Puhkus! Ehk unistustesaar Siargao – 1. osa

Veebruari lõpus nautisime Markoga talvepuhkust Siargao saarel Filipiinidel. Tegemist on minu unistuste sihtkohaga, kuhu ma juba aastaid olen minna tahtnud. Nädal paradiisisaart, puhkust ja turistielu oli meile rohkem kui küll.

php.jpg
Vasakul Filipiinid üldiselt. Paremal Siargao saar. Meie hotell asus Cloud 9 piirkonnas, mis on punases ringis maismaa parempoolses tipus. Kogu ringi sees olev ala on kõiksugu restoranide ja hilbupoodidega turistipiirkond. Punased nooled näitavad saaretrippi, mis ise üks päev ette võtsime. Korralik neli tundi rollu istmel põrisemist annab ikka pepsile tunda. 😀

Mõned huvitavad tähelepanekud Filipiinide ja Siargao kohta:

  • Filipiinid koosnevad 7641st saarest. Võrdluseks, et Eestil on saari 2355. Nii ei tundugi Filipiinide number üldse üüratult suur.
  • Filipiinidel on rohkem kui 90% inimesi kristlased. Senise reisikogemuse põhjal oli värvilisi ristikestega kirikuid palmipuude vahel veidi võõras näha. Hinduism ja moslemiusk tunduvad siinkandis tuttavamad.
  • Siargao on ruutkilomeetritelt umbes poole Hiiumaa suurune. Inimesi on sealjuures Hiiumaast 10 korda rohkem, kuid saar ei tundunud meile sellegi poolest üldse ülerahvastatud.
IMG_7903
Ilusat loodust on Siargaol veel palju.
  • Liiklus on Siargao saarel parempidine, nagu Eestiski. Kuigi saan Balil ja kõikjal ka vasakpoolse liiklusega ilusti hakkama, siis õigetpidi reageerib aju kindlasti kiiremini.
  • Lubade kontroll on Siargaol põhjalik. Korra sattusime politsei kontrollpunktist ilma paberiteta mööda sõitma aga õnneks meid ei peatatud. Peale seda enam Marko naljalt rooli ei roninud. Kaks korda peeti meid nädala jooksul kontrollpunktides kinni ka ning sain oma värskeid lube lehvitada. Dokumentidega kõik korras, loeti veel sõnad peale et, kiivreid kannaks (meil olid mõlemal alati peas) ning purjus peaga rooli ei istuks (seda me ei tee niikuinii).
IMG_2687.jpg
Kiivrite ja päikesekreemiga kaitstud.
  • Haikalade pärast ei pea Siargaol muretsema, krokodillid on teine teema. Saare läänekaldal on hiiglaslikult suur mangroovide rahvuspark, kus pesitseb Siargao päriselanik – 4,5 meetri pikkune soolvee krokodill Crocodylus porosus. Õnneks kohtasime seda tüüpi vaid rahvuspargi välinäitusel skeletina.
  • Internetiga pole Siargaol just parimad lood. Olime väga rõõmsad, et seal puhkusel viibisime.
kodu.jpg
Meie kodu FelixA Resortis. Tuba oleks veidi kenam võinud olla ja koristamine parem, kuid samas olid töötajad kõik armsad ning meile meeldis majutusasutuse kodusus. Teadlikult valisime viie toaga hotelli suure ridaelamu asemel ning selles suhtes olime rahul. Veranda rippkiik sai ka palju kasutust.
  • Filipiinlased jätsid rahvusena väga tarkade ja töökate inimeste mulje. Inglise keel oli ka kõigil hea. Samuti oli põnev kohata mitmeid noori, kes olid Manilas kõrgepalgalise kontoritöö ja 9-5 rügamise maha jätnud ning saarele kolinud, et elu omas tempos nautida ning suurlinna kärast eemale saada.
  • Kui senini oleme Aasias reisides harjunud, et lendame platsi ning kohapeal valime mitmete päevatrippide vahel jooksvalt, siis Siargaos sellist lähenemist ei soovitaks. Paremad tuurid ei käigi päris iga päev igale poole. Tuurid on küllaltki täis broneeritud nii et tasub pigem veidi ette uurida ja mõelda, mis päeval mida teha. Lõppkokkuvõttes jäime oma tegevustega rahule kuid kohapeal planeerimine ja valikute otsimine osutus oodatust keerukamaks.
sadam.jpg
General Luna kai

