Juuli: Pidustused Lõuna-Eestis ehk hõissa pulmad (ja koroonaehmatus.. jälle)

Juulikuu tripp algas sõbranna pulmaga Otepääl, jätkus nädalaga Tartus, pereüritustega Põlvakatega ning kiire peatusega minu maal.

Jee, sain ka esimest korda päris pulmas külaline olla! Abiellus Catu – minu pinginaaber alates teisest klassist, kellega me pärast TIKi lõpetamist koos TTÜsse ning BESTi liikusime. Peigmees on samuti BESTikas, Belgiast, kus nad juba päris paar aastat elanud on. Umbes 1.5 aastat tagasi sain neil isegi külas käidud!

Igal juhul.. nagu ma aru olen saanud siis pulma korraldus on niigi suur ettevõtmine.. aga kujuta seda nüüd ette veel koroona teadmatuse ajal ja korraldades pidustusi teises riigis? Kuidagi nad igal juhul selle ära tegid ja kõik oli lõppkokkuvõttes väga armas ja tore. Isegi tüdrukuteõhtu õnnestus Catule Eestis teha.. seda küll esialgse mai kuu asemel alles nädal enne pulmi.

Üllatasime Catut kodus hommikusöögiga ning esimeste mängudega. Samal ajal kui ta õde talle meiki tegi ning teda päevaks valmis sättis.
Seejärel oli meil päris palju pildistamist nii Catu koduaias kui lähedalasuval pankrannikul.
Üleval klassiõdedega ning all BESTikatega. 🙂
Väike tantsukursus
Ja TIKi aegu meenutav kuldvillak enne lõunasööki
Ja päeva lõpetasime Vein ja Pintslis täpselt seda tehes – veini juues ja juhendamise järgi joonistades. See oli nii nii äge! Ma otsustasin igaks juhuks igast pildistaadiumist jäädvustuse teha juhuks kui lõppversioon pekki läheb. Siis oleks saanud pärast vaadata, mis hetkel viltu hakkas vedama. Kuigi paljaid puuoksi joonistades tundus olukord korraks kahtlane, siis lõppversiooniga jäin rahule ning maal on meil tänaseni elutoas üleval.

Pärast kunstitunni lõppemist tegime väljas veel viimased vannete ette lugemised ning saigi pikk päev läbi. Ilm keeras päeva lõpuks täitsa pekki – õhtu võtsid üle tormituuled ja ikka korralik padukas. Miskipärast leidsime sõbrannaga, et siiski on hea mõte kesklinnast koju kõndida. 😀

Koju jõudes oli lõpuks väga hea meel kuivas olla .. seni kuni ma vaatasin oma paberkotti ja taipasin, et ma olen nagu Hans ja Grete oma asju mööda kesklinna laiali jätnud.

Õnneks oli Marko nii armas ja tuli minuga hoolimata padukast mu asju tänavalt otsima. Kõndisime poolele teele ehk Liivalaia tänavani välja ning suutsime üles leida 2/3 kadunud esemetest. Tuleb tõdeda ikka, et paberkotid ja padukad ei ole funktsioneeriv kombo. 🙂

Pärast tüdrukuteõhtut tekkis järsku kerge paanika – pulm on ju kohe siin! Minul oli kleit juba olemas, kuid Markol polnud midagi selga panna. Sobiva ülikonna ostmine võttis meil kõigest 8h aega. Ilmselgelt ei tea me ülikondadest midagi.. välja arvatud seda, mis meile ei meeldi. Vaev oli vähemalt seda väärt, sest Marko nägi pulmas väga hea välja!

Prillid ei kuulunud komplekti.
Ametliku pulmakutse saime küll alles pulmas kätte, kuid selles olime me nähtavasti ise oma püsimatu elustiiliga süüdi. 😀

Catu pulmad toimusid Otepääl Villa Müllebeckis, mis on üks tohutult ilusa aiaga villa. Originaalis planeeritud kolmepäevasest üritusest sai koroona tõttu veidi väiksema külaliste arvuga kahepäevani pralle ning mitmetele rahvusvahelistele sõpradele otsustati hiljem järelüritused teha muudes riikides. Külalise pilgu läbi oli kogu pulm täpselt nii nagu ta välja kukkus ideaalne ja super armas. 🙂

Paremal all – tore Belgia pulmatraditsioon, kus paarike rätikuid pea kohal keerutades läbi ruumi jookseb ja kõik teised neile järgnevad. 😀
Mul oli au tõlkida Catu vanaema kirjutatud luuletus välismaistele külalistele inglise keelde ning see tema emaga koos ette kanda. 🙂
Pärast imehead õhtusööki sai veel üksjagu tantsida, sh ka BESTi aegset traditsioonilist Simply the Best-i. Ka kõik mitte-BESTikad sai edukalt sellesse tantsu integreeritud ja kuulsin Catult, et nii bänd kui kõik olid väga vaimustuses meie ühistantsust.

