Hati-Hati, Kati!

“Hati-Hati, Kati” ehk indoneesia keeles “Ettevaatust, Kati” ehk äärmiselt lihtne viis kuidas inimestele oma nimi meelde jätta ja olla kindel, et sind ülejäänud päeva jooksul hästi palju hoiatatakse. Aa, ja me käisime Krissuga aktiivses vulkaanikraatris!

Niipea kui selgus, et Krissu Balile tuleb hakkasin ma vulkaanitrippidele mõtlema. Baturi päikesetõusu tripp meeldis mulle tohutult kuid teist korda sama asja ma teha ei tahaks. Samas oleks tore oma õega mõni mägi vallutada. Lõpuks leidsingi läbi erinevate blogiartiklite, et Bali kõrval asuval Java saarel asub Ijeni kraater, kuhu samuti 24h trippe tehakse. Sealjuures on organiseeritud kõik alates peale võtust kuni maha panekuni Ubudis ning tuuri korraldajad annavad sulle isegi vajalikud soojad riided.. sest kes ikka Balile talvejopega tuleb?

Kraatris, nagu ka eespool pildilt näha, on väga tugevad väävliaurud, mistõttu tuleb sinna minnes kanda respiraatorit. Paljud kohalikud töötavad kraatris väävlikaevuritena, ronides kaks korda päevas mäe tippu ja sealt uuesti alla kraatrisse, kaevandades sealt väävlit ning tassides siis korve oma õlgadele ja turjale toetades ligi 80kg väävlit korraga alla kaalumispunkti. Sealjuures jääb nende palk ligikaudu 50 dollari kanti nädalas, mis on antud piirkonnas küllaltki hea sissetulek. Kui netist otsida, on lihtne leida ka mitmeid dokumentaale ja lühivideosid Ijeni väävlikaevuritest kui maailma raskeima ja ohtlikema töö tegijatest.

Meie Krissuga alustasime oma teekonda reede õhtul kella seitsme paiku kui meid Ubudi kesklinnast peale korjati.

Seejärel sõitsime kolm tundi mööda väga mägiseid ja kurviseid teid Gillimanuki sadamasse, sealt praamiga Java saarele, kus veel 1,5h vulkaani jalamile jõudmiseks kulus. Kuna ees oli üksjagu ronimist ja pikk päev, soovitati meil kõigil autos magada. Isegi kui und ei olnud oli eelistatum silmi kinni hoida, sest seda kuidas me liiklesime ja möödasõite tegime oli küllaltki hirmus vaadata. Lisaks kurvitasime nii palju, et iga veidi aja tagant sain üles ärgatud selle peale, et peaga vastu auto ukseklaasi lendasin. Pühapäevaks oli isegi kerge peavalu sellest.

Tee peal oli ka paar jalasirutuspausi ning ühtlasi visati ka praamis meid ohutuse nimel autost välja. Sealjuures juht jäi ikkagi autosse meie asju valvama. Arvestades, et Javal on kell ka tund aega vähem kui Balil, jõudsimegi vulkaani jalamile vaid veidi enne kella kahte, mis oli ettenähtud matka algusaeg. Seal saime viimast korda tualetis käia, soojalt riidesse panna ja varustuse kokku koguda ning oligi minek.

Mäejalamilt startisime kell kaks öösel. Esmalt liikusime umbes 2h kraatri äärele ning seejärel 45 minutit alla kraatri põhja. Kõik toimus muidugi kottpimedas ja pealambi valguses.

Nii me siis üritasime veel öö pimedas üles ja uuesti alla kraatri põhja jõuda, et sinist leeki näha.

Istusime kambakesi tegelikult ühes voodis. Enne matkale minekut lugesin ka, et sõltuvalt ilmaoludest võib juhtuda, et ei olegi võimalik samal päeval uuesti alla tagasi tulla. Arvestades, et hütis oli nii voodi kui ka üks sahtelkapp, siis oletan, et sellisteks otstarveteks see mõeldud ongi.

Meie giid Pour oli 25 aastane ning varem 7 aastat samuti kaevurina töötanud. Seejärel õppis ta inglise keele selgeks ning viimased 3 aastat on ta tänu keeleoskusele giidina tööd teha saanud. Ilmselgelt ei ole ühelegi inimesele nii tihti nendes väävliaurudes olemine tervislik, kuid arvestades alternatiivi, kus tuleb veel 80 kg 2x päevas tassida, tundub giidi töö vähemalt samm paremuse suunas.

Alla tulek oli isegi raskem kui üles minek, sest tee oli väga libe.

Mäejalamile jõudes tagastasime kogu ekstravarustuse, pakkisime ennast kokku, sõitsime kohaliku pere juurde hommikusöögile ning seejärgi tagasi Ubudisse. Pool teed soikusin jälle unes, ärgates iga veidi aja tagant peaga vastu klaasi lennates. Kogu tripi võtaksin kokku kirjeldusega imeline ja vapustav loodus ning väga hariv ja humbling (ei oska õiget tõlget leida) kogemus näha mis tingimustes tänapäeval veel inimesed elavad.

Kui nüüd võrrelda Baturi ja Ijeni trippi, siis hoolimata minu kartusest oli tegu kahe täiesti erineva kogemusega. Baturi tripil oli ronimise osa huvitavam/seiklusrikkam ning kindlasti kehtib see ka alla tuleku kohta, kus liiva/mullateed pidi alla surfisime. Samas oli loodus vulkaani tipus küllaltki tavapärane ning kogu võlu seisnes vaates kaugustesse ja päikesetõusus.

Ijen tundus mulle isegi lihtsam ronida, välja arvatud see tohutu tuul, väävliaurud juba matka algusest alates ja liiv/pahn mis selle tõttu lendles. Samas sain aru, et meil lihtsalt “vedas” ilmaga. Suurem osa teest on päriselt küll väga järsu aga ikkagi tee sarnane, mistõttu on see ka üksluisem. Selle kompenseerib samas kraatrisse alla laskuv rada ja kogu ümbritsev loodus ja keskkond. Ilmselt ei ole ülemäära palju kohti, kus miskit sellist näha. Vähemalt meie tripiga, ei tasu sinna ronida romantilist päikesetõusu otsima – pigem oligi rõhk kraatris sees järve ja leekide vaatamisel. Veidi nägi ka roosat taevast üle kraatriääre, kuid päikesetõus jäi meil kaemata.

***

Koju jõudes olime Krissuga täiesti kutupiilud. Istusime tund aega elutoa diivanil, et välja mõelda, kuidas minimaalse vaevaga toitu kõhtu saada ning lõpuks andsime alla ja kõndisime ikkagi naaberrestorani.

Pühapäeval lahus Krissu Amedi ja Gili saarte poole (kade olen!) ning mina külastasin oma vana lemmikut hommikusöögikohta, jalutasin kesklinnas, lugesin ja blogisin. Peale seda 24h matka kulus üks korralik väljapuhkamise päev ilusti ära.

Päikest!
Kati