Meie puhkus sisaldas 6,5 päeva Siargao saarel, mida kasutasime erinevate kohvikute avastamiseks, päevatrippideks ja uute tegevuste proovimiseks. Kuna kohvikutega on lihtne kiiresti mugavustsooni vajuda, võtsime eesmärgiks (inspireeritult õega Sri Lankal tehtust) võimalikult palju erinevaid kohti läbi käia. Kokku külastasime vist 16 erinevat restorani. Paaris sõime lõpuks siiski ka mitu korda ning meie absoluutses lemmikus, Shaka, käisime lausa iga päev .. mitu korda. Seal oli lihtsalt eranditult saare parim kohv.

kohv.gif
Shaka. Kui Marko ei luba tassi puudutada, sest tal on vaja pilti teha aga ma tahaks täiega juba kohvi nautida.
shaka.jpg
Shaka. Päris kena vaade kohvikul. Smuutikausse oskavad nad ka väga ilusti serveerida.

Mõned mainimisväärt kohad olid veel

  • Jungle Cafe – kui eksida ära saare põhjaossa, siis tõenäoliselt parim kohvi seal pool. Shaka järel annaks teise koha terve saare arvestuses. Samas see kaks tundi rolleri otsas paneb ilmselt mistahes asja paremini maitsema.
IMG_1759.jpg
Jungle Cafe – armas hütike künka otsas.
  • Kermit – see koht on kõvasti üle haibitud internetis. Tegemist on itaalia restoraniga ja põhiline eripära peaks neil olema pitsad. Tõsi, pitsa oli hea kuid kindlasti mitte mingi elumuutev kogemus. Samuti poleks see absoluutselt väärt seda ootamisaega, mida sinna õhtusöögile minek eeldaks – 45 minutit ootejärjekorda, et lauda saada. Sellele lisandub tõenäoliselt veel 45 minutit, et oma toit kätte saada. Ei aitäh! Lõuna ajal saime ilma igasuguse järjekorrata pooltühjas restoranis pitsad degusteeritud ja sellest piisas.
  • Mama’s grill – uhkest restoranist on asi kaugel, vaid pigem on tegu kohaliku hõnguga telk-restoraniga. Grillkala ja -liha on siin lihtsalt imelised!
mama.jpg
Mama’s Grill – grillilt tulevat tossu täis
  • White Banana – suur valik imelisi kokteile mõnusas rannabaaris. Hinnad on nagu Tallinna vanalinnas ja joogid on maitsvad. Asukoht sobis meile ka hästi – vaid paarsada meetrit kodust nii et sai ilusti tipa-tapa minna.
white banana.jpg
White Banana ja kõik need imelised kokteilid.
  • Bravo – kui igatseda hommikusöögiks muna-peekon-oad kombot, siis sobib Bravo väga hästi. Samuti on seal mõnus merevaade ja bassein mille ääres on päeval tore hängida. Samas merevaatest tulenevalt oli seal tuul ka nii tugev, et bassein ei kutsunud sisse tegelikult kordagi. Pigem oli üllataval kombel pigem jahe.
  • Sugba lagoon päevatripp (Kermiti kaudu broneeritud) – vot see on koht, kus me saime terve puhkuse parima söögielamuse. Rääkimata sellest, et saareke, kus lõunapaus organiseeriti oli nagu väike omaette paradiis, siis laud oli lookas kõiksugu imemaitsva filipiini toiduga. Sõime nii grillitud juurvilju kui mingeid filipiinipäraseid sealihakuubikuid, kana karrit, grillitud kala, kohalikku imelist cevichet, mingit imelist soja ja maitseaineseguga tehtud kastet ning muidugi ka riisi ja arbuusi.
daytrip.jpg
Puhtalt selle söögikorra pärast läheks sinna päevatuurile veel!

Tegelikult olime Markoga päris üllatunud kui palju erinevaid kööke (hiina, jaapani, itaalia, vietnami, tai jne) oli pisikesel Siargaol esindatud ning kui vähe oli filipiini toitu turismipiirkonnas reklaamitud. Õnneks oli päevatripp, kus sai kohaliku toitu. Samas näiteks kokakooli otsimisega, mis on tavaliselt minu lemmik meetod kohaliku kultuuri ja köögi kohta õppimiseks, nägime ikka hullult palju vaeva. Sellest kogemusest, nagu ka teistest meie ettevõtmisest, aga juba järgmistes postitustes.

Päikest!
Kati