Kevadkarantiin & workation

Täielik dejavu eelmise kevadega. See karantiin, päikselised ilmad ja hooajavahetus on nii korduv. Ja seda kõige paremas mõttes, sest eelmisest kevadest on mul palju toredaid mälestusi.

Kevadkarantiin

Kui eelmine aasta sai kevad sisustatud Zoomi lauamänguõhtutega ja pusledega, siis see aasta…

… tuli mul täpselt samamoodi korraks puslede tuhin peale. Kuna kogu Eesti oli selleks ajaks juba kinni, tellisin kevadkarantiini sisustamiseks e-poest kaks puslet. Tarneaeg osutus pikemaks kui minu kannatus, mistõttu pidin Prismast kiirkorras hädaabi pusle soetama. Tervelt nädal aega kulus selle 1500-tükise päris keeruka pildi lahendamiseks. Aga oi kui rahuldav selle viimase tüki paika asetamine oli!
Lõpuks jõudsid ka tellitud pusled kohale. 1000-tükise panin ühe õhtu ja hommikuga kokku. See on vist kõige ideaalsem pusle, mis ma kunagi lahendanud olen. Ilus pilt, täpselt parajalt huvitav ning saab piisavalt kiiresti lahendatud, et see ei hakka põrandal tolmu koguma. Teine tellitud pusle jääb ilmselt sügist või mõnda pimedamat aega ootama. Nimelt tundub see päris raske ning koosneb 2000st tükist. Kui ma selle üks hetk ette võtan, siis on kuu aega kõik õhtud sisustatud. 😀

Lisaks pusledele leidsin endale ka ühe suurema uue projekti – kitarri õppimine. Ma olen teismelisest alates salaja kitarri tahtnud mängida. Samas sain juba algklassides teada, et muusikalist annet minus pole ning lasteaias saadeti mind soologa vanadekodusse esinema lihtsalt tänu nunnule välimusele. Kuulmine kaob vanusega ju niikuinii.

Samuti arvasin ma miskipärast, et kitarr on kallis lõbu – 600€ ringis või nii.. ja selle raha eest ostan ma juba pigem surfilaua, kalipso või lumelaua. Ja no lisaks veel õppimine – kust otsast ma sellega üldse pihta peaksin hakkama kui mul igasugune muusikaline taust puudub?

Kui Marko vend aga rääkis kuidas ta sünteka ostis ja mingi mobiili äpi abil seda ise õpib, süttis ka minus taas uudishimu. Näe imet, klassikaline kitarr algajale on päris soodne lõbu! Ja ilmselgelt on kitarri õppimiseks variante palju – mobiiliäpid, videod, online kursused jne. Juba paar päeva hiljem oligi mul uus pill kodus ja meelepärane äpp välja valitud. Alates sellest olen praktiliselt iga päev (väikse erandiga) tund-paar harjutanud. Oi kui valusad mu näpud on!

Minu täiesti esimesed minutid uue mänguasjaga. Mingit ilusat muusikat ma kindlasti veel ei tooda. Aga kompliment on juba seegi kui Marko üks õhtu minu kitarritunni ajal klappe enam kõrva ei pannud!

Varsti läheb veel soojemaks ja siis saab rulad-rulluisud jälle auto pagasiruumi panna. Selle pärast me oma Octavia ostsimegi – sest selle pagasiruum on hiiglaslik ja mahutab ilusti kogu meie suvevarustust.

Seniks olen aga ka praeguse kevadega rahul – nii ilus on! Kuidagi väga järsku läksid päevad pikaks ning valgeks ja ma täiega naudin jälle päikesega ärkamist. Seni kuni ma päikese eksistentsini veel ärkvel jaksan olla on tore ka ilusaid päikeseloojanguid imetleda.

Korra sõitsime isegi Markoga päikeseloojanguks rappa. Milline imeline õhtu!

Ma ei tea kuidas see võimalik on aga ma pole vist Marimetsa rabas kunagi käinud. See on nii ilus ja mitmekülgne jalutuskäik. Meil vedas – reede õhtul päikeseloojangu ajal olime seal täiesti üksi!
Selliste imeliste värvide ja vaadete saatel saime jalutada päikeseloojangu suunas. Viimased mõned meetrid jooksime, et päikese lõpukukkumist vaatetornist nautida. Imeline!
Ka tagasitee värvide üle ei anna kurta. Nii kaunis! Autosse jõudsime veel viimases hämaruses.. ei pidanudki kaks argpüksi pimedasse metsa ekslema jääma. 😀

Kevade tulekuga sai organiseeritud ka traditsiooniline (2. kord on ju juba traditsioon?) kevadmatk ja piknik Marko perega. Kohtumispaigaks oli seekord Männikjärve õpperada.

