See aasta saime ka meie Markoga jaanipäeva tähistada. Hoolimata sellest, et jaanipäev ei olnudki meie aasta pikim päev. Selleks saab olema hoopis 15. juuli ehk meie esimene täispikk päev kodumaal. Lisaks jaanipäevajutule muljetan veidi niisama ja jagan pilte La Caldera ja Punta de Teno avastamisest.
Üks suvaline õhtune jalutuskäik
Muud peale jalutamise ja jaanipäeva polegi tegelikult suurt vahepeal juhtunud, sest nädala sees teeme jätkuvalt mõlemad tööd.
Skype ruum coworking kohas. Isegi kui mul palmid taustaks olid, siis ei päritud minult nii palju, et kus ma asun. 😀 Ühel intervjuul sain kommentaariks, et veidi nagu õudusfilmi vangistusruumi oleksin sattunud. 😀Tenerifel üldiselt on praegu jalgpall muidugi täiega teemas. Igas söögikohas mängivad telekad ja nii töötajad kui kliendid elavad kaasa.Ma ise jalgpalli ei jälgi aga linnas jalutades ennustasin õigesti, et Hispaania mäng oli õhtul tulekul.
Jaanipäev
Ma enam ei mäleta, kust ma seda lugesin või kuulsin aga väidetavalt pidi meie kodulinnas Jardini rannas saare vingeim jaanipidu olema. Mõned päevad varem mööda promenaadi jalutades oli igal juhul lava juba püsti ja lõkkematerjal valmis sätitud.
Nagu kaks tilka vett
Ja õigel päeval oli seal tõesti rahvast rohkem kui inimesi.. mida iganes see ka ei tähenda.
See on vaid esimene kolmandik rannast. Lisaks on veel veidi kõrgemal tasandil park ning siis teine sama suur ranna osa veel. Ja kõik oli täis peresid ja sõpruskondi oma telgi, snäkkide, küünalde ja muu vajalikuga. Mulle nii meeldis, et kogu õhtu vältel oli õhkkond rannas pigem tšill ja tore, mitte tohutult läbune.Meie coworking seltskond 🙂Jube õnnelikud olime veel oma kohavaliku üle. 😀Kuigi meie nii korralikult ette valmistanud ei olnud, siis väga paljud grupid ehitasid endale lilledega kaunistatud mini-lõkked. Traditsiooni kohaselt tuli lõke pimedas süüdata ning eelmise aasta halvad mõtted/asjad lõkkes põlema panna. Meie kõrval seisnud noored põletasid seal näiteks koolivihikuid. 😀Meie seltskonna lõke. 😀 Parem kui mitte midagi!Uue aasta unistused/soovid tuleb paberile kirjutada, taskusse pista ning öösel siis nendega ujuma minna. Aga siin on vesi ikka nii külm ja öösel läks väga pimedaks. Ja kuna me mingeid halbu asju ka ei põletanud, siis jätsime ka ujumise osa vahele. Nautisime pigem niisama melu, bändi, head seltskonda ja snäkke. Päikeseloojang oli lihtsalt imeline!Niipea kui päike loojunud oli süüdati ka väiksemad (võrreldes selle mõõka neelava naise kujuga) linna poolt rannale sätitud lõkked.. Ja sellega meie lõbu lõppes. 😀 Kuna valisime küllaltki lõkkelähedase koha istumiseks, ei läinud just kaua aega peale selle süütamist kui taevast hakkas põlevaid lõkketükke alla kukkuma. Pakkisime seega kähku kõik oma kodinad kokku ning kolisime kiiresti kaugemale.Kõrval valmistas üks mees mingid põlevat kohaliku alkohoolset jooki. Protsess nägi tunduvalt parem välja kui jook maitses.Vist südaöö paiku sai täitsa aastavahetuse mõõtu pauku ning seejärel süüdati ka ranna põhilõke – mõõka neelava naise kuju.
Koduteele jäi veel lõbustuspark, mis hoolimata väga öisest kellast avatud oli. Tundus hea viis treppidest koju ronimist veidi edasi lükata. Kuigi ka see läks seekord päris lõbusalt, sest Marko tantsis ja lõbustas mind pool teed kui mul energia otsa sai.
Marko küll üritas mulle (nagu filmides tehakse) pehmet mänguasja võita, kuid vein oli täpsusele oma töö teinud. 😀 See-eest viis ta mind vähemalt karuselliga sõitma. Noh, sellisele üles-alla vaheldumisi õiget-ja tagurpidi käivale korralikult raputavale karusellile. 😀 Hea mõte onju otse peolt. Aga nii naljakas oli.
