Tere & head aega, Bali! Tere, Eesti!

Öelda, et meie Bali reis ei läinud päris plaanitult, oleks suur understatement. Surfamise, sukeldumise ja Lomboki nädala asemel istusime 14 päeva karantiinis, reisisime Eestisse ja alustasime uue 14 karantiinipäevaga.

Tagasi vaadates on suht hull mõtelda kui järsku kõik eskaleerunud on. Siargao puhkuse ajal jälgisime Markoga Postimehest koroonaviiruse uudiseid küll, kuid mingit ohtu otseselt igapäevaselt me ei tajunud. Covid-19 tundus veel nii kauge ja meid mitte puudutava teemana.

Pärast Siargao puhkust lendasime Filipiinidelt Balile. Esimest korda kui kogu koroonaviiruse teema veidi lähedasem tundus oligi vist Manila lennujaamas. Mitte et seal midagi erakordset oleks olnud aga lennukid, lennujaamad ja turistid tunduvad lihtsalt .. tohutult baktereid täis puhkuse-ajuga kollid. 😀 Me ise ka muidugi.

ph cov lend temp.jpg
Temperatuure mõõdeti lennujaamades meil tegelikult juba varem. Siargaole minnes mõõdeti meie temperatuuri alles lennujaamast pagasiga väljudes. See tundub natuke hilja.. kui ma oleksin haige, siis selleks hetkeks oleksin ma inimestega juba tunde väikses lennukis koos viibinud ning pooled saatusekaaslastest oleksid juba lennujaamast välja oma teed läinud. Aga muidugi parem kui mitte midagi. // Pärast puhkust, Manila – Bali lennul mõõdeti meie temperatuure lõpuks check-in-i tehes enne kui üldse piletidki kätte anti. 🙂 Õnneks oli meil kõik normis.

Balile saabudes tuli seal veel tervisedeklaratsioon täita ning näiliselt oligi kõik. Oma juba tuttavasse kodusse Villa Rangga Bodhi jõudsime veidi pärast keskööd ning kukkusime otse voodisse.

push bikes.jpg
Nagu ikka, oli Balil üksjagu jälle muutunud. Alustuseks lennujaam – kui vanasti tuli Grabi võtmiseks ilma kellegagi rääkimata salaja teise korruse parkla nurka hiilida, siis nüüd oli Grabil sinna täitsa eraldi ootepaviljon ehitatud ning teenuse pakkumine käis avalikult. Ka Canggus oli Grabi invasiooni näha – uue teenusena on võimalik seal elektritõukse rentida. Kuigi meie kodukandis oli mitmeid suurehitisi pooleli, siis selleks korraks polnud Berawa veel väga palju muutunud. Mitmes kohas saab veel majade vahelt riisipõllu vaateid nautida. 🙂

Esimese päeva Balil veetsime lemmikuid söögikohti läbi käies, bassus sulistades ja lihtsalt tuttavat keskkonda nautides. Aega ju on veel kõike teha..

Teisel päeval hakkas Marko ennast järsku kehvasti tundma. Arvestades covid-19 olukorda maailmas ning seda, et me olime just päev varem kaks korda tunde lennukis viibinud, otsustasime igaks juhuks koduseks jääda. Iseenda pärast ei muretsenudki – oleme ikkagi suhteliselt noored ja terved. Aga kui vähegi võimalik ei tahaks olla see tüüp, kes hoolimatusest viirust teistele edasi annab.

id kodu.jpg
Olime super õnnelikud, et oma koroonahirmuga enam Siargaol ei viibinud. Balil seevastu on kodus lukus olemine suhteliselt okei – Grab ja Gojek (sarnased asjad Boltile) on toidu tellimiseks ülimalt odavad ja mugavad. Lisaks saab Gojekiga ka kõik muud võimalikud mured lahendatud – näiteks käisid nad meie eest toidupoes ja tõid pesu pesulast ära. Teoreetiliselt saab isegi massaaži koju tellida, kuid see ei oleks kahjuks meie isolatsiooniga kooskõlas olnud. 

Hakkasime vaikselt arstidega ühendust üritama võtma, et teada saada testimisvõimalustest kuid avastasime, et

  • me ei saa oma kohalike numbritega välja helistada;
  • arstid ei tundunud meie pärast väga mures olevat.

Teisel päeval oli Markol juba veelgi halvem olla ning lisandus ka nohu. Pärast 25€-st kõne Eesti numbriga saime juba tuttavasse erakliinikusse aja. Esialgu öeldi meile, et tulge lihtsalt x ajaks kohale. Uurisime ise igaks juhuks üle, et juhul kui Markol päriselt koroonaviirus on, siis see tähendaks ju, et me potentsiaalselt nakataks vastuvõtualas inimesi? Siis öeldi, et aa jah.. las Marko ootab õues ja ma läheks sisse ja küsiks neilt maske ja informeeriks, te me kohal oleme.

