Absoluutselt EPIC veebruar!

Wow, see veebruar oli lihtsalt parim! Ma sain ühe kuu jooksul nii oma elu esimesele suusareisile minna (bucketlist item), lauatada (noh, ma vähemalt üritasin), veeta kaks imelist sünnipäeva päeva Markoga, kui ka surfida! Ja tegelikult pisemaid säravaid hetki leidus siin veelgi kuid, eelmainitu on lihtsalt absoluutne highlight.

Suusareis Rootsi

Veebruari teiseks pooleks võtsime Markoga mõlemad pikema puhkuse – üks nädal aktiivseks ajaveetmiseks ning teine puhkamiseks-puhkamiseks. Plaan oli esimeseks pooleks minna Kuutsekale suusatama. Vaatasime korra ka Soome – Rootsi mineku variante, kuid jäi mulje, et see pole hetkel lihtsalt mõistlikult võimalik.

Nädal enne puhkuse algust nägin aga sotsiaalmeediast, et endine töökaaslane läks Rootsi suusareisile. Lähemal uurimisel selgus, et Paldiskist sõidavad DFDS kaubalaevad, mis on täitsa normaalsete kajutitega arvestatavad transpordivahendid. Väikesed kalkulatsioonid tehtud ja otsustatud – me lähme suusareisile Rootsi!

Täiesti tavalised laevakajutid. Võrreldes vanade Tallinnast minevate kruiisidega oli see variant isegi kiirem ja mugavam. Laev väljus kell 10 õhtul Paldiskist ning maabus 7-8 paiku. Ideaalne ajastus välja puhkamiseks ilma, et tekiks sellist laevas passimise momenti.

Muidugi on reisides covid teemas. Kui varem polnud mina veel ühtegi koroonatesti teinud, siis nüüdseks olen kolme kogemuse võrra rikkam. Esimest korda minnes kartsin täiega, sest sotsiaalmeediast oli nii tugevalt silma jäänud kui jube see test on, kuidas kõigil pisarad jooksevad jne. Aga absoluutselt asjatult. Ilmselgelt ma vabast ajast pulkasid ninna just ei topiks, aga see paar sekundit on täiesti fine ja ei ole mitte midagi erilist. Vähemalt minul ei olnud need kolm korda. Meie kolm testi olid:

  • 24h enne Rootsi laevale minekut tehtud test, mis oli riiki pääsemise eelduseks. Kohapeal karantiini nõuet ei olnud.
    Huvitav miks rohkem nii ei tehta? Tundub nii loogiline nõuda, et inimesed testiks ennast enne riiki sisenemist? Vs lasta kõik riiki (ja mis iganes transporti kus nii potentsiaalsed terved kui haiged lävivad) ja siis loota et kõik on tublisti 2 nädalat pärast karantiinis? Sealjuures karantiini saamiseks on tihtipeale inimestel vaja sadamast/lennujaamast veel taksoga vms koju saada. Ma ei tea.. kindlasti on siin mingid nüansid veel (nt inimene võib testi teha 24h enne ja siis peole minna ja koroona saada), aga testi tegemise nõudmine enne riiki sisenemist tundub ikkagi mõistlik. Kuigi samas don’t even get me started sellest, kuidas koroonatesti reisitunnistusest eest tuleb 10€ (või Rootsis 30€) maksta.. praktiliselt A4 printimise eest? 😀
  • Teise koroonatesti tegime Rootsis enne tagasi tulekut, et Eesti karantiini lühendada.
  • Ja viimase testi tegime kuus päeva peale Rootsi testi. See siis vabastas meid karantiinist.

Õnneks olid kõik meie testid negatiivsed ja kõik sujus ilusti. Inimestega puutusime me tegelikult päris vähe kokku ja kui oligi asja, siis kandsime maske ja desosime käsi. Laevapeale lällama ei läinud, liiklesime enda autoga, mäel olime vabas õhus ja mingeid rahvamasse seal ka polnud. Ööbisime samuti Airbnbs eraldi korteris.

Meie imeline järve- ja päikeseloojanguvaatega kodu. Mäest küll 20 minutilise sõidu kaugusel aga see-eest oli väga mõnna õhtul ise süüa teha ja ilusas korteris hängida.

