Kaks nädalat Canggus

Reisisihtkohtade top1 kuulub nüüd Balile. Ainuke põhjus, miks Marko (või immigratsiooniametnikud) mind Balilt jõuga ära ei pea lohistama on see, et mul on juba naasemispiletid taskus. Muidu ma lihtsalt keelduksin siit lahkumast. Bali tahab nähtavasti meist lahti saada sama vähe kui meie siit ära minna. Alustan seda postitust lennujaamast, kus saab täna veedetud ligi viis tundi, sest meie lendu on juba kaks korda edasi lükatud.

Viimase kahe kuuga sai Balil küll nii palju tehtud ja nähtud kuid ikka on veel vähemalt samapalju asju, mida sügisel teha tahan. Ma tunnen ennast siin nii hästi ja koduselt ning kaks kuud jäi kindlasti liiga väheks.

Seekordne vaimustus, millest kirjutan on piirkond nimega Canggu. Otsustasime oma kaks ja pool viimast nädalat seal veeta, sest esiteks tahtsime natuke ka vee lähedal elada ning teiseks on Canggus coworking koht nimega Dojo.

Canggu on tuntud kui surfi paradiis – nagu kohapeal teada saime siis mitte küll algajatele (alustamiseks sobib pigem Kuta), vaid juba edasijõudnutele. Kahjuks suutsin ma vahepeal (ok, väga ammu tegelikult, lihtsalt lõpuks käisin arstil ka) oma varvast vigastada, mistõttu ma kaks nädalat üldse vette minna ei tohtinudki. Küll aga nautisin paar korda rannalt või rannabaarist imelisi ja võimsaid laineid.

Meeldiv on, et leidsin Balilt väga usaldusäärse (st puhas, korralikud protseduurid, asjalik konsultatsioon ning hea ravikvaliteet) haigla (BIMC Hospital Kutas), mis oli vähemalt sama hea kui mitte parem kui mistahes Eesti haigla. Täiendavalt tasus lõpuks kindlustus ära. Üllatavalt kiiresti ja lihtsalt korvasid nad mulle vastavalt suurepärasele ravile saadud sama suurepärase arve.

Ubudist Canggusse kolides olime meeldivalt üllatunud, kui vähe liiklust ja sirged teed siin on.

Ega teisiti väga Canggus liikuda ei olekski saanud jälle.. mingit sõidukit oli vaja.  Canggus on nimelt väga palju vabalt hulkuvaid koeri. Enamasti on nad küll vait ja jalutavad niisama ringi aga siiski vahel teevad ka kurjemaid hääli. Tavaline on, et taksot oodates oled sa 5-6 koeraga ümber piiratud. Mõned tublimad sõitsid seal ka jalgrattaga aga sellises kuumas Dojosse vändates oleks pidanud kontorisse jõudes esmalt pessu minema.

Ühest kohalikust raamatust lugesin, et esialgu oli igal majapidamisel oma koer, sest väidetavalt kaitsevad nad haukudes ja ulgudes kurjade vaimude vastu. Probleeme hulkuvate koertega hakkas aga tekkima alles siis kui kõik need kodukoerad päeval vabalt ringi käies ka omavoliliselt paarilisi leidma hakkasid.

Meie koduks Canggus osutus jagatud villa. Valiku langetasime seekord hea interneti (digital nomaditele sobiv) lubaduse ning Dojo kauguse järgi.

Tänu sellele, et magamistuppa tuli ka hommikust päikesevalgust, saime elustada kohviga voodis lugemissessioonid enne ärkamist. Kuna köök oli teiste majaelanikega jagatud siis päris uneriietes sinna ei roomanud hommikul, mistõttu sai esialgu üksjagu kohvi toomist omavahel edasi-tagasi teise kaela aetud. Viimastel päevadel andsime alla ja tulime magamistuppa kohe 4 kohvitassiga, et vähemalt teisele ringile uuesti minema ei peaks.

Esimesel õhtul olin kohe valmis vaadanud meile SEO ja pitsa workshopi õhtu Dojos. Saime aga üle, sest kohale minnes selgus, et üritus toimus alles järgmisel päeval. Lasime endale lihtsalt Dojos tuuri teha ning tulime 24h hiljem uuesti tagasi.

