Juuni: Mandri-Eesti ringreis ehk miks mu auto ei kiirenda?

Sellel suvel sai iga kuu üks pikem tripp ette võetud. Kas siis puhkuseks, pidustusteks või lihtsalt kaugtöö tegemiseks. Nii palju siis paikseks olemisest, onju? Juuni reisiks osutus Mandri-Eesti puhkusering.

Kuna jaanipäev sattus see aasta nädala keskele otsustasime Marko ja tema õe Kerstiga sealkandis mõned lisa vabad päevad võtta ning mööda Eestit trippima minna. Alustasime laupäeva hommikul marsruudiga Tallinn > Roosta > Viljandi > Põlva. Jaanilaupäevaks pidime kuskil mere ääres sõpradega tähistamiseks kokku saama.

Esimene peatus – Rummu karjäär. Ronisime mägede otsa ja jahutasime ennast suplusega. Täitsa mõnusaks oli see koht tehtud ja isegi kohvik oli olemas.

Kaks põhilist esimese õhtu sihtkohta olin ma välja valinud puhtalt Instagrami põhjal. Roostal pidavat leiduma mõnus Bali stiilis rannabaar ning seal läheduses imehea Dirhami kalarestoran.

Seadsime ennast Roostale sisse, tsekkisime rannabaari (pildil) üle ning läksime restorani õhtusöögile.

Õhtusöögile minnes hakkasid esimesed sekeldused vaikselt ilmnema – nimelt süttis autol mootorituli.. õnneks küll oranžina aga siiski. No tore, seltskonnaks kolm inimest kes autodest midagi ei tea. Õnneks oli Dirhami kalarestosse vaid paar minutit sõitu ning selle tripi saime ilusti tehtud. Konsulteerisin telefonis ka targemate pereliikmetega kes arvasid et äkki on tegu ajutise erroriga ja hommikuks on kõik korras.

Päikeseloojang ja kokteilid rannas – nii mõnna!
Nii vaikne – ühtegi lainet ei peksnud vastu kallast.
Kerge hommikune tujude erinevus.

Mootorituli põles veel ka järgmine hommik kuid auto sõitis vähemalt normaalselt. Meil polnud sellega niikuinii miskit pihta hakata, sest asusime suhteliselt kapakohilas. Seega võtsime suuna planeeritult Viljandi poole, märkides teepeale ka ühe rabakülastuse ning koopa, mis oli Google Mapsis vaatamisväärsuseks märgitud.

Jälle nii vedas ilmaga ja raba oli päris kena.
Täpselt nii lambine see koobas oligi.

Kuskil nendel väikestel teedel keset mitte midagi, tundsin järsku auto käitumises olulist muutust – üle 30km/h see enam ei kiirendanud v.a. kui gaasiga sõtkuda ja siis ka vaid aeglaselt. Okou!

Jällegi, targematega konsulteerides, saime teada, et mootor läks avariiseisundisse. See ei kõlanud enam üldse hästi ning ilma kiirenduseta sõitmine oli päris ebamugav, seega hakkasime variante autoremondiks otsima. Aga no kapakohilas ja pühapäeval enne jaanipäeva on see suhteliselt võimatu missioon. Mis meil muud siis üle jäi kui ikka Viljandi poole edasi pusida.

Kui lõpuks Viljandisse kohale jõudsime olime kõik (aga eriti mina) väsinud ja ma parajalt stressis. Kui esilagu oli plaan õhtul grillida, siis viimasel hetkel otsustasime lihtsalt takeaway pitsade kasuks. Mitte kellelgi meist ei olnud enam mahti rohkemaks. Korter oli vähemalt mõnna, bassuga ning otse linnuse varemete kõrval.

Järgmisel hommikul, teiste jaoks juba ametlikult lühendatud tööpäeval, leidsime lõpuks ühe mehhaaniku, kes oli nõus meie autole kiire pilgu peale viskama. Midagi ta sealt otseselt ei avastanud, seega ta resettis hoiatustule lihtsalt ja saatis meid teele.

Tegime endast parima, et korraks ikkagi Viljandit nautida – jalutasime järveääres ja varemetes ning sõime üliheas aiakohvikus kesklinnas.

Kahjuks süttis õige pea peale mehhaaniku juurest lahkumist ohutuli uuesti ning kiirendusprobleem oli tagasi. Kuna töömehel polnud meie jaoks enam rohkem aega ning riigipühal ei olnud ka kellegi teise poole pöörduda jätkasime teekonda Põlva poole. Selleks oli ka veel kaks valikut – Võrtsjärvest põhja- või lõunapoolt. Oi kui hea meel mul meie põhjapoole valiku üle on! Mõned nädalad hiljem Otepää küngaste vahel sõites käis peast läbi, et tollel hetkel poleks meie auto kõiki neid tõuse tõenäoliselt vallutada suutnudki. Ja no näed siis – mina veel kurdan, et Eestis ei ole mägesid.

Originaalis pidime Viljandi -> Põlva marsruudil veel ka w pargis käima aga ilmselgetel asjaoludel ei hakanud me ise lisatiire tegema. Põlvas oli õnneks ka Marko vend Mirko, kellega saime järgmine päev selle reisi tehtud. // Marko sai w pargis päris palju häid sõite tehtud. Kuigi mul läks õpetusrajal päris hästi, siis üldiselt selle päeval miskit lihtsalt ei klikkanud ning ma ise suurel rajal sõitu ei saanudki. Pikali lendasin küll korra kui enne õpetusrajale minekut kohe hüppega katsusin ringrajale minna. Tolle hetkel instruktor väitis et see pidi kõige lihtsam viis olema aga I call bullsh*t ja arvan et ta kas ei viitsinud juhendada või lõbustas ennast kukkujatega lihtalt. 😀 Viimast ma pahaks ei paneks – suht üksluine töö ilmselt seda ringrada opereerida.
Hehe, tappa saime seal kõik.
Marko tegi mõned ilusamad sõidud ka. Ja mina sain aru kui privilegeeritud me ikka oma Filipiinide praktiliselt privaatse wakepargi kogemusega olime. 🙂
Nii me oma katkise autoga Põlvasse jäimegi ning tegime oma jaanilõket hoopis Põlva järve kaldal. Väga mõnus oli, üldse ei kurda.

Kui lõpuks Tallinnasse jõudsime siis lõpuks sai auto ka korda.. pärast kolme remondikülastust. 😀

Päikest!
Kati