Akrojooga – selle suve vingeim avastus

Ma täpselt ei teagi, millal ma akrojoogast esimest korda kuulsin. Mäletan talvel Balil akrotundide kohta uurimist. Aga siis tulid kõik need koroonateemad ja varajane kojutulek otsa ja sinnapaika see jäi. Järgmisena uurisin nii igaks juhuks suve algul, et kas siinpool maakera ka akroga tegeletakse. Tuleb välja, et rohkem kui ma isegi arvanud oleksin.

Kõige esimene akri
Kõige esimene akrojooga tund Stroomi rannas

Mis asi on akrojooga? Midagi akrobaatika ja jooga vahepealset, kus tehakse erinevaid poose ja seeriaid kas kahekesti või suuremas grupis.

Näiteks on valdav osa inimesi ilmselt lapsena akrojoogat teinud vanemaga linnuna lennates (pildil)

Minule on akrojooga tore kokkusaamine armsate inimestega, kus saab alati palju nalja ja naeru. Mõni tund on füüsiliselt väsitavam kui teine, kuid see ei tundu otseselt trennina.

Akrojooga on see suvi mind nii palju mugavusstsoonist välja viinud. 🙂 Kõiksugu sellised peapeal või tagurpidi olekud tundusid mulle alguses täiesti võimatud ja nii nii hirmsad. Aga mida aeg edasi seda rohkem need mulle meeldivad! // Pilditidel toimub liikumine ühest poosist teise (paremalt vasakule). Baas ehk alumine inimene asetab oma jalad mulle õlgade alla ning lükkab oma jalad sirgeks. Minu eesmärk on ennast tasakaalustada ning lõpuks ongi selleks mul vaid tugi õlgade all ning võimalus baasi jalgadest pigistada ja vastu suruda.

Mulle väga meeldivad tegevused ja trennid, kus lihtsalt pole mahti muule mõtelda – need aitavad hästi välja puhata ning näiteks töömõtted ja kõik muu peast välja saada. Akro on kindlasti üks sellistest trennidest, sest tasakaalu hoidmine ja pooside vahetused võtavad ikka üksjagu keskendumist ja partneriga suhtlemist, mis ei jäta just palju aega mõtetele rändama minna.

Üks esimestest tundidest. Ma olin nii nii üllatunud, et kohe esimesel korral sai terve seeria kaasa tehtud!

Akrotunnid algavad alati mingi soojenduse või mänguga, mille abil saab teiste inimestega tuttavamaks või vähemalt korra suheldud. Tunni vältel tuleb oma kaaslaste usaldamine igal juhul kasuks.

Enamasti tehakse tunni jooksul läbi hunnik erinevaid positsioone ning lõpus pannakse kõik üheks sujuvaks seeriaks kokku. Samas, on iga kord väga erinev, sest akros on nii palju võimalusi – seda nii seltskonna suuruses kui poosides ja liigutustes. Näiteks kui enamus tunnid on siiani hõlmanud akrojoogat, mida saab teha kahekesti (nagu ülemisel videol), siis tegelikult on olemas ka kõiksugu harjutused suuremale seltskonnale koos tegemiseks (all pildil).

Trikid kolmele

Ning lisaks on ka lihtsalt nii palju erinevaid võimalusi mis pidi teise inimese otsa ronida – istudes (kõiksugu troonid, tagurpidi troonid, sekretäripoosid jms), igasugu tagurpidi poosid ja külgedel rippumised, hoopis püstijalu akrojooga, popid jms. Võimalusi on lõputult!

Püstiakro – kui lained ei ole surfin inimeste seljas.
Pop!

Esimestel tundidel kutsusin Marko endaga kaasa. Natuke julgestuseks ja natuke, sest arvasin et kõik on tunnis niikuinii oma paarilisega kahekesti. No tegelikult ei ole absoluutselt nii! Esiteks on grupis alati vähemalt kolm, vahel neli või rohkem inimest, kes koos harjutavad ja omavahel rolle vahetavad. Ja teiseks on alguses pigem lihtsam teha harjutusi kui üks paarilistest on juba veidi kogenum. Ega me Markoga vist esimestel tundidel enamasti teineteist ei baasinud.

Markol oli suvel ilmselgelt prioriteediks autokool ja muud asjad nii et õige pea hakkasingi akros üksi käima. Kuigi no muidugi meeldiks mulle kui oleks keegi kellega niisama ka akrotada kui tuju tuleb. Aga you win some you lose some. 😀

Ma siin niisama vibu olemas. 🙂

Nagu juba mainisin, siis tunnis tehakse kõike kolmestes gruppides, kuhu kuuluvad:

  • baasija ehk see, kes on all;
  • lendaja ehk see, kes on üleval;
  • spotter ehk elupäästja, kes aitab vajadusel tasakaalu saavutada ning pehmendab kukkumisi.