Ma arvan, et kokkuvõttes on Dojo siiani vist üks mu lemmikumaid coworking kohti.

Ainuke asi, mis mulle ebameeldiv tundus oli nende hinnastamine (Bali teistes coworking kohtades olen ka sellist hinnastamist näinud). Nimelt, kuna veetsime seal vaid kaks nädalat, oleks piiranguteta kuupakett meile natuke kalliks läinud. Ülejäänud paketid aga ei käinud seal üldsegi mitte selle järgi, kaua ma Canggus viibin (nt nädal, 2 nädalat), vaid internetitundide järgi (25h, 50h jne).

Minu arust väga ebamugav süsteem, sest sooviksin paketi ikkagi soetada seal viibitud perioodi järgi. Internetipiirang tähendas, et ma ei saanud Dojos ennast mugavalt tunda, sest teadsin et iga minut, mis mu arvuti töötab, tiksub mul aeg otsa. Täiendavalt, ei värskendanud kasutatud aja loendur ennast jooksvalt, vaid mingite salapäraste vahemike tagant. Selle tulemusel sai mu internet otsa täpselt tiimikoosoleku keskel, kaks slaidi peale seda, kui minu kord presenteerima hakata oli.

Täiendavalt, kuna tegelikult sai meil kodus ka tööd teha, siis oli veidi raske ennustada, mitu tundi ma tegelikult nendest kahest nädalat Dojos tööd teha sooviksin. Selle tulemusel sai minul aeg pool nädalat enne lahkumist otsa ning Markol jäi omakorda üle poole ajast üle. Ühesõnaga, kasutajana oli see minu jaoks väga ebameeldiv hinnastamine. Samas, kuna sügisel plaanin sinna kuuks ajaks minna ja piiranguteta paketi võtta, siis need mured mind siis enam ei häiri.

Kui nüüd võrrelda Roami ja Dojot, siis Roami kogemus oli meie jaoks nii äge just tänu vingetele inimestele kellega sinna koos sattusime. Roam korraldab ise küll vähem üritusi (võrreldes Dojoga) kuid see-eest, kuna Roam on nii väike, on need üritused intiimsemad, ning suhtlus Roamis elavate ja töötavate inimestega lähedasem.

Samas muude tingimuste kohapealt oleksime Roami tubadesse soovinud rohkem päikesevalgust ja vähem niiskust ning oodanud töötamiseks ehk veidi rohkem selleks ettenähtud ala. Katusele paigutatud lauad olid imelise vaatega, kuid kõrval kohvikus olid sagedasti valjuhäälsed inimesed ning niipea kui pimedaks läks oli katusel töötamine sääskede tõttu väljakannatamatu.

Dojo kohta saan ilmselt sügisel veel täpsustada, sest usun, et piiramatu kuupaketiga ja pikaajaliselt kohal olles ning üritustest osa võttes saab sealt ehk veelgi parema kogemuse. Senise põhjal ütleks aga, et Dojo korraldab hästi palju üritusi, seal on väga palju inimesi ning nagu eespool juba mainitud siis suurepärane keskkond töötamiseks. Dojos ei ole aga coliving võimalust (veel, FB grupist käis läbi juba, et sügisel on see tulekul) ning kuna seal on väga palju inimesi, siis tahes-tahtmata ei ole seal nii lihtne sama tihedat pere tunnet tekitada kui Roamis. Samas usun, et seades ennast sinna samuti kuuks ajaks sisse tekib kindlasti ka seal oma seltskond ja inimesed.

Nagu eespool mainitud siis väga Dojo üritusi meie olemise ajal toimunud. Küll aga saime mõlemad Canggus veedetud nädalavahetused jälle roamidega veedetud. Nimelt, sõitsid nad mõlemal nädalalõpul Canggusse ja Seminyaki nädalavahetustripile.

Ega me palju muud Canggus teha ei jõudnudki – aeg lendas nii kiiresti lihtsalt. Külastasime kohvikuid, tegime tööd, lugesime, hängisime roamidega.

Päikest!
Kati