Puhkus! Ehk unistustesaar Siargao – 3. osa

Viimane osa talvepuhkuse seiklusjuttudest.

Esmaspäev – 4. päev

Minu sünnipäev!!! 😀

sunrise.jpg
Milleks lasta sünnipäevalapsel magada kui on võimalus ta ka kell 5:30 kodust välja ajada? Vähemalt oli asja eest ja väga ilus päikesetõus. 😀

Pärast päikesetõusu, saare parima kohvi nautimist ja hommikusööki oli aeg sukelduma minna. Ma olin jälle läbisegi põnevil ja hirmunud, ootusärevil ja mures. Liiga tihti on mul kõrvadega probleeme olnud ja päris kurb oleks kui ma peaksin oma sünnipäeval lihtsalt 2×45 minutit üksi paadis istuma.

sukeldumine2.jpeg
Balaka sukeldumiskeskus. Ma eeldasin, et Siargaol on sukeldumisvalikuid kõriauguni aga reaalsuses oli see vist ainuke. Välimuselt ja asukohalt oli see kõige kahtlasem nurgatagune hurtsik üldse. Varustus oli õnneks väga korralik ning samuti panid instruktorid meid kohe ennast super mugavalt tundma. Teenindus oli seal ka superluks ja mugav – kõik tehti ette-taha ära. Isegi veidi liiga mugav. Pool petturi tunne oli kui isegi lestad mulle minu eest jalga pandi. 😀 Tundus, et kapten ei suutnud ära oodata kuni ma kohmakalt pandlaid näppisin. 😀

Õnneks ei olnud mul seekord kõrvadega absoluutselt mitte mingit probleemi! Nagu null. Nada. Mitte kui midagi! Ma arvan, et selles osas oli tegu kõige mugavama sukeldumiskogemusega, mis mul üldse olnud on. Isegi pärast ei olnud kõrvad üldse tundlikud ega midagi! Jesssss! Parim sünnipäevakink üldse ise-endale. 🙂

Kuna viimasest korrast oli meil nähtavasti juba aasta möödas, oli esimene sukeldumine pigem taas-harjumiseks. Kui olulisemad põhitõed ja akronüümid meelde tuletada (me kordasime kõik tähtsa eelmisel õhtul youtube-i abiga üle), siis sukeldumine ise on minu arust natuke nagu rattaga sõitmine – tuleb loomulikult ja ei lähe meelest. Eks sellest on kasu, et me Markoga mõlemad parajad veeloomad oleme.

Teine sukeldumine Daku Archil läks kindlasti ühtede minu lemmikute sukeldumiste nimekirja! Seda üldse mitte niiväga kalade pärast keda nägime (kes olid ka toredad) vaid hoopis selle vinge maastiku pärast, kus me ringi liikusime. Suurema osa hulpisime kanjonites ning läbisime ka kolme tunnelit. Mis selle veel ägedamaks tegi oli tugev lainetus (surge) tunnelites – ühel hetkel seisad paigal ning järgmisel hetkel lihtsalt lendad tükk maad edasi. Nii äge oli! Aa.. ja mitte et sellest veel vähe oleks olnud aga lisaks saime umbes 12m sügavuselt vaadata lainete murdumist meie pea kohal veepinnal. Nii ilus! Võib julgelt öelda, et pärast sukeldumist oli mul tuju mega!

Vanad inimesed nagu me oleme, siis sõime kõhu täis, sulistasime korra kodubasseinis ja .. läksime magama. 😀 Pärast väikese lõunauinaku täitsime veel ühe minu pikaajalise soovi kausis rulaga sõita.