Andsime lisaks oma hirmudest villa omanikule teada, sest kuigi me hoidsime oma tuppa (ma käisin värava juures ainult toidutellimusi vastu võtmas), siis majas elasid veel ühed külalised ning töötajad, kes maja ja ühispindade eest hoolitsevad. Saime veelkord tõestust kui väga meil on Bali koduga ja sealsete inimestega vedanud – kõik oli nii armsad, hoolitsevad ja abivalmid.

id kodu maskid.jpg
Saime villa omanikult maskid ning olime valmis arsti juurde minema. Nagu näha on meeleolu hea, hoolimata Marko kehvast enesetundest. Minul pole õnneks midagi viga rohkem kui Marko pärast muretsemine. Väike ootusärevus oli ka – ilmselgelt kui Markol oleks covid, siis kuhu ka mina pääseks?

Arsti juures kulus meil tunde, millest enamuse aja istusime kahekesti eraldatud ruumis ja ootasime. Aga see meile sobis – vähemalt ei pidanud ooteruumis koos kümnete teiste inimestega olema. Endal oli kerge pidalitõbise tunne. 😀

Lõppkokkuvõttes Markol

  • mõõdeti pulssi, vererõhku ja mingit hapniku taset. Mingi masin pandi näpu otsa ja pärast räägiti hapnikust, mis pidi normis olema. 😀
  • kuulati kopsud üle;
  • tehti vereproov, mille tulemusel öeldi, et ained, mis tal normidest väljas olid pigem vastupidised covid-19 viiruse ootustele;
  • tehti röntgen.

Kokkuvõttes öeldi, et kõik viitab pigem tavalisele külmetusele või bronhiidile, aga mitte koroonale või pneumooniale. Kuna me oleme 2. riskigrupp (1. grupil on palavik või hingamisraskused ning on käinud top 5 riskiriigis), siis meile koroonatesti ei tehta. Küll aga küsiti meie elukoha aadress, kirjutati Markole peotäis tablette välja ning öeldi, et ta peaks 14 päeva kodus karantiinis olema. Minult ei küsitud ühtegi küsimust ning öeldi, et rahvarohkesse kohta võiksin ma mitte minna ja peaksin maski kandma, aga muidu tee mis tahad. Kuna oleme Markoga selles paadis ikkagi koos ja kõige nõmedam tunne üldse oleks kedagi teist kogemata nakatada, siis püsisin Markoga karantiinis.

id kodu 2.jpg
Minu Bali

Mis seis Indoneesias/Balil samal ajal üldse koroonaviirusega oli? Sest ilmselgelt googeldasime ja hoidsime asjade käigus nüüd veidi rohkem silma peal.

Lennud Hiinast Balile tühistati juba veebruari alguses, mis tähendab, et Balil on jälle vähem turiste ning kohalikud, kes on suurelt sõltuvuses turismindusest, kannatavad. Samas ametlikult Indoneesias ühtegi covid-19 juhtumit kinnitatud ei olnud. Muu maailma eksperdid olid selles suhtes skeptilised, seda eriti arvestades naaberriikide olukordasid ning seda kui palju inimesi Indoneesiasse reisib. Samuti oli haigusjuhte tuvastatud inimestel, kes olid hiljuti Balilt lahkunud või siit läbi käinud.

Muidugi üks hea viis kuidas haigusjuhtumeid mitte omada on neid mitte testida – võrdluseks, et meie karantiini teisel päeval oli 264 miljoni inimesega Indoneesias tehtud vaid 140 testi vs näiteks 66 miljoni inimesega Suurbritannias üle 3000 testi.

Tegin meie esimesest karantiinist ja sündmuste arengust jooksvalt mõned märkmed ka:

3. päev

Markol on hommikul ärgates jätkuvalt sama hea/halb olla, mis on vist positiivne märk. Vähemalt pole hullemaks läinud ning mina olen jätkuvalt terve kui purikas. Minu ootus / lootus on, et Markol on tavaline külmetus, mis läheb 3-4 päevaga üle ja siis ta saab mind lõbustama hakata ja maa on laava või midagi mängida minuga. Sest ma ei tea kuidas ma siin toas kaks nädalat üle elan. 😀 Suht halb aeg külmetuda ikka.

Samal ajal kui me koduarestis oleme hakkab ka Indoneesias vaikselt koroonauudiseid tekkima. Nimelt tunnistati kahte esimest covid-19 haigestunut Jakarta lähedal. Need uudised ja see ajastus ei tee meid just rõõmsamaks.