Järjekordne väga mõnus avastus! Saime jalutada nii rabaradapidi kui ka metsa vahel, uisutada jäätunud teedel kui kekselda üle ujutanud metsas.
Pisikestel oli rõõmu eriti palju. Kogu seltskonnast olid nad kõige paremini ette valmistunud ning kummikud jalga pannud. Rahule jäime sellegi poolest kõik. Minu lemmikud vaated olid just need soostunud erkrohelised metsaalused. Kaunis! Ja mine noh kuidas meil ilmaga vedas – jalutuskäik oli valdavalt päikseline, parklasse jõudmise ajal tuli paar minutit rahet ja piknik oli jällegi päikesepaiste soojas.

Esimese grilli jõudsime sõpradega see aasta juba 28. märtsil ära teha. Nii vara polegi seda vist enne juhtunud. Sööma pidi veel tuppa minema, sest pärast päikese loojumist hakkas ikkagi jahe.

Kuna sõpru polnud ammu näinud ja vahepeal oli palju sünnipäevi toodi meile isegi kooki ja küünlad tagantjärgi. Nunnu!

Workation

Tundub, et korra paari kuu tagant käib meil Markoga mõlemal mingi reisituhin ikkagi peal. Pole ka ime kui valdavalt kodus oma nelja seina vahel istuda .. just töönädala mõttes. Isegi toidupoes me enamasti ei käi. Kuigi me armastame oma praegust pesa väga, siis see üks ja sama keskkond mõjub vahepeal ikkagi meeleolule kui produktiivsusele. Nii otsustasimegi vahelduseks teha väikese workationi Pärnusse.

Wowsa, millise valgusküllase Airbnb me endale leidsime! Esialgu oli plaan siin kolmapäevast reedeni tööd teha ning laupäeval koju naaseda. Kuna siin oli aga nii super mõnus olla, otsustasime ühe päeva võrra oma reisi pikendada. Nii oli rohkem mahti korterit ja ümbrust nautida.
Siin korteris on päris mitmeid nutikaid detaile, mis Markoga oma tuleviku kodu tarbeks kõrva taha panime. Kaks näidet pildil – prügikasti avamiseks jalakang ning kraanikaussi sisse ehitatud kätepesuseebiasi.
Ja minu ülimalt mõnus telefoniputka kus kõik oma koosolekud tegin..
.. mis sest, et see tegelikult riidekapp oli, hehe. 😀 Täiega tahan enda koju ka sellist nüüd.
Ülimõnna ja valgusküllane magamistuba. Mis nii viga päikesetõusuga ärgata?
Kaks õhtut sai sauna ka. Ehk oleme nüüd hästi poputatud ja puhanud.
Ühel hommikul maiustasime DYI hotelliväärilise bufeega.
Ja teisel päeval sain ma No Bananasist selle aasta esimesed herned! No enam paremaks ei saa minna.
Või ikkagi saab! Sest lisaks kõigele muule asus meie korter mere ääres. Ja seal oli nii ilus ning meil vedas ilusa ilma ja maaliliste päikeseloojangutega.
No ei ole üldse raske kujutada ennast sellistel tingimustel ja vaadetega Pärnus elamas. 😀
Laupäeval käisime Tuhu soos. See trepivärk oli mul juba ammu silma jäänud. Tore küll.. aga see oli ka kõik, mis sellel kohal pakkuda on. Mul on hea meel, et me Tartu kandist selle pärast siia ei sõitnud, nagu meil ükskord plaanis oli. Tegemist on ikkagi vaid ühe trepiga ja rabarada oli väga tagasihoidlik. Aga tore ära näha kui siin kandis olla.

Aitab ka nüüd. Aeg suunduda tagasi Tallinnasse ja pärisellu. Kevad on alanud igal juhul super hästi ning kogu see lisapäike (eelkõige varahommikul) on lihtsalt nii mõnus. Kas see ongi kevad südames või mis toimub, et kõik nii tore on?!

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top