Armas Hiriketiya, kus kõik teavad kõiki

Tulime siia helesinise lootusega, et Hiriketiyast ja Sri Lankast saab järgmiseks pooleks aastaks meie kodu. Praegu enam ei teagi, mis me endaga pihta hakkame või kauaks siia jääme. Iga uue päevaga, valdavad meid jälle uued küsimused, mõtted ja meeleolud.

Kuidas me omadega üldse Sri Lankale jõudsime? Mina olen siin juba teist korda ning Marko usaldas pimesi minu “see on nagu vähemrahvastatud Bali” sõnu. Põhilised kolm ajendit olid järgmised:

1. me oleme väsinud iga kahe kuu tagant reisimisest ning lootsime kuskile vähemalt pooleks aastaks paikseks jääda. Samas tahaks ikkagi sooja kliimat, surfivõimalust ning variante turistitamiseks.
   Sri Lanka vastab kõigile eelmainitud tingimustele. Eestlane saab riiki sisenedes ühe kuu pikkuse viisa (sh on praegu turismi elavdamiseks esmase viisa tasu tühistatud), mida on võimalik kaks korda pikendada. Viisapikenduseks tuleb kas ise Colombos immigratsioonis kaks korda kohal käia või lihtsalt agendile passid ja raha anda.
2. minu endine töökaaslane käis aasta alguses siin ning kuulsin temalt Sri Lanka ja Hiri kohta palju head. Samuti sain kinnitust piisava interneti olemasolu kohta.  Minu eelmise aasta puhkuse ajal ei suutnud ma isegi blogimiseks piisavat wifit tuvastada.
3. kuulsime endiselt töökaaslaselt Verse Collective coworking kohast. Meie jaoks jälle ülioluline reisisihtkoha valikul. Jagatud kontor tagab, et piirkonnas on lootust püsivamaid inimesi kui nädalaks-paariks jäävaid turiste kohata.

Veidi ehk naiivsena tulin ma Sri Lankale ootuses, et siia maandumine on sama lihtne ja mugav kui praeguseks hetkeks on muutunud Balile naasmine. Olles Balil juba kuus korda käinud on lihtne unustada, et ka seal tundus alguses asjade organiseerimine segasem ning skämmid hirmsamad. Mugav “ma vist tean mida ma teen” tunne tuli ikkagi kogemuse arvelt.

Niisiis ootasin Sri Lankalt otsekohest kodutunnet. Aga kohates pimedaid mullatänavaid, minimaalselt turiste, esialgseid internetiprobleeme ja lugedes foorumitest petuskeemide kohta, veetsin esimesel nädalal mitu õhtut muretsedes, kuidas me siin kõik asjad toimima paneme. Meeldis mulle siin kohe algusest peale, kuid koduse tundega läks hetk aega. Tulin siia ja tundsin kohe, et nii ilus on, kliima ona mõnus, rand on kena, inimesed on sõbralikud.. aga midagi on nagu puudu. Või mingi mugavus ja enesekindlus on vajaka. Tahaks lihtsalt olla juba sisse seadnud ja teada kuidas asjad töötavad.

Mis kõige paremini aitas sisse elamise raskustest üle saada oli ilmselt oma püsivasse koju kolimine ning tasapisi siin resideeruvate inimestega vestlemine ja teretuttavate leidmine. Hiriketiya on nii väike ja just see ongi selle piirkonna võlu! Oleme praktiliselt 2,5km ringi peale kolinud ning kuigi toidupood asub mõned sajad meetrid edasi suure tee ääres, siis valdavalt saame kõik toimetused oma väikeses mullateega kvartalis tehtud.

Kuna kogu piirkond on nii väike, teavad kõik kõiki ja iga päev kohtab liigeldes samu inimesi.. korduvalt. Kõik naeratavad, tervitavad ja on muidu megatoredad.. ja just see ongi siin aidanud koduse tunde tekitamisel.

