Hüvasti, Tai!

Tai liiv on nüüdseks jalgadelt pühitud ja oleme Markoga juba korra Euroopas käinud ja tagasi Balile jõudnud. Viimased nädalad, ja tegelikud üldse kogu see kaks kuud Koh Taol, läks nii tuhinal mööda, et aru ka ei saanud.

Lahkusime asjaolude sunnil Koh Taolt oodatust nädala varem, veetsime öö jälle Koh Samuil ning siis paar viimast päeva Bangkokis. Lõppkokkuvõttes tundsime, et oli täpselt hea aeg lahkuda – olime juba järgmistest sihtkohtadest ärevil, kuid samas polnud Koh Tao kandist veel kõrini. Sisse jäi tunne, et üksjagu oleks seal veel teha olnud. Võrdluseks näiteks Lantalt 2017 märtsis lahkumisega, siis sealt tundsime, et see saar on ennast ammendanud. Oleme paar korda mõtelnud, et tahaks äkki näha uut Kohubi ja üldse, et milline Lanta praeguseks on. Samas on tunne nagu poleks meil seal enam midagi teha/avastada ja saar ise ei tekita põnevust. Omal ajal meeldis meile seal väga.

Ühe korra käisime veel öösukeldumisel ehk vette läksime päikeseloojanguga ning jätkasime sukeldust kottpimedas taskulampidega. See oli megaäge, veidi kõhe, aga valdavalt nii vinge. Hästi palju nägime ülisuuri grouper kalu ja üldse selline hoopis teistsugune kogemus oli.

Peale seda lõid minul kahjuks jälle kõrvaprobleemid välja ning öösukeldumine jäi mul praeguseks viimaseks. Marko käis korra veel ning tal vedas 30+ meetrit nähtavusega ja üldse vist väga hea sukeldumisega. 🙂

Lõppkokkuvõttes olen ma ülirahul meie sukeldumispoe valikuga (Big Blue Diving) ning soovitaksin neid ka kõigile teistele. Kõik instruktorid, kellega väljas käisime olid megahead, sukeldumised toredad, kõik vajalik seletati alati ilusti üle ja üldse kogu kogemus oli väga hea. Näiteks päevasel sukeldumisel kui märkasime, et planeeritud teise sukeldumiskohta suundus juba kolm laeva, polnud mingi probleem lihtsalt uute ja lõppkokkuvõttes veelgi ägedamasse kohta liikuda. Kellelegi ei meeldi vees teistega kokku põrgata. Lisaks eelmainitule, andsid Big Blue tüübid lahkelt nõu ka teemal, millise arsti poole saarel pöörduda jms.

Koh Samuil veetsime ühe öö jälle Baan Boom Boxes hotellis, mis on jätkuvalt lihtsalt imeline. Leidsime mõlemad, et see oleks ideaalne koht, kuhu mingile kirjutamisreisile minna (kui me oleks kirjanikud :D).

Bangkokis elasime paar viimast päeva väga rahulikku koduelu – tegime tööd, nautisime korteris elamist ja köögist endale ise söögi tegemist. Lisaks võtsime osa suurlinna võludest nagu kino ja Marveli uue filmi vaatamine, suured toidupoed, Grabi transpordi teenus ja arstid. Naljakas on, et meie hotell/korter asus juhuse tahtel mingist suurest haiglast 300 meetri kaugusel ning check-in’i tehes oli tavaliste reisimiste põhjuste küsimuse all lisaks valik “puhkus” ja “töö” ka “meditsiin”. Bangkokis on nimelt meditsiiniturism väga teemas odava ja samas ka kvaliteetse teenuse tõttu. Samuti pakkus meie majutus ka tasuta golfiauto teenust 300m kaugusele haiglasse ja sealt tagasi. 😀

Kuigi korterielu ja söögi tegemine on toredad, siis küllaltki kiiresti tuli suurlinnas ka meelde kõik, mis meile siin ei meeldi – ummikud, nii palju inimesi, suured pilvelõhkujad ning sudu ja hall taevas, mis on Koh Tao kõrval lausa kurb.

Isegi rollutakso, mida ma Markot tungivalt veensin kasutama, ei suutnud mind seekord rõõmustada. 😀 Pigem oli tegu minu elu kõige hirmsama 20 minutiga, sest sõitsime maanteel mingi logu rolleriga 80 km/h. Autode ja busside vahel manööverdamisega olen ma isegi veidi harjunud aga see kiirus ja tuul, sest sõitsime kõrgetel sildadel linna kohal, võtsid küll jalad värisema ja sõrmed kramplikult rollu raamist kinni hoidma.

Meie lennureis Maltale läks õnneks üllatavalt sujuvalt ja kiiresti.

Maltal veetsime nädala minu tööreisil ning nüüdseks oleme juba Balil. Õige pea ka kõigest sellest. 🙂

Päikest!
Kati