Kuus kuud paiksed

Täiesti uskumatu kui kiiresti aeg on läinud – me oleme juba peaaegu 6 kuud paiksed olnud. Ja nagu tuleb välja, siis enam ei plaanigi lahkuda.

Ma arvan, et me tulime Eestisse ideaalsel ajal ja seda mitte ainult koroona või lennuühenduse mõttes. Eelkõige mõtlen ma, et kevadel koju saabudes tuli iga päevaga aina rohkem päikest välja ning päevad läksid järjest pikemaks. Ilm oli külm aga mõni päev kannatas pusa ja pleediga rõdul värsket õhku hingata ikka. Ja mis põhiline – kõik liikus ülesmäge. Hoolimata sellest, et eestlastele meeldib üldjuhul oma suveilmade üle nuriseda siis minu arust on 2020 suvi imeline olnud.

Nüüd muidugi ma arvan, et sellest nädalast sai alguse need raskemad kuus kuud Eestis. Neljapäeval tundsin ärgates esimest korda, et pime ja kõle oli. Ning täna pean poodidesse minema, sest mul ei ole enam piisavalt sooje riideid, et õues liigelda. Aga eks me anname endast parima, et positiivset meelestatust säilitada Markoga. 😀

Oma Eestis viibitud aja jooksul oleme elanud praeguseks kokku kolmes korteris (jajah, niipalju siis sellest paikseks jäämisest).

  • Karantiinikorteris, mida näitasin juba eelmises postituses. 
  • Kuna meie planeeritud suvekodu vabanes alles juunis, veetsime vahepeal 1,5 kuud Mustamäel kosmosemajas. Käisime Mustamäel majade vahel rullitamas ja rulaga sõitmas ning ümbruskonnas parkides jalutamas. Kuna ma olen üksjagu oma elust Mustamäel elanud, siis pärast esialgset taas-avastustiiru sai päris kähku selgeks, et mul on sellest linnaosast kõrini. Seal on lihtalt kõik nurgatagused juba nii ära avastatud!
Miks ma seda kosmosekoduks nimetan
Hästi armas ja mõnus korter ning ülimalt valgusküllane. Koroonatingimustes (kodukontor ja üldse pigem kodus viibimine) jäi pika peale vaid veidi kitsaks. Kodukontorid – mina vasakul ja Marko paremal. Nädalavahetusel arvutis nokitsedes vahetasime laudu, et ei oleks tunnet nagu terve nädala kontoris istume. 😀
Magamistuba oli nii pisike, et kui kahele poole voodit öökapp panna ei mahtunud magamistoa uks kinni. 😀 Aga see-eest oli meil walk-in riidekapp vähemalt.
  • Suve algul kolisime lõpuks Pärnu mnt kanti oma koju-koju. See sai valitud samadel põhimõtetel nagu reisideski – Springhub ühiskontor, kus tööl käime, asub vaid 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Commute ei meeldi meile jätkuvalt.
    Kaugtöö, mis koroonaga laialt levis ei ole minu jaoks päris see, mida ma aastaid eelistanud olen. Minu jaoks tähendab see vabadust valida, kust ma töötan. Ja enamasti ei osutu see valik kodu kasuks. Niipea kui sai, läksin ma Springhubi kontorisse, sest mulle ikkagi meeldib päeval vahelduseks kodust välja saada.
Kuigi mul on koht ka vaikses ruumis siis enamasti teen tööd köögialast – kui ma vaikuses tahaks istuda võiksin ma kodus ka olla. Mulle aga väga meeldib kui mu ümber on mingi mõnus sumin.
BBQ Springhubi hoovis.

Samuti vaatasime, et Sparta spordiklubi asub mõnusalt kodu lähedal. Andsin sellele küll paar korda võimaluse kuid praeguseks on Myfitness mind tagasi võitnud. Sealne vibe (sh ka lihtsalt klubide modernsus), trennide mitmekülgsus ja võimalusterohke tunniplaan on ikka konkurentsitult parimad.

Mulle nii nii meeldib meie kodu! Suured elutoa aknad teevad kodu mõnusalt valgusküllaseks. Puidust köögisein on mu absoluutne lemmik. 🙂 Leppisime omanikega kokku, et jääme siia kuni 2021 suve lõpuni.
Akna taga on mõnus avar vaade aiale ja hoovi tagumises nurgas on grillivõimalused. Juuni algul mõtlesime, et kindlasti grillime siin sellel suvel megapalju! Ja nüüd septembris taipasime, et reaalsuses tegime seda koduaias vaid ühe korra. Aga see-eest on kõikjal mujal kõriauguni head ja paremat grilli saanud teha.
Ujumisega on see suvi sarnane lugu olnud. Esimesed ujumised tegin juba 9. & 23. mail Viitnal ja Kakerdaja rabas. Tundus küll, et suvi on juba nii hoogsalt alanud ja oi küll see aasta saab palju supelda. No vist mitte.. juunis käisin veel korra Rummu karjääris ja ühes rabas aga sellega mu suvesupleja karjäär piirduski.

Kevadel küsisid sõbrad-tuttavad üksjagu, et noh meile on see koroona ja Eestis kinni olemine ilmselt kõige raskem ja kindlasti igatseme me juba uuesti reisimist. Aga aus vastus on, et tegelikult mitte – viimase kuue kuu jooksul oleme me tohutult nautinud paikseks olemist, oma kodu omamist ning pikas perspektiivis plaanide tegemist (vs maksimum kaks kuud korraga).

