Huh, ei peagi Ameerikasse minema

Umbes 1,5 aastat bucketlistis olnud wave pooli ehk tehissurfipargi külastus sai tehtuks märgitud! Ma poleks elu sees arvanud, et see nii kähku juhtub.

Tehissurfipark läks mu bucketlisti siis kui Markoga surfama ning internetist õppe- ja võistlusvideoid vaatama hakkasime. Youtube-st saime teada, et Kelly Slateril on Texases wave pool, kus on alati ideaalsed lained. Kõlab ju hästi? Mulle tundus see väga põnev. Mõtlesin kohe, kuidas ma tehissurfipargis ideaalsetel lainetel barrelis surfin (nali! … või kas siiski?).

Ameerika Ühendriigid ei ole mind samas kunagi tohutult tõmmanud. Seetõttu oli ka wave pigem pika-ajaline, no umbes 10-aastane, unistus. Ja no surfima võiks ka enne õppida kui sinna minna.

Detsembris jäi aga sotsiaalmeedias silma, et Melbourne-s avatakse jaanuari keskel sarnane wave pool. Ja kuigi sinna linna polnud meil seekord plaanis minna, siis idakaldale kolides polnud Melbourne meist enam üldse nii kaugel. Lõppkokkuvõttes tundus hea mõte pigem siin väike päevatripp teha kui oodata, et ma kunagi puhtalt selle sama pargi pärast Texasesse läheksin. Õnneks oli Marko ideega päri.

Nii see minipuhkus organiseeritud saigi. Kolmapäeva hommikul kella kuueks suundusime lennujaama, üheteistkümneks maandusime Melbourne-s, umbes poole kaheteistkümnest poole seitsmeni veetsime surfipargis ja kell kümme õhtul olime juba tagasi kodus Brisbane’is. Surfisessioone mahtus selle aja sisse kaks – kell üks ja viis.

Mis loom see wave pool on ja kuidas see töötab? Nagu pildilt näha, on tegu täielikult inimese tehtud basseiniga. Täpsemalt, kahe kolmnuga kujulise basseiniga, kus kõige tagumisest ja kitsamast nurgast lained “kalda” poole liiguvad. Laineid kontrollitakse masinaga ning neid on võimalik genereerida kuut erinevat tüüpi/taset, sh nii mõnusad pehmed kooruvad lained kui ka täitsa arvestatavad barrelid.

Broneeringuid saab teha tunni kaupa ning valida on võimalik kas

• intermediate või advanced paremale või vasakule kooruvate lainete
  või
• play in the bays ehk algajatele mõeldud valgevahu lainete vahel.

Meie üllatuseks ei tähendanud tunnine sessioon, et lained 60 minutit vahetpidamata basseinis möllaksid. Umbes iga 10-20 laine tagant pandi masinad paariks minutiks hoopis kinni. Jälle, enne ise vette minekut mõtlesime, et milleks seda nüüd vaja on – täielik aja raiskamine ju. Kaldalt tundub ilmselgelt kõik lihtsam, sest hiljem olime väikeste puhkepauside eest väga tänulikud.

Mul on tohutult hea meel, et me intermediate versiooni proovisime. Küll aga olime seal vaid pool esimesest tunnist ning seejärel otsustasime edasi eespool beebilainetes mängida.

Mis siis juhtus? Lained olid minu arust megamõnusad ja pehmed ning meenutasid täitsa Sri Lankat. Isegi püsti sain, kuid ühtegi ilusat sõitu mitte. Minu väljakutseteks osutusid eelkõige

• kiirus ja (minu enda poolt endale seatud) surve, millega takeoff aset leidis;
• puudulik lauatunnetus – seda mulle harjumuspärasest väikesema laua ning ka väikse surfipausi tõttu, mis nüüd jälle vahele jäänud on. Lauavalik oli rendipoes kahjuks kesine.

Ma küll ebaõnnestusin palju aga samas mitte nii lootusetult. Pigem tekitas ebamugavust eelkõige see, et iga lainega tuleb sellel tillukesel alal uus inimene peale. See tähendab, et kui ma käntsu panen, jään ma umbes kolmele inimesele ette enne kui ma ise veepeale jõuan, laua kinni püüan ja lõpuks eest ära saan.

Samuti, kuigi mul on megahea meel, et selle elamuse kätte sain, taipasin järjekordselt, et kogu surfi võlu on minu jaoks ikkagi looduse/ookeani vibe. Tehispargist seda ei saa.

Minu positiivseks üllatuseks olid kõik inimesed (nii surfarid kui töötajad) supertoredad ja sõbralikud. Kartsin küll, et vihastan oma kukkumisega kõik välja, kuid lõppkokkuvõttes ei olnud seal mitte tilkagi negatiivset energiat. Pigem oldi megasõbralikud ja lineupil alustati niisama vestlust, uuriti kust ma pärit olen ja kui kuuldi, et UrbnSurfis esimest korda viibin anti soovitusi ja nõuandeid millel silma peal hoida. Mulle ikka nii nii meeldivad austraallased!

Lõppkokkuvõttes usun, et kui ma kas veel pusiksin või otse Lankalt oleksin tulnud, oleks mõned ilusamad sõidud vast ka saanud. Täitsa lootusetu ma ikkagi ei olnud.. vist.

Igal juhul kokkuvõtvalt megaäge päev ja nagu ikka oli õhtul tunne nagu oleks nädalasel puhkusel käinud. Ühest küljest oli muidugi ikkagi kahju, et ma wave poolist ise vaimustusse ei sattunud, kuid teisest küljest on tore, et ma ei tunne, et ma millestki ilma jääks. Ja kogemus oli vinge. Ma poleks kunagi arvanud et ma niipea selle bucketlisti tegevuse tehtud saan.

Päikest!
Kati