Puhkus! Ehk unistustesaar Siargao – 2. osa

Seekord kirjutan konkreetsetest kogemustest ja trippidest, mis oma puhkuse jooksul ette võtsime. Vähemalt teen sellega algust..

Reede – 1. päev

Jõudsime oma hotelli umbes ühe paiku päeval, olles küllaltki näljased ja väsinud. Pakkisime lahti, palusime endale rolleri organiseerida ning läksime toidu jahile. See tähendab restorani otsima.. me ei ole vahepeal korilasteks hakanud.

Võtsime vastu otsuse allesjäänud valgete tundidega enda kodukandis ja Cloud 9 piirkonnas jalutada ja mitte midagi teha. Terve nädal on veel seiklemiseks ees!

cloud9.jpg
Cloud 9 – Siargao populaarseim ja turistiseim punkt. Kui rääkida Siargaost, siis just Cloud 9 on koht, mida inimesed esimesena mõtlevad. Ilus kai, lainete ja päikesetõusuvaated ning puhkajad koos kohalike instruktoritega oma esimesi laineid püüdmas.

Olime laisad ja ei viitsinud õhtul ühegi päevatripi orgunniga tegeleda. Samas teadsime, et kaks päeva me niismaa hängida ei kannata. Puht juhuslikult avastasime, et saarel on wakepark ning otsustasime laupäevaks selle kasuks.

Laupäev – 2. päev

Marko on mõned aastat tagasi korra Eestis wakeparki külastanud. Mina oleksin umbes 6 aastat tagasi sinna peaaegu läinud .. aga siis leidsin põhjuse põnnama lüüa. Mäletan, et isegi piletid olid olemas aga see tundus nii hirmus ja täpselt tuli mingi mugav vabandus vahele. 😀

siargaowakepark.jpg
Siargao Wakepark – keset palmipuid, ülejäänud maailmast eraldatud.
IMG_1233.jpg
Olin jätkuvalt enne alustamist veidi närvis.
start.jpg
Mind lükati kohe esimesena rakkesse. Esimese kahe sekundiga oli hirm kadunud ja asendunud vaimustusega. See on nii äge ja üldse mitte hirmus! Ja ma arvasin, et püsti saamine on jube raske aga see tuli hoopis suht loomulikult. Samuti polnud kukkumine üldse nii hull kui ma seda ette olin kujutanud.

Seda teadsin ma varemgi, et wake-ida saab mitut moodi – nii trossiga järvel kui paadi taga. Küll aga ei teadnud ma, et wakepargil ja wakepargil on ka vahe. Eelkõige seisneb erinevus selles, kas tross käib veekogu kohal

  • ringiratast, mis tähendab et ta veab sind ise kurvidesse;
    või
  • edasi-tagasi, mis juhul pead sa kurvide võtmiseks ise oma keharaskusega õige trajektoori saavutama, sealjuures kurvis mitte inertsi kaotades.
kurvid.jpg
Meie tross käis ainult edasi-tagasi nii, et peale sirgelt sõitmise käppa saamist asusime kohe kurvide õppimise kallale.
mina lendan 1.gif
Mõni kurv nägi alguses selline välja 😀
curve fall.gif
Või selline :D. Ok. Tegelikult saime kurvid suhteliselt kiiresti käppa.
lauad.jpg
Teine erinevus on wake-i laudadel. Paremal on algajate lauad, kus jalad pole laua küljes kinni ning laual on all uim (inglise k fin), mis teeb sulle sobiva külje ette pööramise lihtsamaks. Vasakul on tavaline laud saabastega ja ilma uimeta. Proovisime mõlemad mõlemaga sõita. Ei saanud nagu arugi, et uimeta lauaga keerulisem oleks olnud. Välja arvatud pärast lendamist trossini ujumine.

Kui mina väsisin 1,5 tunniga ära, siis Marko oli beast mode-l ning lasi peaaegu, et 3h järjest. Sealjuures teise sessiooni ajal oli ta alguses rajal täiesti üksi ning sõitis ringe seni kuni käed hoidsid. Instruktorid oli ka üllatunud. 😀

Harjutamine teeb meistriks ning oma lisa-ajaga jõudis Marko veidi ägedamate asjade proovimiseni. Mina veetsin teise sessiooni instruktoritega jutustades ning Markost videoid tehes, et ta oma vigadest õppida saaks.

jump in fail.gif
Esimene katse hüppega siseneda. Instruktor lubas mulle küll, et saan kõhukat näha kuid tundub, et ta alahindas Markot. Ühest leebest lennust piisas ja hüppega startimine oli käpas.