4. päev

Mõtlen koju saamisele – kuna mu töö Itaalia reis tühistati ja Itaalia tundub ka niisama transiidiriigina off limits praegu, siis ma pean millalgi endale uued piletid soetama. Huvitav kas hinnad võiksid varsti alla minema hakata, sest inimesed reisivad vähem? Ootan igaks juhuks aprilli alguseni piletite ostmisega (plaan koju minna on alles aprilli lõpus). Hindade alla minek oleks igal juhul positiivne ja teretulnud… lennuliinide kinni panek veidi vähem. 😀

Aa, tervis on ka jätkuvalt meil hea. Marko näitab paranemismärke ning kogu tõbi kulg vastab tavalisele külmetusele. Välja arvatud, et tavaliselt on ta nohuga kurjem. Ma olen seekord isegi paari naeratust näinud. See paneb vast kõige rohkem muretsema. 😀

Balil karantiinis oleku juures on ka miskit head – jääb ära igasugune snäkkimine ning magusa tarbimine. Enamus söögikohti, kust toidukordasid tellime pole Gojek/Grabi menüüsse oma saiakesi ja banaanileivakooke lisanud. Kodus pole ka šokolaadi ega midagi. Nii et maiustamise asemel joome lihtsalt vett.

5. päev

Okou.. ma juba tunnen väikest ärritust meie toa suhtes. 😀

Meil on samas tohutult vedanud, et hoolimata karantiinist on töö alles ning .. tegelikult pole sellega mitte midagi muutunud.

2020-03-18.png
🙂

6. päev

Ma ei suuda enam! Tahaks surfida! Tahaks coworki! Tabasime ennast täna tähele panemast, et iga pisem vaidlus eskaleerub kuidagi kiiresti. 😀 

Marko tõstatas fakti – kui meil praegu koroonaviirust ei ole, siis see ei tähenda, et kodust üks hetk välja saades, me sellesse enam nakatuda ei saaks. 😀 No palun ei.

10. päev

Markol oli täna raske hommik. Marko oli täna hommikul tüdinud ja kuri, mistõttu oli minul raske hommik.

Seda poleks oodanud – meile tehti täna Indoneesia valitsuse poolt üllatusvisiit koju, kus küsiti kuidas Markol enesetunne ja sümptomitega on. Tundub, et siin võetakse covid-19 ikkagi tõsisemalt kui esialgu mulje jäi.

12. päev

Esimest korda arutame tõsiselt, et äkki peaks varem koju tulema. Esiteks, sest kui siin asjad kinni pannakse, siis läheb meil elu potentsiaalselt raskemaks. Me elame siin valdavalt ikkagi restoranide peal. Ja suures pildis ei ole meil siin oma networki ikkagi. Lisaks hakkab tekkima väike kahtlus, et kaua siit üldse saab veel Eesti poole lennata? Samas iga rakk minu kehas protesteerib ja ei taha Balilt ära minna.

Marko oleks valmis juba esmaspäeval-teisipäeval lahkuma.. pigem varem kui hiljem. Ma saan aru, et see tundub tark aga ma ei ole veel valmis. 🙁 Õnneks (?) on Markol veel liiga suur köha, et lennupileteid broneerida.. nii teda küll kuskile ei lastaks.

Balil oli esimene covid-19 surmajuhtum. Pere (vanemad ja 2 last) tulid Suurbritanniast Balile puhkama. Emal esinesid sümptomid ja kuna tal olid ka varasemad terviseprobleemid lõppes tema jaoks see kahjuks väga kurvalt. Absoluutselt kohutav mõtelda sellele.

14. päev

Markol on köha vähemaks jäänud. Ja me ostsime piletid Eestisse ära. Ülehomme lahkume. Suurimateks mõjutajateks said:

  1. Vähene usk siinsesse tervishoiusüsteemi ja testimise võimekusse. Kunagi ei tea tegelikult, kas äkki just sinul lööb viirus tõsisemalt välja ning läheb haiglaravi vaja. Või midagi muud juhtub. Balil ei tundu ravivõimekus parim olevat. Uudiste põhjal jääb mulje, et kui mujalt koroonat ei saa, siis haiglast ikka saab.
  2. Vähene usk siinsesse info liikumisse. Balil surnud naisele tehti test juba nädal enne õnnetut lõppu. Kinnitus, et tal oli tõesti covid-19 saabus Jakartast alles pärast surma. Uudistes on üldse läbi käinud kahtlused, et Jakartas hoitakse infot kinni. Parim viis mitte nakatunuid omada on neid mitte testida. Või siis vähemalt testitulemusi mitte avalikustada.
  3. Siinne networki puudumine ja soov niikuinii varsti koju saada. Lisaks pigem läheks praegu tervetena koju ja istuks seal oma karantiini ära. Kui riskiks sellega, et siin uuesti haigestuda ja teist korda karantiini jääda. Ja siis hiljem koju tulles seal uuesti karantiinis olla. 😀 Muidugi on võimalus ka Eestis uuesti haigestuda hiljem aga sisetunne ütleb, et Eestis oleks karantiin natuke mugavam äkki.