La Caldera
Enne jaanipäeva käisime hommikul veel looduses jalutamas. Sõitsime bussiga 45 minutit otse mäkke ning avastasime sealseid matkaradu.
Kuigi algus oli paljulubav ning ette olid antud nii kaardid radadest kui teeviidad, siis pool tundi kõndides kadusid pooled viidad ära ning need mis alles olid ei kattunud ka valdavalt enam alguses lubatuga. Seega võtsime ühel hetkel ikka maps.me lahti ning vaatasime lihtsalt kust saaks ringiratast liikuda või miskit huvitavat näha.Algus kui veel energiat üle oliTaustal on Teide vulkaan, mida me juba järgmine nädal vallutama läheme!Mega ilus ilm, loodus ja kõik. Kohati oleks peaaegu nagu Eestis männimetsas. 😀 Kui neid mägesid ja roomajaid ignoreerida.Sest mu suur otsaesine peegeldab päikesevalgust muidu 😀Naljakas kui argpüksid me nüüd peale oma Chiang Mai metsasekeldusi oleme :D. Korra kuulsime jälle mingit suuremat sahinat ja paanika puges kohe nahavahele. Aga õnneks suutsime meelerahu taastada ja teed jätkata. Ja no erinevus on ka, et seekord oli tegu ikkagi selge rajaga, mitte võsas sumpamisega.Tegelikult valisin raja selle järgi, et seal pidi väidetavalt kaks koske olema. Igal juhul kui seal ka kosed olid, siis need olid kamuflaažis palju paremad kui Marko siin pildil. Ühtegi koske ei näinud ega kuulnud.Aga rada oli sellegipoolest väga kena ning endalegi märkamatult sai päris kõrgele mäkke ronitud. Bussiga koju sõites oli toss täitsa väljas.
Punta de Teno
Nüüd viimasel nädalavahetusel sõitsime veel saare läänetippu. Seal pidid lihtsalt ilusad matkarajad ja loodus olema. Kuigi me seekord hilise stardi ja energiapuuduse tõttu suurt retke ette ei võtnudki, sai veidi ikka teistsugust loodust ja vaadet nautida.
Punta de Tenosse jõudmiseks sõitsime esmalt Puerto de la Cruzi bussijaama, sealt hariliku liinibussiga Buenavista linna ning sealt pigem vist turistidele suunatud (sest maksta sai ainult sulas, mitte ühistranspordikaardiga) liinibussiga sihtpunkti – saare tippu.See viimane bussisõidu jupp oli päris jõhkratel kaljudel. 😀 Ma olen jätkuvalt arvamusel, et kui sellisel teel suure bussiga sõidetakse, siis võiks seal äärised veidi kõrgemad olla… no sellised kust buss lihtsalt üle ei kõlguks.Pildid bussi aknastSaare tipp ja majakas. Kui netist oli mulje jäänud, et majakas on siin põhiline asi, siis tegelikult sellele ligi ei lastudki.Küll aga oli mujal palju ägedaid vaateid ja jalutamist. Selja taga siis samad kaljud, mida mõni nädal varem Los Gigantese poolt imetlesime. Vahepeal oli Los Gigantese linna vist isegi täitsa näha siitpoolt.Tegime väikese Buenavistast kaasa ostetud tapaste lõuna ning jalutasime mööda kalda äärt nii kaugele kui rada viis ja veidi veel. Absoluutselt iga asi on siin tapas. Croquettes – tapas. Singisai – tapas. Tuunikala – tapas. Juust – tapas. Kartul sealihaga punases kastmes – kah tapas.Kui eelmises postituses lisasin pilte La Orotova liivakunstist ja kirjutasin juurde, et kogu värviline liiv tuleb Teide otsast, siis siin oli samuti näha tõesti väga palju eri värvi liivakivikesi.Mu hirmunud nägu on tingitud sellest, et ma sain aru, et Marko tahtis, et ma kaktuse sisse poeks. Ja ma kohe üldse ei tahtnud.Hetk varem nägin kaktuse sees just sellist paksuks õginud gekot.
Taustal La Gomera – teine Kanaari saar
Aga selleks korraks on looduspiltidest ja seiklustest kõik. Üks nädalavahetus ja Teide vallutamine on veel ees. Aga seniks head aega ja põsemusid kõigile. Sest siin käib koguaeg üks suur põsemusitamine niikuinii. 😀
Leave a Reply