Yassssss! Nii äge

Aaah! Marko on nii äge! Eesti on nii äge! Kõik on nii äge! Äge-äge-äge!

Miks Marko äge on?

3. september 2020 – Marko esimene autosõit lubade omanikuna!

Sest ta tegi load ära! Kahe kuuga! Nagu päriselt – 1. juuli oli tal esimene autosõidutund ja 2. septembril sooritas ta ARKi sõidueksami esimesel katsel edukalt. Täiesti kreisi tüüp! Ja oskab väga hästi sõita ka sealjuures :D.

Nii äge ja nii tubli! Ainult, et … ma pean nüüd temaga autot jagama. Ja kõrvalistmel on ikka palju igavam istuda kui rooli taga. 😀

Miks Eesti äge on?

8. september 2020 – käisime Markoga Eestis surfimas!

Sest me saime siin surfida! Jah, lainesurfist on jutt, mitte SUPist või lohesurfist või millestki muust. Nagu päriselt, normaalsed lained olid ja kõik oli ülimalt vinge! Ja isegi seda seletamatut õnnetunnet, mida ma Aasias surfilauaga vees tunnen, tundsin siin ka. Nii imeline!

Eesti surfil on mõned eelised:

  • pole mingit päikesekreemiga jamamist, rääkimata zinki näkku toppimisest;
  • vesi pole üldse soolane! Ehk selle silma/suhu minek ei häiri absoluutselt;
  • Eestis pole vist palju surfareid ja vesi on tühi. Eks meil vedas ka, et tuult polnud – vastasel korral oleks rand lohesurfareid täis olnud. Neid on üksjagu rohkem.

Vee külmus polnud ka üldse nii hull kui ma kartsin. Kui võrdlen eelmine aasta augustis Portugalis tehtud surfiga, siis Eestis oli täna veel kindlasti soojem. Mul muidugi vedas ka – sain väga sooja kalipso, millel oli kapuuts olemas. Nägin küll äärmiselt naljakas välja, kuid vähemalt oli kõrvadel hea soe olla.

Igal juhul… nii nii äge!!!

Muud ägedat

Tegelikult pidi originaalis see postitus olema paarist väiksemast ägedast asjast, mis suvel teinud või juhtunud on. Minu strateegia paikseks jäämise paanika eemale hoidmiseks on olnud listi pidamine tegevustest, mida siinkandis teha ja kohtadest kuhu minna. Ja jooksvalt koguaeg täiendan ja lahendan seda listi nii suuremate kui väiksemate asjadega. Seal on muidugi fine line enda tegusana hoidmisel ja üle planeerimisel, mis lõppeb tundega, et tahaks lihtsalt ühe nädalavahetuse kodus eksisteerida… ilma mitte midagi tegemata ja ühegi plaanita.

Tõlkes võiks olla äkki “sa saad teha kõike, aga mitte kõike korraga”. Minu jaoks viimase poole aasta jooksul väga asjakohane tsitaat. Nii palju ägedaid asju on olemas aga ilma prioriteete seadmata ei saa ikkagi.

Kevad algas muidugi väga rahulikult valdavalt kodus istumisega. Mõned toredamad karantiiniseigad olid ehk see kui Marko mul juuksurit lubas mängida (halb mõte) ning meie väike balance-boardi challenge.

Jepp, need on köögikäärid, millega ma juuksurit mängisin. Mu ettevalmistus koosnes paari youtube-i video vaatamisest ja peale seda tundsin ennast 100% enesekindlalt… Seni kuni ma ühe salgu lühemaks lõikasin ja taipasin, et 1) mul pole vähimat aimu ka, mida ma teen 2) minu sõrmed ei liigu lihtsalt nii nagu sellel juutuuberil seal videos 3) ma ei saa väga hästi aru millist salku ma just lõikasin ja mis veel lõikamata on. Aga vähemalt ei olnud lõpetuseks tukk enam silmas ning Markol oli veel naeratus näol. 😀
Lisaks hankisime endale koduseks entertainmentiks balance-boardi. Aasias kohvarites selle peal seista üritamine on suht raske tundunud, aga tänaseks päevaks on see meile nüüd lebo. Esimesel nädalal veel mitte nii väga. Seega alustuseks tegime võistluse – mõlemal on üks katse päevas ja võistlus on, kes suudab kauem tasakaalulaual seista. Kaua see võistlus ei kestnud, sest juba paar päeva hiljem seisime me seal vabalt 45 minutit ära ja siis tekkis juba tunne, et me raiskame lihtsalt aega. 😀 Kuigi podcaste sai samal ajal ka kuulatud.