IMG_0598.jpg
Ok.. selline sõitmine ei olnud päris see, mis mul plaanis oli. Aga lõbus oli küll. 😀 // Ei, ma ei üritanud hetkekski äge välja näha, sest see polnud lihtsalt võimalik. 😀 Küsisin kohe kõikvõimalikud kaitsmed endale ning oli veel kurb, et neil randmetele miskit anda ei olnud.
IMG_2679.jpg
Mine noh kui raske see oli! Megasuur roll oli sellel kindlasti ka rulal. Ma ei oska seda ilmselt nüüd õigesti öelda aga ma arvan, et asi oli trukkides – ma pole nii lahtiste trukkidega rulal ilmselt kordagi seisnudki. Kogu asi liikus igas suunas nii palju, et tasakaalu oli isegi niisama raske hoida. 😀

Marko oli väga nunnu, et minuga seal jännata viitsis (st käest kinni hoida), sest üksi oleksin ma seal ilmselt surma saanud. Aga tema abiga sai ühest äärest teise liikumist harjutatud ja isegi kausis paar superkohmakat miniringi tehtud.

ezgif.com-video-to-gif.gif
Nii hirmus!
ezgif.com-video-to-gif (1).gif
Ja samas nii naljakas ka 😀
IMG_2656.jpg
Sünnpäev oli mul see aasta igal juhul megaäge!

Esmaspäeva hilisõhtul saime teada, et meie teisipäevane planeeritud Island Hopping tuur jääb paadiprobleemide tõttu ära. Selge, see tähendas, et pidi oma plaanid ümber tegema.

Paindliku graafikuga oli järsku kaks päeva – teisipäev ja kolmapäev. Otsisin küll varianti Island Hoppingut veel emmal-kummal päeval teha, kuid kahjuks olid saadaval ainult Insta versioonid sellest tripist. See ei kutsunud mind endiselt.

Teisipäev – 5. päev

Teisipäeva hommikuks tundsime mõlemad puhkamisest juba kerget tüdimust. Saarest endast ka, sest see on tõesti ainult puhkusesaar.

IMG_3353.jpg
Lähme sõidame.. 

Otsustasime lõpuks ikkagi mööda saart kruiisimise kasuks. Kaks päeva niisama passida ka ei oleks viitsinud.

Vaatasime küll kõiksugu huvipunktid välja, kuid lõppkokkuvõttes väga paljusid neist ei külastanudki. Nautisime rolleriga ilusas looduses sõitmist (vähemalt esimesed paar tundi.. lõpuks olid pepsid juba valusad) ning lihtsalt kruiisisime. Peatuseid tegime vaid kookospuude vaateplatvormil, Jungle Cafe-s ning kõige kaugemas tipus kose juures.

Avastamata jäid seekord

  • Maasin-i jõgi, kus on palmipuu külge seotud kiik, kust saab vettehüppeid teha;
  • Magpupungko Natural Rock Pools ehk looduslikud basseinid kividel – kui muidu oleks see pidanud alanud turismihooajaks avatud olema, siis praegu oli piirkond koroonaviiruse hirmus paariks nädalaks kauemaks kinni jäetud;
  • Tayangban Cave Pool ehk saare keskel asuv koobas ja sealne bassein.
rollu.jpg
Ilm oli teisipäeval küllaltki tujukas. Kui sõitu alustasime hakkas just sadama. Arutasime veel, et kas peaks plaanid tühistama ja koju minema, sest päevläbi vihmas ja libedatel teedel liigelda ei tundunud ahvatlev. Õnneks jäi vihm küllaltki kähku üle ning otsustasime oma teekonnaga jätkata. Paar korda saime veel tibutamist tunda.
IMG_1907.jpg
Kohvikusse jõudes pidime täitsa pikalt troopilise tormi vaibumist ootama. Alguses oli pildil taustal tegelikult ilus vaade ookeanile. Küllaltki kiiresti läks aga kõik halliks, hakkas megatugevalt sadama ning tuul tõusis täitsa tormi tasemele. Õnneks läks äkki tunnikesega kõik üle ning saime oma teed jätkata.. kuid mis te arvate, kes oma kiivri rollu külge pool-lahtiselt selle vihma kätte rippuma oli jätnud? Jep.. mina!
ezgif.com-video-to-gif.gif
See kosk oli küll veidi ee.. nõrk. Aga õnneks oli kogu sõit sinna ilus ning huvitav oli ka saare kaugemaid külasid näha.