Kuhu me üldse läksime? Esmane mõte oli minna Åre-sse. Eelkõige, sest see oli ainuke koht mida me Rootsis teadsime. 😀 Sinna on aga sadamast korralik 8h sõitu ning lisaks selgus, et seal piirkonnas oli täpselt samal nädalal laste talvespordivaheaeg. Mida iganes see ei tähenda aga tõotas palju rahvast ja järjekordi. Rootsis elavad sõbrad mainisid veel teist sihtkohta, Romme Alpin, mis on Stockholmist vaid 2,5h sõidu kaugusel ning mille talvespordivaheaeg on alles märtsi algul. Tegemist on küll väiksema kohaga, kuid arvasime, et meiesugustele algajatele elu esimeseks suusareisiks sobib see kolmeks päevaks küll. Sobiski, ideaalselt!

Romme Alpini mäekaart. Kokku oli siin 33 rada ning kõige-kõige tippu saamiseks tuli ühe suusaliftiga üles sõita, natuke alla suusatada ning siis teise liftiga uuesti veel kõrgemale minna. Korra kui kõige tipust alla sõiduks kulunud aega mõõtsin, sain selleks umbes 8 minutit rahulikku kulgemist. Mõnna!
Mainitud olgu ka, et esialgu oli minu jaoks suur ületus isegi suusaliftiga sõitmine. 😀 Mitte et ma kõrgust kardaks aga võibolla natuke ikka? Need liftid tõusevad maapinnast ikka täitsa arvestatavale kõrgusele + kolisevad ja loksuvad + kõikide suuskade ja keppidega olen ma paras kohmerdis ka. Aga paar tiiru tehtud sain sellest hirmust õnnest üle ja julgesin üksi ka üles minna.

Esimene päev peale Rootsi maabumist oli meil tegelikult niisama sõitmiseks, jalutamiseks ja koju sisse seadmiseks.

Ilmselgelt käisime IKEAs lihapalle söömas!
Nautisime imelist päikselist päeva, jalutasime Uppsalas ringi ning sõitsime vaikselt Romme poole.

Oma gaasiautoga Rootsis esimest korda tankides saime ühe ootamatu üllatuse osaliseks – meie Eesti säästuauto (sest CNG on Eestis võrreldes bensiiniga üliodav) on Rootsis hoopis topelt kulukas! CNG maksis Rootsis umbes 1,77 EUR (Eestis maksab CNG praegu 0,899 EUR) versus bensiin maksis umbes 1,5 EUR. Pärast väikest uurimist avastasime et Skandinaavias ongi gaas kallim. Mandri-Euroopas on hinnad õnneks pigem Eestiga samapidi.

Esimene pilguheit möödaminnes Rommele. Mäepäevadel küll kahjuks nii selget ja sinist taevast ei olnud aga ilm oli siiski väga mõnus, tingimused head ning mis kõige parem – rahvast oli mõistlikult! Järjekordades ei pidanud praktiliselt üldse seisma, v.a. viimasel päeval paar korda ja see oli ka maksimum minut või pigem vähem.

Järgmised kolm päeva veetsimegi hommikust kuni kella neljani kui mägi kinni pandi suuskadel. Õhtul olime kodus kutupiilud, tegime süüa ja hängisime niisama.

Ainsad pausid olid lõunad ja väikesed pildistamised. Toidud ja mäevaated olid kõik imelised!

Aga kui nüüd mägedest ja sõidukogemusest ise ka rääkida, siis omg! Nii nii äge!

Mis sest, et esimene päev mul lihtsalt ei olnud suuskadel hea tunne aga õnneks teine ja kolmas päev olid täiega ägedad. Marko tundis ennast algusest peale suht hästi ja tal oli ka rohkem julgust järsumaid radu vallutada. Nii sõitiski tema viimasel päeval juba punaseid ja musti radu, milledeni mina seekord ei jõudnudki. Küll aga nautisin kergemaid pikki sõite ning mingite atraktsioonidega huvitavamaid radu.

Marko esimeses tipus.

Väiksemaid hüppeid proovisime ka lõpuks. Ok.. Marko hüppas veits rohkem.. ma proovisin kaks korda, millest ühe maandusin pepsile ja teise tegin peaaegu peakat. 😀 Peab vist harjutama veel.

Kõige-kõige tipus. 🙂 Nüüd vaja siit veel alla ka saada.