Üks asi, mida ma sügisesest longboarding dancing laagrist alates endale tahtnud olen oli longboard. Jälle selline asi, mis reisides poleks väga mõttekas olnud, kuid nüüd Eestis võisin lõpuks seda endale lubada.

Unboxing
Esimesed katsetused
Tegelikult olen tervenisti kaitsmetesse mätsitud.

Kahjuks pean tõdema, et olen suvel rulaga küll tunduvalt vähem sõitnud kui esialgu plaanis oli, kuid samas siiski piisavalt, et mitte ostu kahetseda. Samuti on tänu rulale nii mõnedki toredad mälestused suvest – näiteks suve alguses käisime Markoga korra nädalas Viimsis – Marko rulluisukoolis ning mina kõrval rula harjutamas. Või teine kord tegime sõbrannaga nädalavahetuse tripi Pärnusse, et ma saaksin seal teiste longboarderitega sõitma minna.

Pärnu tripi tegi ägedaks juba see, et tegu oli mu essa roadtripiga autoroolis sõbrantsiga kahekesti (Markoga perede juurde sõitmine ei loe). Aga lisaks aitasid kaasa ka superseltskond, imeline ilm ning see, et kõik lihtsalt sujus ja oli nii tsill.

Laupäeval võtsime suuna Pärnu poole ja käisime teepeal alpakadele pai tegemas. Pärnus parkimise ja checkisime ennast spasse sisse ning käisime söömas ja rannas kokteilitamas. Ning õhtul läksin ma Facebookist leitud rulatuttavatega kruiisima. Õhtusöögi ajaks saime jälle sõbrantsiga ka kokku ning läksime koos uute rulasõpradega välja sööma. 🙂 Hommikul jäime ainult veidi kauemaks kui planeeritud spasse hängima, sest värske autojuhina ei taibanud ma kaaluda õhtul joodud kahe õlu mõju endale. Ja online promilli kalkulaatorid ehmatasid mind ära, sest mingitegi nähtudega rooli istumine on ikkagi absoluutselt kindel ei. Õnneks kiiret meil polnud ja nüüd olen targem.

Lisaks nädalavahetuse trippidele tegime suvel iga kuu ühe nädala pikkuse suurema tripi Eestis ka. Neist kirjutan veel tulevikus. 🙂

Autojutte

Autost tingitud vabadus on see suvi küll uskumatult äge olnud! Mina sain oma load küll kätte 2019 jaanuari alguses, kuid kui välja arvata üks tripp Põlvasse, polnud ma selle aasta kevadeks seni autoga rohkem sõitnud. Aasias sõitsin rolleriga ning pärast pikka pausi ei tekkinud tunnet, et ma enam üldse julgeks kuskil (nt Austraalias) üksi rooli istuda.

Nüüd tagasi Eestis ja kohustuslik karantiiniperiood läbi, istusin ma veel umbes kuu aega kodus lihtsalt selle mõtte otsas, et võiks äkki kunagi sõitma minna. Õnneks lõpuks mu tore õde kirjutas mulle, et aitab jamast ja nad on Kardoga poole tunni pärast mu ukse all ja panevad mu rooli. Nii tore neist! Peale seda sai juba ise ka julgus kokku võetud ja paar korda Citybee renditud.

Rõõmus autojuht. 😛 Alati ei läinud nii hästi tegelikult. Ühe korra otsisime lähima Citybee asukoha aga kohale jõudes avastasime et see oli kitsas külgboksis Mustamäe paneelika ees. Ma igaks juhuks arvasin et võibolla meil ikka ei ole vaja sõitma minna. Nii et sinna samma ta jäigi.

