikupalka (iga kuu raha), lisaks veel maatüki ja kui sa ise maja ehitamisega jänni jääd, aidatakse veel sellega ka. Kui sa abiellud aga väljastpoolt küla inimesega, siis pead sa külast üldse lahkuma ja ka muudest kingitustest jääd sa ilma. Muidu on ju kõik tore ja kena seni kuni ma küsisin, palju külas inimesi on ja sain vastuseks 150. Mõelge nüüd ise natuke..

Minu lemmik osa külast oli aga hoopis üks geniaalne kiik, mis lahendaks üksjagu lapsepõlves esinenud kiigujärjekorras seismised.

Amedisse jõudsime pealelõunal ning seal ootas meid päev varem kohale jõudnud Suzy juba ees.

Checkisime oma hotelli sisse, tegime kerge lõuna ning läksime päikeseloojanguks head rannaäärt otsima.

Mingi hetk käidi meie lauast mööda ja kutsuti meid järgmine päev kalale – mõeldud tehtud. Juba järgmisel hommikul kell 9 suundusime müügitööd teinud Leno onuga (kes ei rääkinud sõnakestki inglise keelt) merele kala püüdma.

Seejärel läksime meie hotelli bassu äärde tsillima ja lugema ning alles päikeseloojangu ajaks tagasi kalurite pere juurde. Saime seal veidi nende kodus ringi vaadata, nägime kuidas pere-ema meie püütud ja turult juurde ostetud kalu küpsetas ning seejärel sõime terve nende perega koos rannas õhtust.

Järgmisel päeval startisime juba hommikul kella üheksase kiirpaadiga Gili saarte poole. Reis ise oli rohkem nagu 40 minutit non-stop lõbustuspargi karuselli (loe: megahüplik) aga vähemalt minu jaoks oli see pigem küllaltki fun. Lõppudelõpuks Gili A-le jõudsime ühes tükis, õnnelike, kuivade ja läbiraputatutena.

Sellest, mis me Gili A-l tegime, milliseid loomi nägime ning mis oskuseid juurde saime, juba järgmises postituses. 🙂

Päikest!
Kati