Igapäevaelu

Kõige muu kõrval on jätkuvalt teemaks nii meie kodu(d) kui seal (mitte)elavad loomad. Vahepeal jõudsime kolida oma ajutisse korterisse, saavutada progressi oma uue koduga ning kurvastada ja rõõmustada kutsu-uudiste üle.

Augusti lõpus jõudis kätte aeg kolida. Vahetasime meie viimase viie aasta püsivaima kodu (1,3 aastat olime siin) ajutise kodu vastu Mustamäel. Tegemist on minu pere korteriga, kust on veidi lihtsam välja kolimist ajastada kui ühel teadmata hetkel meie päriskodu valmis peaks saama.

Kuigi Kauba korter oli kindlasti valgusküllasem ja avaram, siis suve lõpuks oli natuke hea meel sealt edasi liikuda. Alates juunist kui võtsime vastu otsuse Mustakale tulla oli Kaubas lihtsalt nii ajutine tunne. Kodune ja mõnna ikka, aga ajutine. Kui lõpuks asjad kokku pakitud said, ei olnud isegi kahju sealt lahkuda.

Oh neid ilusaid aegu kui kogu meie elu kahte kotti mahtus ja 15kg per inimene kaalus. 😀 Samas mingit nänni või pahna avastasin, et mul ikka ei ole. Pigem on kastid täidetud erinevate hooaegade riietega ning mingite köögitarvikute ja kodumasinatega. Suurematest asjadest on lisaks ainult autorehvid, kitarr, rula ja rulluisud.
Kuigi meie Octavia on üle keskmise suure pagassiga, siis kolimiseks sellest ikkagi ei piisanud. Rentisime kaubiku ja meist kahest julgem astus selle hiiglasliku manuaalkäigukastiga koletise rooli. Marko sai väga tublisti hakkama. Isegi kitsastel tänavatel autode vahel tagurdamise ja manööverdamisega.

Kolimise juures oli äge, et saime teha korraliku suurpuhastuse oma asjades. Nimelt oli meil tegelikult Mustaka korteris veits vana pahna juba ees ootamas. Nüüd sai lõpuks kapid ja konkud läbi sorteeritud ning üleliigne minema visatud või antud. Elu on jälle kontrolli all. 😀

Vanade asjade sorteerimise lõbud – sellised veidrad leiud nagu väikese Kati unistus saada näitlejaks. 😀 Pane tähele, et.. 1. ma kirjutasin raamatu nime Pipi Pikksukk õigesti aga tüdruku enda nime miskipärast ikka valesti. 😀 2. Kui sügavmõtteline ja läbimõeldud ma olin kirjutades, et näideldes saab oma tundeid avada. 😀 Või et näideldes on võimaik söögiraha teenida.

Esimesel hetkel siia korterisse sisenedes oli veits tunne, et okou, mis me nüüd tegime! Kõik kohad olid sassis ja asju täis. Õnneks niipea kui kord majja sai löödud tekkis kodune ja mõnna tunne.

Muidugi meie kolimine oli ikka korralik mitmepäevane ettevõtmine.

  • Reedel käisime peale tööd Mustakal asju sorteerimas.
  • Laupäeval pakkisime eelmises kodus ja transportisime enamus kodinaid Mustakale.
  • Pühapäeval ostsime puuduolevaid asju ajutisse koju ning tagastasime eelmise korteri omanikule.
  • Esmaspäeva ja teisipäeva õhtul tegelesime veel lahti pakkimise ja koristamisega.

Korralik töö ikka. 😀 Samas ma miskipärast loodan, et tänu põhjalikule puhastustööle on päriskoju kolimine nüüd uuel aastal lihtsam.

Viimased värsked sissekolimisnähud sai likvideeritud üldse alles 1,5 nädalat hiljem. Meil lihtsalt ei olnud seni voodit. Esimese öö magasime asjal, mida saab heal juhul nimetada üheinimese diivaniks. 😀 Kõige kohutavam öö üldse.

Selline oli meie esimese öö voodi. 😀 Läpakas pandud laiuse mõõdupuuks.

Tegelikult olin ma lubatud tarneaegadega arvestades meile täpselt õigeks ajaks korralikud madratsi tellinud. Aga lubatud 3-7 päeva asemel tulid need miskipärast 3 nädalat! Nii et ülejäänud vahepealse aja magasime kahel õhkmadratsil. Ei soovita. 😀 Väga ebamugav ja külm! Ma polnud kunagi varem taibanud, et voodi hoiab altpoolt sooja. Õhkmadrats seda ei tee. Esimene öö päris voodil oli vist küll parim uni üldse!

Kolimisviperused vahele jätta oleme kõigega rahul.