Käies ühe korra Citybeega ka Põlvas vaatasime, et nii läheb elu ikka päris kalliks ning otsustasime terveks suveks sõpradelt endale auto rentida. Nii olengi ma umbes mai keskelt alates korralikult sõidupraktikat ja -vabadust tunda saanud. Tänaseks päevaks olen päris mugavaks hellikuks, kes kõikjale vaid autoga käib, ära läinud.

Autovabadus at its best – sõbranna suvila kuhu minek oli vanasti koordineerimine kellega ja millal on nüüd nii käega katsutav. 🙂
Meie muinastulede öö lõke Lutsu maal meenutas küll rohkem vulkaani mulle.

Siis kui hakkasime vaikselt Eestisse pikemaks jäämisele mõtlema ning auto olemasoluga ära harjuma, tekkisid peas vaikselt auto ostu mõtted. Etteruttavalt võin öelda, et loodetavasti saame oma suksu kuskil novembris kätte. See protsess ise oli aga naljakas ja täitsa huvitav. Esiteks, kuna me ei tea Markoga autodest mitte midagi siis kutsusime mu Krissu ja Kardo endale külla autojutte rääkima ja meid harima. Kui õhtu lõpuks arvasime Markoga, et tahaks pigem mingit väiksemapoolset sõidukit, siis peale esimest tuuri autopoodides oli meie lemmiksõidukiks linnamaastur Hyndai Kona. Ja ka teised valikuid ei olnud üldse mitte kõige pisemad.

Ok, nali naljaks aga lemmik auto oli kindlasti hoopis see!

Konal hakkasime järgmisel poekülastusel vaatama, et pagass on meie jaoks ikkagi liiga väike – meil on koguaeg seal pool elu kaasas ja Konasse poleks isegi veerandit sellest mahtunud. Näiteks oleme suure osa suvest ringi sõitnud kahed rulluisud või kaks rula ja kaitsmed pagassis. Hetkel leidub seal ka ühekordne grill ja natuke riideid. 😀 Ja kui kuskile kasvõi nädalavahetuseks tripime, siis kasutame mugavust, et niikuinii saab asjad lihtsalt pagassi visata ja paneme tavaliselt ka suurem osa oma elust kohvriga kaasa. No nii igaks juhuks.

Proovisõite tegime lõpuks kolme autoga – uue Seat Leoniga, Kia XCeediga ning selle autoga, mis lõpuks valituks osutus. Seat Leon oli muidu täitsa timm aga selle

  1. tagurduskaamera oli miskipärast fisheyeks tehtud, mis moonutas seda pilti nii veidralt, et ausalt öeldes on silmad kinni ka lihtsam parkida kui selle pildi järgi.
  2. navisüsteem / misiganes elektroonikatahvel see autodes on, oli nii aeglane, et mulle meenusid 15 aasta tagused esimesed tomtom navid mida lapsena nägin. Iga klikk võttis kolm sekundit aega. No ei aitäh.
Nii veider täiskasvanu tunne tekkis autopoes. 😀

Kia interjöörid meile Markoga üldiselt ei meeldinud kuid mõtlesime, et anname XCeedile ikkagi ühe võimaluse. Kahjuks oli rooli taga nii ebamugav olla.. lihtsalt kitsas ja karbis tunne piiratud vaateväljaga.

Auto, mis lõpuks valituks osutus on suht klassikaline. Mulle meeldib selle juures eelkõige hiiglaslik pagass ning kaunis interjöör. Markot häiris küll veidi auto välimus (no linna-maastur kõlaks muidugi palju uhkemalt), aga samas ei saanud ka tema vastu vaielda, et tegemist oli meie jaoks just sobivaima ja parima suksuga. Uuest autost kirjutan aga juba siis kui selle ükskord kätte saame.

Lol.. ma poleks elusees arvanud, et mina kunagi autosid arvustan.

Päikest!
Kati