Tänu spotterile pole ebaõnnestumist vaja karta – olles suvi läbi akros käinud pole ma kordagi veel halvasti kukkunud või päriselt haiget saanud (sülitan nüüd üle õla, koputan vastu puud ja teen kõike muud teaduslikult tõestatud ennetustööd).

Sõltuvalt sellest, kuidas sul endal päev on, kellega sa tunnis kokku satud ning kuidas parasjagu klapp on, on iga päev väga erinev. Ülioluline on lihtsalt omavaheline suhtlus ning enda soovide, hirmude ja piiride kommunikeerimine.

Vahest meenutavad mõned harjutused mulle rohkem cheerleadereid kui joogat. 😀

Igaljuhul… akrojooga on megaäge ja kui vähegi huvi on siis soovitan ära proovida ja mitte karta! Tule üksi või kaksi, tunnid on iga teisipäev ja pühapäev Aurora Yoga Studio ruumides Kopli ja Telliskivi piiripeal. Lisaks annetab Aurora Yoga igalt ostetud piletilt iga kuu erinevale heategevusele. 💖

Akrojooga laager

Lisaks iganädalastele trennidele käisin ma augustis ka akrojooga suvelaagris. Kolme päeva jooksul sai akrojoogatatud nii maas, heinapallidel kui ka SUP-laual. 🙂

Akrojooga merel.. hahaa, ei ma pole üldse hirmunud seal vasakul. Mitte et ma akrot kardaks aga mul oli seljas mu viimased kuivad trenniriided ja õhtul oli vaja veel joogas osaleda. 😀
SUP lauad ei olnud ainult mitte poosetamiseks, vaid tegime nendega ka väikse matka. Ülimalt tuuline ilm oli… nii et tundus nagu 45 minutit oleks täiega alguses vastu tuult rabelenud ning siis tagasi alguspunkti lendasime nii umbes viie minutiga. 😀
Lisaks akrole sai tehtud veel ka Yin joogat, teraapilist lendamist, Tai massaaži, käia saunas, mängida lauamänge jne. 🙂

Muud toredat

Tegelikult käisin ma enne akrojooga avastamist veel kuu aega postitantsu kursusel. Kunagi ammu olen selles trennis varemgi käinud kuid nüüd komistasin toreda neljanädalase kursuse formaadi otsa, mis lõppes ka väikese pildistamisega.

Postitants oli jätkuvalt väga äge kuid akro sümpatiseeris mulle hetkel veidi enam. Ilmselt, sest esiteks saab akros tulemuse kiiremini kätte ning teiseks on akro tunduvalt sotsiaalsem tegevus. Kuna tundsin, et tahaks üle pika aja jälle ka jõuksi ja rühmatreeningutesse minna jõudu ja vastupidavust otsima, siis kõigeks lihtsalt ei olnud mahti. Ja akro on ikka nii nii äge. 😀

No tegelikult peaks siin selja ka ilusti kumeraks laskma aga mina oma sirge seljaga – seda võiks lausa joonlauana kasutada. :D.

Hoolimata sellest, et siin postituses fotodel olen ma üksjagu tagurpidi ja peapeal seisnud, siis tegelikult enne seda suve polnud ma vist kunagi iseseisvalt peapealseisu teinud. Või vähemalt viimase umbes 15 aasta jooksul peale mu selja oppi. Mäletan, et teismelisena sai peale seda mõeldud, et ma ei saa nii palju asju enam teha.. mis mingiks ajaks ehk oli ka tõsi, kuid samas väga palju olin ma endale ise hirmsaks mõtelnud. Ja isegi kui ma kõike by the book teha ei saa, siis see ei takista mind tegelikult proovimast ja vähemalt endaviisi parimat andmast.

Täpselt õigel ajal kui olin just avastamas, et ma saan palju rohkem teha kui ma ise endale piire olen seadnud, jäi silma, et Aurora Yoga Studio korraldas ka peapeal seisude õpituba. Otsustasin sinna minna, et oma hirmudest üle saada. See oli nii äge! Ja see tegi peapeal seisud nii loogiliseks! Ja kuigi arenemisruumi (nii tasakaalu kui kõhulihaste poolest) on veel palju, siis juba peale esimest tundi suutsin kodus ka iseseisvalt ilma igasugu abita peapealseisu minna. Tagurpidi maailm on äge!

Elu esimene täitsa iseseisev peapealseisu pilt rannas. 😛 Pisikesed rõõmud elus!

Päikest!
Kati