Näiteks kasvõi meie uue kodu, Sukha Studio, lugu. Maa omanik on Nishan – kohalik, kes ise töötab üldse pangas. Airbnb-s ja muidu klientide haldamisega tegeleb üks armas Aussi paarike, Ben ja Tenille, ning lehtede riisumise ja pesu vahetamisega tegeleb Samith, üks noor kohalik kutt. Nädal pärast siia piirkonda maandumist kui Sukha Studiosse kolisime, saime teada, et kõigi asjaosalistega on meil juba mingid sidemed olemas.

• Nishan on see sama tüüp, kes meid lennujaamast Verse-i tõi. Tegelikult olime palganud hoopis ühe teise firma, kuid too tüüp ei saanud tulla ning Nishan tegi lihtsalt oma sõbrale teenet tollel päeval.
• Ben ja Tenille on minu endise töökaaslase, kes siin aasta alguses viibis, head sõbrad.
• Samithiga tutvusin ma kogemata paar päeva enne uude koju sisse kolimist päikeseloojangu surfil, kus ta ennast tutvustas, mulle kaasa elas ning mind rohkem rahva sekka parimasse positsiooni laine püüdmiseks julgustas minema.

Igal juhul oli sisse kolides päris naljakas avastada, et varasemad kokkusattumused on meid kõigiga juba tuttavaks teinud. Aga nii siin ongi.

Tavaline on ka välja sööma minnes majaomaniku või naabriga samasse restorani sattuda või hommikul surfates vees coworkeritega kokku joosta.

Meie praegune surfilaua rendikutt on vist samas pundis tüübiga, kellelt rollerit rendime. Ning kui meie roller uuema ja parema vastu taheti välja vahetada, et vanale hooldust teha, siis see vahetus leidis aset keset teed kui teineteisest kogemata mööda sõitsime. Meid lihtsalt viibati peatuma.

Kolimiseks Versest Sukhasse kasutasime tuk-tuki kohvrite mugavaks transpordiks. Järgmisel päeval bussijaama poole jalutades sõitis sama tüüp meist mööda, tõmbas kõrvale ja uuris, mis teeme ning viskas meid tasuta bussijaama ära.

Bussijaamas tulid mitmed inimesed ise meilt uurima, kuhu minna soovime ning aitasid meid õigele bussile. Üksi oleks me sellest ilmselt maha jäänud.

Kuigi ma oma kohutava nägude mäluga kõiki inimesi veel ära ei tunne, siis ringi liigeldes on nüüdseks küll täitsa oma tunne ning esialgu kõhedana tundunud teed on saanud tuttavateks ja hubasteks. Ühtegi ratsionaalset põhjust kurta ei ole ja mulle tõesti väga meeldib siin. Ma veel muidugi ei tea kui palju siia turismihooajal (alates detsembrist) inimesi tuleb, kuid hetkel on surfi õppimiseks Hiri rand ilmselt üks mu lemmikuid kohti maailmas. Meie kontor ja kodu on mõnusad ning me saame nii väljas söömas käia kui ka kodus ise kokata.

Aga.. mingi aga peab ikka olema. Näiteks on toidupoes valik kohati ikkagi väga ükskülgne, limiteeritud väljas söömise valikud hakkavad juba ennast ammendama ning siit lihtsalt päevatripile mineku võimalusi ei tundu ka esialgu palju olevat.. pigem vajaks need mitmepäevast ettevõtmist (kõik on väga kaugel). Ka ei ole me siin veel mingit superoma seltskonda leidnud. Ja hoolimata lootusest pooleks aastaks paikseks jääda tunnen ma juba mingit kibelust liikuda. Kuhu? Ma ei tea. Mul pole päriselt õrna aimugi. Miks? Ma ei tea, sest Hiri rand on imeline! Kas ma võiksin siia tagasi tulla? Ma ei tea. Sest kuigi ma tunnen siin ennast väga hästi, on mingi umph vist seni veel puudu. Mida iganes see ei tähenda.

Päikest!
Kati