Pühapäeval pärast pulma sõitsime Tartusse, kuhu Markoga nädalaks Airbnb olime broneerinud. Eesmärgiks oli puhtalt vaheldus ning Markole võimalus Tartu kontorit külastada.

Pühapäeva õhtul käisime veel sõpradega linnapeal. Esmaspäev oli mul kogu pidutsemisest puhkamiseks vabaks võetud.

Marko käis esmaspäeval kontoris ning teise Tartu õhtu veetsime kodus. Marko tundus veidi vässu nii et läksime vara voodisse. Enne magama jäämist ma veel ütlesin talle, et ta tundub nii tuline nagu oleks palavik ja sinna see jäi.. kuni järgmise hommikuni kui ma sain teada, et ta magas öö läbi halvasti ja tal oligi palavik. No halleluuja.. koroonaehmatus vol2 Markolt. 😀

Ma juba mõtlesin hirmuga kõikidele inimestele ja pereliikmetele Catu pulmas ja kuidas me peame neile kõigile teada andma, et meil on nüüd koroona. Suht jube väljavaade tundus. Samas levinumaid koroonanähtusid Markol ikkagi ei olnud. Õnneks sai ta perearstile öelda, et käisime just pulmapidustusel, tänu millele ta kiiresti testima saadeti. Esialgu pakkusid nad pigem et istu kodus ja oota ära.

Koroonatesti negatiivne vastus oli meile mõlemale väga suur kergendus. Aga ega see negatiivne test teda veel terveks ei teinud – meie Tartu avastamise ja vahelduse nädal lõppes valdavalt kodus istumise ja woltimisega. Polnud päris see, mis lootsime. Aga vähemalt tundis Marko paari päeva möödudes ennast juba paremini ning nädala lõppu planeeritud reis Põlvasse ning Ostrova festivalile ei pidanud ära jääma.

Ma tahtsin Ostrova festivalile minna puhtalt Terminaatori pärast. Kuigi lõpuks oli ka Dagö väga väga mõnus! Terminaator on puhtalt nostalgia – oli teismelisena suur fänn ning sõnad enamustele vanadele lauludele on vist igavesti pähe jäänud. Esialgu pidime Markoga juba varem neid kuulama minema, aga siis tekkis hoopis võimalus minna Kalju-Lavale Kasarit, Epliku ja Pehki kuulama, mis oli ka väga äge.
Nii mõnus festival oli! Ma üldiselt suurte ürituste fänn ei ole, sest ma ei armasta rahvamasse. Ostrova oli aga täpselt mõnusalt avar ja kauni keskkonnaga ja hea muusikaga. Mulle nii nii meeldis!

Järgmisel päeval sättisime kogu Marko perega ennast uuele tripile – nimelt oli plaan otsida neile Peipsi äärde telkimisplats ja siis käia Kiviõli kaevandusmuuseumis. Me ise enam telkima ei jäänud sest, esiteks pole me suurem asi telkijad ning teiseks oli pärast nädalakese eemal olekut koduigatsus juba suur.

Marko viib õelapsi ujuma. 😀 Täitsa lõpp kui raske oli Peipsi ääres telkimisplatsi leida! See oli nii ülerahvastatud. Mingist vaikselt üksi puu all kämpimisest ei saanud seal küll juttu olla. 😀
Kaevandusmuuseum oli täitsa äge kogemus ja järjekordne asi minu “Eestis teha” listist. Mingi hetk venis tuur küll minu jaoks sutsu pikaks – mulle pakuvad rohkem huvi seigad elust enesest (nt kuidas kaevurid kvaliteedikontrollidega skeemitasid) ja vähem tehnilised osad (mis puur mida teeb), kuid eks kokkuvõttes oligi seal igaühele miskit. Tore ära käia!

Pärast tuuri sõime kõhud täis, sõitsime Peipsi äärde tagasi ja hängisime seal veel natuke enne kui suuna Tallinna võtsime. Teepeal käisime ka minu maalt läbi ning ütlesime mu perele tere.

Reisida on küll tore aga pühapäeval tagasi kodus olla ja lihtsalt eksisteerida oli lausa imeline!

Päikest!
Kati