Niipea kui lennupiletid said ostetud tekkis selline “omg, ma raudselt jään nüüd haigeks” tunne. 😀 Nagu vanasti kui rolleril veel ebakindlam olin.. siis oli Balil viimasel nädalal hirm, et nüüd me teeme avarii raudselt. Viimane võimalus ju.

id maskid.jpg
Lennujaamas ja lennukis on praegu pinev õhkkond – niipea kui keegi köhatab, vaatavad inimesed kurja pilguga ringi.

15. päev – viimane täispikk päev Balil

Uudistes on info, et siin pandi ka nüüd koolid kinni ning avalike kohti käidi spreimas-puhastamas. Nakatunute arv on Indoneesias suhteliselt sarnane Eestiga (100+) aga siin on 5 surmajuhtumit, mis statistiliselt viitab ka rohkematele haigetele vist.

Finnairi kodulehel on juba megapalju lende tühistatud Euroopas. Ja ka teistel lennufirmadel. Tundub, et tegu on suhteliselt viimase ajaga normaalselt koju saada. Oodake meid ka!

16. päev – start kodupoole

Tundub, et Finnairi bossud ei loe mu blogi, sest nad otsustasid meid mitte ära oodata. Ärkasime hommikul e-maili peale, et lennu viimane jupp Helsingi-Tallinn on tühistatud, Finnair ei lenda enam Tallinna ning soovitab meil kogu lend tühistada ning lubab raha tagastada. Ei, me tuleme ikka vähemalt kodule lähemale! Laevad veel sõidavad Helsingist.

Ühest küljest on kahju Balilt lahkuda. Eelkõige on kahju just tuttavatest nägudest kohvikutes ja kontoris ning surfilaua rendi kuttidest, kellede ärid kannatavad jälle tohutult. Karantiini tõttu jõudsin seekord vaid korra surfama, kuid mind võeti jälle nii armsalt vastu ja meie surfi kutid on ikka nii nii toredad. Tollel hetkel ütlesid nad juba, et surfi tunde on tunduvalt vähem, kuid nad ise on samas ikka positiivselt meelestatud ja usuvad et valitsus tegeleb viirusega. Mis neil muud teha.. kogu nende äri sõltub Bali turismindusest.

flatten the curve.jpg
Mu lemmik covid-19 illustratsioon

Koduteekond läks lõppkokkuvõttes suhteliselt elamuste vabalt, lennuki ja laevaga siis. Ainult, et hea on, et me reisimise praeguseks lõpetasime, sest see läheks edaspidi suhteliselt kalliks. Sest sorri, aga ma ei saa enam ilma lounge-ta lennujaamas olla. 😀

Kuna Singapuris oli päris pikk ümberistumine, võtsime Revoluti app-i kaudu endale lounge-i sissepääsu. Mine noh! Kohv, snäkid, vein, mugavad toolid, rahulikud vaiksed istumisnurgakesed, hea internet ja mis kõige parem – ilus, puhas, imeline dušš, mida puhastatakse pärast iga inimese külastust ja kus on värksed rätikud! Mine metsa kui suur vahe ikka on kui enne 12-tunnist lendu saab mõnusalt rahulikult pesus käia. Ja ma rõhutaks just rahulikku ja mõnusat osa sellest pesust, sest korra oleme varem ka lennujaamas dušši all käinud, aga too kord jagasin ma väikest dušširuumi prussakatega, mis tegi sellest suhteliselt stressirohke kogemuse.

lounge.jpg
Lounge-s kohtasime teisi eestlasi, kes samamoodi kasutasid viimaseid võimalusi kodupoole saada.
ee kodu.jpg
Ja nii me nüüd Eestis olemegi. Veidi külm on siin veel meie maitse jaoks, aga ega meil 2 nädalat polegi lubatud kodust lahkuda. Seni on tervis õnneks hea, seega teeme tööd ja naudime koduseid eestimaised toite.
kodukontor
Meie praegune kodukontori setup. 🙂 Võrreldes Bali karantiiniga on siin ikkagi mugavam – kodus olemiseks mõnusam temperatuur, rohkem ruumi, ikkagi üksi kodus (vs töötajad või teised villa elanikud ka köögis), saab kodutoitu süüa jms. Hetkel oleme eluga rahul. 🙂
ezgif.com-gif-maker.gif
Vabal ajal lõbustame ennast Marko õe laste järgi tantsides 😀 Ma sain vist esimest korda TikToki atraktiivsusest aru. Marko miskipärast ei tahtnud meile ühiskontot teha ja minuga rohkem tantsida. 🙁

Päikest!
Kati