Kolmapäev – 6. päev

Hmm.. ma ei teagi, mis me siin tegime. 😀 Sõime, puhkasime ja ilmselt nokitsesime arvutis miskit. Vaikselt unistasime ka juba Balist ja oma armsast kodust seal. Ja heast internetist ning ühiskontorist.

Neljapäev – 7. päev

Viimane turistine puhkusepäev. Uskumatu ikka kui raske oli mingitki kokakooli stiilis asja Siargao saarelt leida. Seda lihtsalt ei eksisteeri! Wakepargi instruktor peaaegu, et pakkus et kui neil oleks normaalsem köök kohvikus olnud, siis ta oleks võinud ise meile teha. 😀 Oma majutusest polnud meil mõtet küsida – selle omanikud olid hiinlased ning restoranis sai ka hiina toitu. Maitsev oli küll aga me otsisime ikkagi filipiini kogemust.

Igal juhul, mis ma lõpuks leidsin oli Bayatakan Farm Experience (Bayatakan farmikogemus).

Ekskursiooni raames viidi meid saare põhjaossa öko-farmi, kus tegime väetist, korjasime põllult tooraineid, valmistasime süüa, sõime, ujusime ning istutasime lõpetuseks põllule uued baklažaanid enda söödu asemel tagasi. Kuna ma õigemaid termineid ei mäleta, siis ütlen lihtsalt, et tegu oli super öko farmiga, kus oldi superkeskendunud taimede omavahelisele koostööle ning võimalikult jätkusuutlikule põllumajandusele.

Farmi omanik, all pildil olev naine, töötas varem Manilas medõena. Siargaosse kolis ning põllumajandusega hakkas ta tegelema peale isalt maalapi pärimist (mis polnud varem üldse põllumajanduseks mõeldud). Esimeste põldude ja maaharimiste meetmetega hakkas ta ise lihtsalt testima. Lisaks kirjutas ta erinevatele ühendustele ja palus, et need temaga teadmisi jagaksid.

Praeguseks on see farm mitmete organisatsioonide poolt oma jätkusuutlike meetodite poolt kõrgelt tunnustatud ning õpilasest on saanud õpetaja. Kui ma õigesti aru sain, siis on külaelanikel tema aias samuti võimalik väikeseid põllulappe kasutada, eeldusel, et nad tema meetmetest kinni peavad. Olgu, mis mul tuuri kohta öelda on, siis see naine on küll igati vinge, äge ja tark inimene!