Tore on teada, et ma ei pea niipea ennast kokku pakkima ja jälle uute riiki minema. Samuti, lihtsalt olles karantiini ajal Eestis ja perede-sõpradega ühes ajatsoonis, olime me nende inimestega palju rohkem kontaktis kui tavaliselt reisimise vältel. Seega kui tuttavad meie ümber kurtsid, et nad igatsevad inimkontakti, siis me olime oma Skype kõnede ja lauamänguõhtutega Eestis päris rahul.

Pandemicu lauamänguõhtu Marko perega.

Karantiinilõbustused ehk kui saadeti video kuidas Marko õelapsed maa on laavat mängivad, siis tegime neile kodus enda versiooni vastu,

Kui olukord juba paremaks läks, saime ka pereliikmetel külas käia – miskit, mida polnud selleks ajaks umbes 1.5 aastat teinud.

Grillispetsialistid minu maal
Perepiknik Peipsi ääres

Kui algselt olid Eestis oleku võlud minu jaoks sellised lihtsad pisiasjad nagu

  • ma ei pea kordagi mõtlema kas dušši alla minnes on veesurvet või sooja vett;
  • ma pole juba nii ammu prussakaid näinud.. või muretsenud sajajalgsele paljajalu peale astumise pärast;
  • täiesti okei on banaan/saiake korra köögiletile panna ja kuskilt toanurgast ei tule ühtegi sipelgarida;
  • ei pea kolima-pakkima (ok veidi pidi aga vähemalt lendamist ei olnud), pileteid ostma, viisajookse tegema jms.

Siis praeguseks on võlu rohkem

  • mingite asjade endale lubamine mida reisides ei saanud ja mille olemasolu ja vajadus sõltus järjekordsest keskkonnast – pusled, pleedid, rula, pesukorv. 😀 Jah, viimati tegi mind tohutult õnnelikuks pesukorvi ostmine.
Igaühele oma – mina panin kevadel kodus puslesid kokku ja Marko ehitas drooniga kraanat. 😀
  • Hobid, trennid ja tutvused, millega teame, et saab rahulikult pikemalt tegeleda. Minu absoluutne lemmikavastus on see suvi olnud akrojooga, kuid sellest kirjutan ma eraldi mõnes järgnevas postituses.
Akrojooga Stroomi rannas
  • Lihtsalt väga seiklusrikas suvi, mis meil olnud on. Ja pikk list tegevusi mida veel teha.

Okei, on ka asju mida ma igatsen..

  • Toidud – kõiksugu erinevad imelised hõrgutised, mis me erinevates maailmajagudes oleme saanud. Üks täitsa hea Tai toidukoht asub meil kodust õnneks praktiliselt üle tee ning India toitu olen ka üksjagu Woltinud, kuid päris Aasia kohapealset mõõtu see ikka välja ei anna. Aa, khinkaalisid oleme ka Markoga igatsenud. Käisin Tartus mingis väikses Gruusia söögikohas neid proovimas aga enda kurvastuseks sain pelmeene hoopis. Ei olnud seal mingit imelist vedelikku sees.
  • Mäed – no selle igatsuse vastu Eestis kahjuks ei saa.
Kõige lähedasem asi mägedele Eestis. Äge on küll aga pole ikkagi päris see. Definitsiooni järgi ka ikkagi küngas ainult.
  • Rollusõit – autoga on ka äge sõita aga rolluga Balil kruiisimine on ikkagi selline vabadus to the max tunne. Ja kui kunagi tundus Bali liikluskultuur šokeeriv, siis praeguseks on see päris südamelähedaseks saanud. Näiteks möödasõidul või pimedat kurvi alustades võiks ju igal pool tegelikult signaali anda?
  • Soe ookeanivesi ja lained – see igatsus on kindlasti kõige suurem. Ma näen nii tihti Hiri randa unes! Paar korda olen siingi veekohinat kuulnud (vs enamasti on meie mereäärsed haudvaiksed) ja laine-checkil käisime ka korra aga .. oeh.. Hiri ikkagi.
Hiri paradiis mida ma tihtipeale unes näen.
Laine check vääna-Jõesuus. 😛 Paar surfarit oli isegi vees!

Aga mis meist nüüd siis saab?

2019 lõpus Eestisse tulekut planeerides oli idee veeta soojad suvekuud siin ning sügisel katsuda püsivamalt Portugali kolida. Jah, reisimisest hakkas meil juba veidi aega tagasi kõrini saama. Samas lootsime ikka veidi soojema kliima, kõrgemate mägede ja suuremate lainetega kohta paikseks jäämisele. Kuna koroonaga on jätkuvalt pildis ning sügisene kolimisplaan oleks potentsiaalselt viimase hetkeni küsimärgi all olnud, otsustasime suve hakul ümber – jääme aastaks (2021 august lõpuni) Eestisse ja vaatame siis edasi kuhu ja kas kolime.

Nüüd augustis, leidsime aga mõlemad et paikne on ikka väga lihtne olla ja võtsime vastu otsuse jääda Eestisse elama. Igavesti või nii. Ideaalis, kui maailm paremas seisus on ning pole ohtu reisides koroona levikule kaasa aidata, tahaks tulevikus talvel paariks kuuks ikka soojemasse kliimasse pageda. Aga suures pildis plaanime Eestis ennast täitsa püsivalt sisse seada ja kodu alles hoida.

Vot nii siis. Sellised mõtted peale ilusat sooja ja seiklusrikast suve. 😀 Eks näis mis meie meelestatus talvel on. Hetkel olen ma natuke isegi talve ootusel ning superpõnevil võimalusest lõpuks ometi lumelauaga sõita … miskit mida oli raske saavutada kui kohvris leidus kõige soojemateks reiieteks retuusid ja dressipusa.

Noo.. välja arvatud kui sa oled Malaisias muidugi.

Päikest!
Kati