Teine vinge asi, mida Marko tegi oli kallakult hüpe. Selle harjutamist oli päris lõbus pealt vaadata. 😀

jump 3.gif
Esimene katse 😀
jump 1.gif
Teine katse 😀
success.gif
Viimane .. peaaegu edukas katse. 😛

Igal juhul oleme mõlemad wake-st vaimustuses! Olen juba täitsa põnevil ja loodan, et jõuame suve jooksul paar korda ka Eestis Männiku wakeparki uuesti proovima minna.

Pühapäev – 3. päev

Kolmandaks päevaks õnnestus meil broneerida meie esimene päevatripp Sugba laguuni.

sugba lagoon.jpg
Sugba Lagoon. Hoolimata veidi pilvisest taevast oli ikka ilm soe, vesi kena korallroheline ja soe.

Sugba laguuni jõudmiseks sõitsime esmalt umbes tunnikese kaubikuga läänekaldale sadamasse. Sealt kolisime üle megalärmakale kohalikule paadile, millega 45 minutit läbi mangroovide (jah, see sama koht, kus hiiglaslikud krokodillid elavad) sõitsime.

Laguunis oli ette nähtud paar tundi snäkkimiseks, vettehüpeteks, ujumiseks ja kanuuga või SUP lauaga ringi aerutamiseks.

vettehüpped.jpg
See vettehüppeplatvorm on järjekordne suur Instagrami tõmbepunkt. Me jõudsime õnneks laguuni ühtede esimeste seas ja tegime oma hüpped ära. Naljakas oli see, et pärast oli hüppamiseks lausa järjekord. Ja tegelikult kõik inimesed ei hüpanudki vaid mõned ronisid lihtsalt täisriietuses üles, et pilti teha ning siis sama teed pidi tagasi alla tulla. // Siit alt ei näinud platvorm üldse kõrge välja ja läksin suhteliselt julgel sammul treppidest üles. Ülevalt oli vaade aga hoopis teine ja kõige jubedam oli see kitsas rappuv plank millel viimased kolm sammu tuli teha. 😀 Hüpe oli nii pikk, et keset hüpet jõudsin isegi mõelda sellele, et ma ikka veel lendan.
pealtvaatajad
Majast hüppajate vaatamine ja hõisetega julgustamine oli teine tore tegevus. Või nagu me Markoga lõpuks mängisime, siis jagasime inimestele hüpete eest skoore. 😀
kanuu.jpg
Veidi sõitsime ka kanuuga ringi, kuid selles osas olin ma sutsu pettunud – ajasin kaks erinevat päevatrippi (Sugba laguuni ja Sohoton rahvuspargi) sassi ja arvasin, et siin pn palju soppe ja koopaid kuhu ise aerutada. Tegelikult oli ainult see sama hüppeplatvormi ümbruse ala ning üks teine sopp. Aga ei mingit salakäikude avastamist. Tore oli sellegipoolest.

Pärast laguuni sõitsime veel teisele saarele sööma ja puhkama ning pärast koju tagasi.

lõunakoht.jpg
Sellest imelisest söögikogemusest kirjutasin juba eelmine kord.

Kokkuvõtvalt oli selline tore ja mõnus päevatripp ning õhtuks olime mõlemad väsinud, poolkurdid (laevamootorist) ja õnnelikud. Mis lisaks ilusale loodusele selle reisi ägedaks tegi olid mitmed huvitavad inimesed nii Austraaliast kui Euroopast, kellega jutustama sattusime. Võibolla ilma uute tutvusteta oleks miskit tuurist puudu jäänud, kuid meil vedas, et seltskond nii muhe ja noor sattus.

Lisaks toredale päevatuurile saime pühapäeval ka allesjäänud päevade plaanid paika. Vähemalt nii me arvasime. Kondikava oli järgmine:

  • esmaspäeval sukeldumine – originaalis ma tegelikult ei tahtnud oma sünnipäeval sagedaste kõrvaprobleemide tõttu sukelduda, sest potentsiaalselt võinuks see pettumusega lõppeda. Kuna päevade arvult ja ajaliselt ei klappinud kuidagi teisiti tuli lihtsalt parimat loota. Tegelikult vedas, et üldse saime. Esialgu öeldi, et paat on juba täis, kuid lõpuks võeti meid ikkagi kampa.
  • teisipäeval Island Hopping päevatripp koos Corrigodori saarega. Tahtsin kindlasti Isalnd hopping trippi, kus oleks eelmainitud saar sees (kõigil ei olnud), sest Corrigodor saarel olev väike jalutuskäik palmikünkal tundus mõnus ja tore. Muidu on sisukirjelduse ja interneti põhjal Island Hopping tuur mulle suhteliselt Instagrammimise tuuri mulje jätnud. See ei tundu mulle väga ahvatlev.
  • kolmapäeval vaba päev ise põhja sõitmiseks;
  • neljapäeval kokakool.

Kõigest sellest juba järgmises postituses.

Päikest!
Kati