Kas sa reisidki üksi?

Kuna Markol sai tuuritamisest isu täis, läksid meie teed laupäeva hommikul lahku. Marko läks hommikuse ühistranspordiga tagasi Lantale ning mina suundusin džungituurile. 

Džunglituur koosnes kolmest peatuspunktist (Hot Springs ehk kuumaveeallikad, Emerald Pool ehk smaragdbassein, Tiger Cave Temple ehk tiigri koopa tempel) ja imeheast lõunast.

Giid ning teised reisikaaslased olid supersõbralikud, abivalmid ja hoolitsesid ilusti mu fotopanga eest, pakkudes igal pool lahkelt pildistamisteenuseid. Üksjagu küsimusi tekitas kõigi jaoks üksi reisiv tüdruk, mistõttu sain korduvalt päeva jooksul minu ja Marxi ettevõtmistest jutustada. Kokkuvõtvalt, hoolimata jälle veidi suurematest turistihulkades peatumiskohtades, oli see kõikidest tuuridest ja giididest siiani jälle mu uus lemmik.

Hot Springs – jõudsime siia õnneks veidi enne suuremat massi ning saime keskkonda korraks natuke rahulikumalt nautida.

Giid teatas julgustavalt, et ta käis eile jõge kontrollimas – krokodille ei olnuf. Täna pidi meie kord kontrollida olema.

Emerald Pool – imekaunis loodusmatk (meenutas natuke kohati Eesti rabamatku) ning kolm kaunist järve.

Siin mõtlesin, et vist hea on, et sellele tuurile üksi tulin. Ma vist olen veidi rohkem selline “niiiii ilus loodus” tüüpi inimene kui Marx.

Tiger Cave Temple. Erinevalt levinud arusaamast ei ole tempel mitte ainult mäe tipus asuv osa, vaid kogu suurem ala – sealhulgas mitmed hooned ja väiksem ringrada, mis möödub koobastest, kus palvetamas käiakse.

Tiger Cave Templis oligi tegelikult kaks valikut – minna kõrgele mäe tippu (1237 trepiastet) või teha väiksem ring mööda palvekoobaste äärt jms. Ma mõtlesin et, mis seal ikka, teen kõigepealt väikse ringi ja siis võtan teise tee ette.

Kuigi väiksel ringil oli trepiastmeid vaid ligikaudu paarkümmend, hakkasid juba nendel trepiastmetel jalad värisema (jääknähud Railay laguuni ronimisest).

Millega see teekond hakkama sai oli aga minu enesekindluse vähendamine. Kui mu jalad juba paarikümnel astmel värisesid, siis kuidas ma 1237 astet peaksin ronima?

Vaade vaateks aga pigem tekkis tunne, et kui ma sinna üles ei roni, siis ma lihtsalt kahetsen seda tegemata jätmist. Lisaks, vaadates järjest kahanevat aega tundus see mulle tore väljakutse. Nendele treppidele viidatakse tihtipeale kui Stairway to heaven (trepid taevasse) ning nagu meie giid ütles, siis tee taevasse ei ole kunagi lihtne.

See üles ronimine oli päris naljakas ja hullult palav. Eelkõige meeldis mulle kuidas täiesti võõrad inimesed omavahel õpetussõnu, julgustusi ja nalju vahetasid. Selline mõnus tiimitunnetus ning ka endal kulus ära. Arvasin, et olen ilmselt juba kohe kohe kohale jõudmas, kui üks hetk avastasin, et postide küljes on ka trepiastemete numbrid, mis minu kurvastuseks näitas alles 579.

Teine koht, kus tugi väga ära kulus oli umbes 1072. astme juures. Nimelt teadsin siis, et olen ilmselr varsti kohale jõudmas, kuid värimus oli juba vägagi suur. Lisaks sellele, et astmeid lihtsalt palju on, ei ole need standardmõõdus, vaid mitmes kohas peaaegu põlvekõrgused. Lisaks vaatasin kella ja avastasin, et tegelikuses peaks 5 minuti pärast juba marsa juures olema. Mis nüüd saab?

Õnneks tulid vastu kaks inimest minu grupist, kes julgustasi et kindlasti üles läheksin. Abiks oli ka see, et veel üks paarike meie autost oli ka just alles üles jõudnud. Vastu tulnud seltskonnakaaslased lubasid autojuhi ees vabandada ja kinnitasid mulle, et mu hilinemine ei ole miskit hullu. Saades julgustust sellest, et vähemalt pole ma ainus hilineja (ja sellest, et giid on päev läbi väga mõistev ja tore olnud) tegin lõpuspurdi.

Kaks tähelepanekut veel Tiger Cave templist:

1. Treppide ümber seikles üksjagu ahve ja näha oli ka silte, et ärge toitke ahve. Samas all treppide ees müüdi jällegi ahvitoitu. Confusing much?
2. Ülal pildil all kaugustes nähtavat templi ehitatakse juba 60ndatest aastatest alates (loodan, et puuse ei pannud nüüd). Giid selgitas, et põhjuseks on hoone ehitamise finantseerimine ainult annetusest. Ehitamine pidigi käima umbes nii, et saadakse raha, siis pannakse jälle paar katusekivi juurde. Templi territooriumil olid ka annetuskastid kirjaga stiilis “anneta x THB, et saaksime osta ühe katusekivi”.

Turismifirma Siam Smile Travel, mille kogemata Marxiga leidsime jättis juba alguses positiivse ning usaldusväärse mulje. Lisaks heale ingliskeelele oli omanik ülimalt hoolitsev ja tore, pakkudes mulle võimalust tuurilt naasmise ja Lanta ühistranspordi vahelise aja veeta tema omatud hotellis teed juues. Kuna soovisin kiiresti ka süüa, siis jäi see pakkumine kasutamata, kuid hotelli ette tagasi jõudes ootas ta mind juba varakult marsajuhiga ning saatis mu ühistranspordile ära. Kohalik ühistransport meeldib mulle ikka täiega, sest:

1. korjab ukse eest peale;
2. soovi korral ootab ära kui sa mõnes vahepeatuses poes tahad käia;
3. viib su ukse ette ära;
4. teeb tee peal paar peatust ja viib Lanta kiirsöögikohtadele toorained ja muid pakke kohale.

Päikest!
Kati