Lendamine, mu “lemmik”

Viimase kuu jooksul kolisime ajutiselt Brisbanest Sydneysse, sealt lendasime Filipiinidele puhkusele ning nüüdseks oleme kodus Balil. Siin on mõned tähelepanekud ja seigad seekordsetest rännakutest.

lennukis meie.jpg
Puhkus alaku!

Puhkuse veetsime Siargao saarel Filipiinidel. Selleks, et sinna jõuda, lendasime esmalt Sydneyst 8h Manilasse, veetsime seal öö ning järgmine hommik lendasime uuesti 2h Sydney suunas tagasi Siargao saarele. Kilplased, oleks võinud langevarjuga teepeal välja hüpata.

lennu aken.jpg
Oleksime oma Manila lennust peaaegu, et maha jäänud. 😀 Me oleme harjunud, et boarding lõppeb tavaliselt suhteliselt hilja enne lennu väljumist. Umbes tund enne lendu hängisime ilma igasugu mureta Syndey lennujaamas. Esimest korda elus ei pööranud me boardingu ajale üldse tähelepanu. See on minu jaoks suur asi, sest muidu olen tubli muretseja. Kui ühel hetkel mõtlesime, et ok jalutaks rahulikult värava poole… siis ÕNNEKS oli meie värav koridoris esimene, sest seal oli suur silt “last call” ning umbes 10 viimast inimest lennukile minemas. Täiesti kogemata märkasime seda, sest me arvasime veel, et meie värav asub kuskil kaugemal ning me jõuame veel enne tualetis käia. Napp vedamine! 😛

Kui internetist lugesime, et Manila lennujaam on kõige kohutavam lennujaam maailmas ning 3,5h ühest terminalist teise liikumiseks võib väheks jääda (terminalide vahel liiklemiseks tuleb takso võtta) siis reaalsuses ei olnud asi midagi nii hullu. Tohutult palju aega just üle ei jäänud aga jõudsime kõikjale ilusti ja ilma kiirustamata. Samuti oli lennujaam ise täiest okei.

manila majutus.jpg
Manilas olime täpselt nii palju, et läksime hotelli, tellisime õhtusöögi ja jäime magama. Ööbisime hotellis, mis oli rahvusvahelisest terminalst vaid 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mis veel parem – tegu oli konditsioneeriga ilusa jalakäijate tunneliga. Hommikul ärkasime, sõitsime taksoga teise terminali ja lahkusime.

Esimest korda lendasime Cebu Pacific lennufirmaga. Seda nii Sydney -> Manila kui ka Manila -> Siargao -> Manila suundadel. Oot.. las ma parandan .. esimest ja viimast korda lendasime Cebu Pacific lennufirmaga.

Esiteks ei antud 8-tunnisel lennul süüa ega juua (sh ka vett mitte). Süüa said ainult need, kes seda ette tellisid, kuid ma isegi ei tulnud selle peale, et nii pikal lennul meid täiesti nälga jäetaks.

Teiseks valmistasid mulle muret riigisiseste (Manila -> Siargao -> Manila) lendude turvameetmed. Täpsemalt mõtlen selle all lennuki hapnikumaske, mis ei kuku vajaduse korral automaatselt laest alla, vaid nende kätte saamiseks on eraldi tööriista vaja. Vajaliku tööriista saab stjuardessilt. 😀

Nagu kuidas see päriselt välja näeb?! Paanikaolukorras, kus hapniku järjest vähemaks jääb hakkab stjuuardess inimestele ükshaaval väikeseid pulgakesi jagama? Kas tal ei ole enne endal hapnikumaski vaja, sest öeldakse ju, et aita esmalt ennast ja alles siis teisi. Aga tavaliselt on hapnikumaskid ju nööriga lae küljes, mis tähendab et ta ei saa tööriistu teistele jagama minna.

Ja üldse.. kas ta käib terve selle potentsiaalselt rappuva/langeva/paanikas lennuki läbi ja annab kõigile ükshaaval tööriistad üle? Või on tal kaks tööriista, mis ta kummaski istmereas ringi laseb käima? Ühest küljest kuulsin hiljuti podcastist, et tagumises reas on lennuõnnetuse (st alla kukkumise) korral suurem tõenäosus ellu jääda, aga teisest küljest kui ma enne ära lämbun, siis pole nagu vahet.

lend help.jpg
Mitte et ma senises elus kunagi hapnikumaski vajanud oleksin ja loodan, et kunagi ei vaja ka (koputan vastu puud, sülitan üle õla ja kõik muud teaduslikult tõestatud ennetusmeetodid), kuid see turvainstruktsioon valmistas mulle küll keskmiselt 50% nalja ja 50% paanikat.

Nagu arvata on, siis siseriiklikud lennud toimusid väikeste propellerlennukitega. Siargao on üldse selline pisike koht, et sinna lendab ainult kaks lennufirmat, küllaltki vähestel aegadel ja ainult kahest linnast (Manila ja Cebu). Mingi paadiversioon on ka olemas kuid kui õigesti mäletan, siis see tähendab 14h öist laevasõitu.

lend cancelled.jpg
Reedel, saarelt lahkumise hommikul, oli veidi tormisem ja tuulisem ilm. Lennujaamas nägime, et sama hommiku varasem lend oli tühistatud ning kuulsime pealt kuidas inimestele öeldi, et järgmine võimalus lennukiga lahkuda on järgmisel nädalal. Veidi oli hirm, et äkki jääme sinna lõksu, kuid õnneks oli meie lennu ajaks ilm veidi paranenud. Meie lennukis olid isegi päris mitmed istmed tegelikult tühjad. Hoolimata sellest oli mõni hetk enne lennu väljumist paanika, et lennuk kaalub liiga palju ning teatati, et osa pagasit tõstetakse maha ning saadetakse järgi. Õnneks meil seekord vedas ja mõlemad kotid tulid meiega kaasa.

Oma kõigi ebamugavuste juures oli Cebu Pacificul ka kaks toredat asja:

  1. Lõbusad viktoriinid lennu ajal – auhinnaks oli nende enda ebavajalik nänn, kuid see polnudki oluline. Nende läbiviimine oli tore. Tegu oli kiiruse peale käe tõstmise viktoriiniga ning mõned küsimused olid näiteks järgmised:
    Mis filmis kohtusid Leonardo DiCaprio ja Kate Winslet kruiisil ja armusid?
    Kes tõstab esimesena üles oma telefoni .. (mõttepaus) .. laadija?
  2. Siargao lennujaamas jagati kahe sammu jaoks, mis kulus lennukist terminali kõndimiseks, inimestele vihmavarje (või sõltuvalt ilmast siis päikesevarje). Kui ma lahkumise päeval kerge vihmaga seda vajalikuks ei pidanud, siis jäädes õue järjekorda toppama ulatas üks tore töötaja mulle enda vihmavarju. 🙂

lennu vihmavari.jpg

Päikest!
Kati