Viimasel päeval panin ma huvi pärast lõpus natukeseks lumelaua ka alla kuid sellega ma titemäelt kaugemale ei jõudnud. 😀 Isegi suurele tõstukile pole mul sellega veel asja.

Aga igal juhul – need kolm mäepäeva läksid megakiiresti mööda ja olid megaägedad! Kuigi reisi lõpuks olime me päris kutupiilud, siis olles paar päeva kodus puhanud tekkis tunne, et tahaks veel ja veel!

Reis oli meie jaoks 3.-5. kord mäesuuskadel üldse.

Pärast viimast mäepäeva sõitsime otse Stockholmi, kus ööbisime ning tegime väikse veiniõhtu sõprade juures. Viimasel päeval juba puhkasime, sõitsime aja veetmiseks niisama ringi ning suundusime öise laevaga kodupoole tagasi.

Kogemata saime veel Stockholmis imelise India tänavatoiduelamuse osaliseks. Yummy!

Hullult mõnus on kui on kodu kuhu tagasi tulla. Ja nats naljakas aga mul oli juba esimesel õhtul Rootsis selline koduigatsus. 😀 Kõva reisisell ma olen onju. Aga kogu tripp ja üldse meie esimene suusareis oli nii nii megaäge ja ma täiega ootan järgmist talve, et veel ja veel ja veel suusatada.

Sünnipäevad

Noo Marko sünnipäevaga läks see aasta nii, et me olime sellel ajal Rootsis ja meil oli mäepäev. See tähendab, et kohvi ja küünlad sai ta voodisse küll ning lõunat nautisime mäe all restos, aga õhtuks polnud meil kummalgi enam jaksu miskit uhkemat ette võtta kui netflixida. No muidugi juba suusatamine ise oli superäge nii et päris õnnetut sünnipäeva tal loodetavasti polnud. Ja me otsustasime, et Markol on see aasta ka teine sünnipäev, mil ma korraldan talle Eestis toreda päeva ja imelise restoranielamuse. Nimelt oleme viimasel ajal üksjagu arutanud kuidas vanusega oleme aina rohkem restoranielamusi nautima ja hindama hakanud. Kuna nüüd aga tulid uued koroonapiirangud, siis hetke plaanide järgi lükkasime Marko teise sünnipäeva aprilli, et saaksime seda rohkem ja loodetavasti vabamalt nautida. Täitsa tore ju – tavaliselt saavad kõik meie tähistamised veebruariga läbi, siis seekord on midagi mida ikka veel oodata.

DYI cake kui sul pole kooki kuskilt saada 😀 no vähemalt sai küünlaid puhuda ja torbiku pähe.

Minul läks seekord sünnipäevaga paremini. Äratuseks sain hommikusöögi voodissse ning edasi teadsin vaid, et me lähme husky koertega kohtuma ning õhtul ma koju ei jõua.

Kuigi järsult kadunud/jäätunud lumi rikkus osad plaanid ära, siis kokkuvõttes oli mul kõige armsamad ja mõnusamad sünnipäevad üldse. Mitmuses siis, sest ma otsustasin, et ka 25. veebruar on minu sünnipäev see aasta. Esiteks, Marko saab ju kaks sünnipäeva ning teiseks.. Markol on reegel et sünnipäev hakkab alles siis kui sa hommikul üles ärkad (mitte nt keskööl). Ma counterisin sellele siis, et järelikult sünnipäev lõppeb ka siis kui ma kodus magama jään. Ega ma miskit erilist printsessikäitumist oma teisel päeval ei teinud.. sain lihtsalt kohvi voodisse (mida oleks tõenäoliselt ka niisama saanud) ning veidi rohkem ehk otsustada päevakava (mis ei oleks ka tegelikult kindlasti probleem olnud). 😀

Ilm ei olnud enam üldse nii maagiline. Kutsud on ikka armsad ning ma saan aru, et see on spordiala, aga meil mõlemal Markoga tekkis ühte ringi nendega sõites tunne lihtsalt, et miks. Samas huvitav ära näha ja omanike jutte kuulata. Aga eks igaühele ole oma teetassike. 🙂
Absoluutselt imeline lõuna Pärnus Supelsaksad restoranis! Eriti Marko toit!
Ööbimiseks oli Marko meile leidnud mõnusa tiny house-i Võrtsjärve kaldal ning organiseerinud kaasa mu lemmikud maiused ja veini. Õhtul istusime verandal ning grillisime. Pärast panime veel küünlad akna taha, et pimeduses hubane vaade õue oleks. Kuna praktiliselt terve sein oli aken siis hommikul avanes mõnus udune vaade Võrtsjärvele.