väetis.jpg
Esmalt räägiti meile kuidas nad väetist valmistavad. Oleks pidanud vist varem blogima, sest kõik detailid on nüüdseks meelest läinud. Aga igal juhul oli seal viis taime, mis ära hakiti ja mingite asjadega veel kokku segati ning mitmeks nädalaks seisma pandi. Seda kõike väetise tegemiseks. Ja mina linnalaps arvasin, et väetis on munakoored ploomipuu all (nii tehti väiksena minu maal). 😀 Tuleb välja, et väetis ei olegi toidujäägid, vaid miskit, mida tuleb veel eraldi mitmetest koostisosadest mitmeid nädalaid valmistada.
põllul.jpg
Väetis valmis, suundusime põllule. Korjasime baklažaane, sibulat, bataati ja veel palju muud, mis kõik meie endi toidulaual lõpetas.
ezgif.com-video-to-gif.gif
Ma ei tea, mis taimega tegu on aga see on nii äge!
toit.jpg
Seejärel suundusime kööki süüa tegema. Ühegi toidu nime selgeks ei õppinud, aga nagu aru sain olid kõik asjad traditsiooniliste Filipiinide toitude veganiks kohandatud versioonid. Üldse üks põhigiide praktiliselt muust ei rääkinudki kui veganlusest. Mis on okei ja mul ei ole mitte midagi muud kui respekt inimestele, kes puhtalt taimtoiduliselt elavad. Aga selliselt päevatuurilt ma oleks eelistanud kui ma ei oleks tundnud, et mind sealsamas konverteerida üritataks. Oleks veel kui toit oleks keele alla viinud. Aga esimest korda elus osalesin toiduga seotud üritusel, kus mulle reaalselt mitte ükski serveeritud asi ei maitsenud. Absoluutselt. Ja asi ei olnud koostisosades, sest enamusi neist söön ma tavaliselt hea meelega.
idüll.jpg
Söögi tegemise ajal ja pärast sööki oli aega veidi hängida ja jões ujuda. Vot see vaade siin on minu arust idülli kehastus. Nii mõnus koht!
istutamine.jpg
Kõige lõpus räägiti meile veel lühidalt, mis segu nad istutamiseks kasvatavad ning kõik saime ise ühe baklažaani maasse panna. Hästi huvitav oli, et ala, kus me ringi jalutasime ja baklažaane istutasime pidavat tõusu ajal kõik jõest tuleva vee alal mattuma ning nii pidigi nende taimede kastmine käima. Ja see ei olnud lihtsalt jõe kõrval väike tükike maa-ala, vaid mingi 10 meetrit kaldast eemale vähemalt. Ja me ei asunud üldse mitte ookeani ääres, vaid sõitsime autoga veerand tundi sisemaa poole. Sealhulgas ka suurtest küngastest üles-alla.. isegi nii suurtest, et tagasi minnes pidime kahest tipa-tapa üles minema, sest juht polnud kindel, kas auto muidu välja veab. 😀 Müstika.

Ja nii see päevake läbi saigi. Mul on hea meel, et seal käisime ja kokkuvõttes oli tore, et meil viimasel päeval ikkagi mingi organiseeritud tegevus oli. Samas filipiinlaste ja nende kultuuri kohta ma kahjuks väga palju ei õppinud ning üldse oli kogu päevakava veidi unine. Küll aga sain linnalapsena üht-teist põllumajanduse kohta teada ning see farmi omanik oli tõesti imetlusväärne naine. 🙂

Reede – 8. päev

Reedel me muud ei teinudki kui sõime hommikust ja võtsime suuna Bali poole. Nagu näha, siis üksjagu asju jäi meil Siargaol tegemata. Samas jäime rahule – saime Siargaost mõnusalt aimu ilma ennast ribadeks jooksmata. Tegu on tõesti ilusa ja mõnusa kohaga. Kuna ma olin sellest saarest juba paar aastat kuulnud, siis eeldasin, et seal on rohkem Bali stiilis üle rahvastatud. Minu positiivseks üllatuseks ei jäänud kohapeal üldse sellist muljet. Saarelt lahkumise hetkeks olime mõlemad puhanud ning valmis taas asjalikuks hakkama.

ezgif.com-video-to-gif (1)
Ilmselt oleks kolm aastat tagasi Siargaole minnes vaimustus veel ülivõrdelisem olnud vs nüüd kui me juba reisimisest väsinud oleme. Samas nädalaseks puhkusetripiks oli see ideaalne ja sain oma unistuse ka täidetud. 🙂 Mul on tunne, et hüper-ekstaasiks peame me veidi kauem kuskil paiksed olema. 😀

Päikest!
Kati

PS. Otsustasime Markoga Balilt veidi varem koju tulla ning loodetavasti jõuame teisipäeval Eestisse. “Loodetavasti”, sest praegu välisministeeriumi (ja ka teiste riikide piirangute) uudiseid lugedes on meie põhiline emotsioon:

Oodake meid ka! Me kohe-kohe tuleme! 😀