  • Asukoht on päris mugav. Kontorist oleme küll kaugemal, aga sinna sõit on nii mugav otsetee ja isegi tihedama liikluse ajal täiesti ok. Ja tänu sellele võtab see ajaliselt sama kaua kui Kaubast minek võttis.
  • Elan nüüd vanaemaga samas majas ning teeme temaga iganädalaseid kaardimänguõhtuid.
  • Lisaks alustasin ma just 6-nädalase trenniprogrammiga ning avastasin, et mu treener / ülikooli aegne tuttav elab minuga samas trepikojas. Jõuks ise asub ideaalselt mu praeguse ja uue kodu vahel, mõlemile sama lähedal. 😛
Uus kodu – viimased paar kuud juba selline.

Uus kodu valmib ka jõudsalt ja ega selle kätte saamine enam kaugel pole. Päris 3x nädalas me suvel seda piilumas ei käinud siiski – lihtsalt, sest igav oli ja mitte midagi ei olnud näha. Maja oli katte all peidus. Nüüd just septembri alguses saime paar korda järjest üllatuste osaliseks jälle:

  1. maja oli katte all ikka aga tundus, et täitsa oma värvides;
  2. kate oli maha tulnud ja meie kodu oli täitsa meie kodu näoga;
  3. lõpuks ometi tundub, et saime ka meie oma korterile kõik aknad ette. Jehuu!

Nii põnev!

Vahepeal oleme Markoga umbes kuu aega üksjagu energiat köögi valimisele pannud. Me olime suht kindlad alguses, et me teame mida me tahame. Aga.. juba pärast esimest köögimööblifirma külastust see muutus. Ja me vist ei ole kõige lihtsamad kliendid, sest neid muudatusi tuli meil ikka palju ja pidevalt ja kuni täitsa viimase hetkeni välja. 😀 Aga me oleme tulemusega vähemalt väga rahul ja ma ei jõua ära oodata, et seda korteris sees näha.

Kõige viimane otsus – töötasapinna materjali välja vahetamine. Võttis aset kuuajase protsessi lõpus ja päev enne lepingu allkirjastamist. 😀

Ma ei kujutanud ette ka kui palju detaile on köögi tarbeks otsustada vaja.

Me võtsime pakkumised kahest salongist ning lõpuks tegime tellimuse Andi mööblisse. Sõpradelt nähtu põhjal on nende kvaliteet hea. Lisaks nende klienditeenindus ja kuidas protsess üles ehitatud on, on lihtsalt imeline! Meie esimene külastus kestis 2,5 tundi ja me saime Marialt nii palju nii head infot. Samuti oli seal kohapeal suur ekraan, kus meie silme all 3D pilt kokku pandi. Nii sai kohe näha kuidas arutatu välja nägi ning samuti ka kui miskit silma häirima jäi. Ma ei tea kuidas muidu on aga teises salongis, kus me käisime, räägiti kohapeal ikka ainult paberi ja pastakaga ning pilt saadeti alles hiljem järgi.

Igal juhul päris äge protsess ja samas meie jaoks vähemalt korralik ajakulu. 😀 Jehuu, Markoga järjekordne suhte milestone saavutatud – suutsime läbi köögi eriarvamuste jõuda lahendusteni, millega mõlemad rõõmsad oleme. 😀 Augustis tegime nalja, et korteri ostmine on kökimöki aga kui sa inimesega koos kööki planeerid, siis vot see näitab tõelist pühendumust!

Ega hetkel muud polegi kui oodata köögi mõõtmise aega või võimalust ise korterisse jalutama minna. Me vaikselt loodame, et varsti saab. Mõte on pärast seda järgmiste esmatähtsate asjadega edasi liikuda. Oleme enda jaoks leidnud, et miinimum võiks sisse kolides olemas olla koht kus magada, magamistoa suur kapp, köök, diivan ja pesumasin. Muud saab jooksvalt vaadata ja otsustada, mis sobiks ja meeldiks. Kontorilaud ka tegelikult, aga ma miskipärast arvan, et selle saab kiiremini kätte kui näiteks magamistoa asjad. Eks näis. 😛

Sõbranna nunnupall ja loodetavasti tulevikus meie nunnupalli sõber – boston Roxy.

Viimaks veel kutsu. Kuigi kevadel anti lootust sügiseks, siis see võimalus jäi meil ära. Kutsud läksid lihtsalt teistesse peredesse. Aga me ei andnud ikka alla ja käisime nüüd koertevõistlusel selle naisega näost näkku kohtumas ja ennast tutvustamas. Nüüd on juba täitsa põhjust loota, et uue aasta esimeses pooles saab meie uues kodus olema kolm elanikku. Ma olen niii niii niiiiiiii põnevil!

Aah, üle kahe aasta on mul novembris lootust ka tiimikaaslaseid näha! Meetup toimub Helsingis, mis ei ole küll super eksootiline aga vähemalt näeb tiimi ja on hea lihtne minna. Ja noh.. enamustele teistele on see ikkagi väga uus koht. Ma ei ole vist Soome reisi pihta varem nii põnevil olnudki!

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top