Sõites oma majutusse nägime ka kolme põtra, kes täiesti ükskõikselt üle tee jalutasid. Õnneks märkasime neid piisavalt kaugelt ja rahulikul kiirusel, et mingit ehmatust või ohuolukorda polnud. Lihtsalt super äge, sest mõlema jaoks oli see esimene kord nii selgelt, lähedalt ja suurelt metsikuid põtru kohata.

Esialgu oli Marko veel mõelnud, et me võiks õhtul pimedas taskulampidega jalutama minna. Meie, kes me isegi päise päeva ajal Tais metsas kabuhirmus lehtede sahistamise peale mäest alla peaaegu jooksime. No vist mitte. 😀 Võtsime oma jalutuskäigud ikkagi päevavalguses ette.

Võrtsjärvel oli nii äge! See oli nii müstilise uduloori sees.
Samas paar kilomeetrit eemal polnud talvest peaaegu et jälgegi.

Lõpetuseks käisime veel Põlvast läbi ning võtsime suuna koju. Supermõnusad ja toredad kaks päeva olid ja täpselt ideaalselt korraldatud. Aitäh, Marko!

Sünnipäevasöömaaeg vanematega. Puhas klassika – kartulisalat ja kihilise küpsise kook. Lapsena oli nimelt kihiline küpsis ainus maius mis mulle meeldis ning kõiksugu kooke ma ei sallinud. Nii ostsidki vanemad iga aasta eritellimusel mulle sünnipäevaks lahti lõikamata kihilist küpsist koogi asemel. 🙂

Surf veebruaris Eestis

Appiii, nii äge! Lisaks kõigele eelmainitule sain ma paar päeva pärast sünnipäeva veel surfida ka! Nii mega!

Kaks toredat tähelepanekut/seika seekord:

  • Surfimine vees kus hulbivad poolemeetrise läbimõõduga jääkamakad on täitsa huvitav. Vastu pead ei tahaks sellisega saada.. õnneks ei saanud ka. Lainel sõites tuli slaalomit harrastada, et lahmakad jääkamakad su sõitu ei lõpetaks (ma sõitsin ühele kogemata otsa).
  • Ma ei saanud veest välja. 😀 Ranna äär oli suurt jää/lumevalli täis ja enne vette minekut hoiatas mingi kutt mind, et ma sealt vette ei läheks.. pidavat ohtlik olema. Soovitas minna hoopis jõe suudmest, kust samal ajal üks surfar ka välja tuli. Sisse minek oli juba väikse struggle, sest jõe vool oli päris tugev. Eeldasin, et väljun pärast samast kohast nagu teist surfarit nägin tegemas. Hiljem seda toestada üritades avastasin, et minu jõud sellest voolust küll üle ei käi. Pärast väikest pusimist nägin kuidas üks oskajam läks teisele kaldale, kõndis seal paar sammu jõge mööda sisemaa poole ning siis diagonaalis üle aerutas ja nii õigele kaldale sai. Võtsin temalt šnitti ja ronisin teisele kaldale. Seal tundsin aga, et minu jõuvarud on otsas ning ma ilmselt selle diagonaal-sooritusega enam hakkama ei saaks. Mis siis ikka.. võtsin oma laua kaenlasse ja jalutasin ringiga üle silla ning tagasi kust alustasin.
Õues oli vist umbes 3 kraadi aga kalipsoga polnud üldse külm – olin korralikult sisse pakitud. Mööda jalutav vanahärra küll kommenteeris mulle, et see siin pole päris Hawaii. 😀 Pean nõustuma. // All vasakul mu vett täis sääred peale surfi. 😀 Tundsin ennast veits nagu Baymax Big Hero filmist.

Igal juhul veebruar oli mega vinge! Ma arvasin eelmine aasta, et mu Filipiinide bucketlisti veebruari on raske ületada aga suusatamine, lumelaud ja surf kõik ühte kuusse panna ning see väike sünnipäeva getaway veel otsa suutis sedagi. Enam paremaks minna ei saa.. või saab?

Päikest!
Kati

You Might Also Like

Leave a Reply

Back to top