Hüvasti, Austraalia!

Viimase paari nädala jooksul on meie asukoht väga mitu korda muutunud ning kirjutan seekordset postitust juba Balilt. Alustan esmalt viimaste Austraalia muljete kokku võtmisega. Austraalia on imeline!

Iga järgmine sihtkoht Austraalias läks aina paremaks! Eriti rõõmustasin selle üle, et Marko oli nii Perthist, Brisbanest kui Sydneyst vähemalt sama vaimustuses kui mina. Olles reisimisest ja turistitamisest veidi tüdinud, nautisime Austraalias rahuliku koduelu, rutiini, tuttava keskkonna ning suurlinnade mugavusi täiel rinnal.

bris koduloom.jpg
Brisbane-s oli meil peaaegu omaenda koduloom – väike opossum kes meie rõdul pesitses. Ilmselt oli tegu häbeliku isendiga, sest üks hetk otsustas ta privaatsuse nimel okstest välisukse ehitada. No palun vabandust – ise oled nunnu ja valisid täpselt diivani vaateväljas asuva nurga oma pesaks. // Tore fakt, mis opossumite kohta guugeldades teada sain – ohu korral teesklevad nad surnut. See on täiskasvanud loomadel automaatne refleks, kus keha välja lülitub ning nad võivad isegi suust vahtu hakata ajama. Teoreetiliselt saab inimene sellel ajal looma kätte võtta (see ei ole soovitatav muidugi) ilma, et loom “ellu ärkaks” või reageeriks.
bris elu.jpg
Turistitamist ei teinud kuid linnas jalutasime küll. Southbank Brisbanes on selleks hästi ilus piirkond suurte parkidega ning isegi tehisrannaga. Kogu piirkond on jõe kaldal ning seal oli hästi palju kohvikuid ja pubisid. // Ka suurlinnas nagu Brisbane ei saa gekodest/dinosaurustest eemale. Kui väike geko mind enam ammu ei hirmuta, siis siinsed dinosaurused olid küll veidi kõhedad. Paremal üleval pildil olev isend tõusis tagajalgadele ja jooksis ringi nagu Jurassic Parki dinosaurus.
bris book of mormon.jpg
Käisime ka hästi kuulsat Book of Mormon muusikali vaatamas. Markole meeldis see veidi rohkem kui mulle. Minu emotsioon oli pigem selline, et “tore õhtu väljas”, aga samas kui muusikalist selle lõppedes ükski laul kummitama ei jää, siis on ikkagi veidi nõrk. Marko leidis muidu väga tabava viisi kuidas seda muusikali kirjeldada – high quality South Park episode.

Marko sünnipäevaks ning meie viimaseks neljaks päevaks Austraalias kolisime Sydneysse, Bondi piirkonda. Mine metsa kui äge koht! Võrreldes mu eelmise kogemusega kui CBDs (Central Business District ehk kesklinn) elasin hoopis teine kogemus ja õhkkond. Nii kahju, et endale nii vähe aega seal viibimiseks olime jätnud. Bondis on olemas täpselt kõik see, mida me Markoga ühest kohast otsinud oleme:

  • surfirand;
  • väikese koha ja ranna vibe;
    Inimesed käivad ringi nagu Balil, see tähendab puhkuse riietumisstiili, plätusid, vahest üldse bikiinides ja surfilauaga, vahest paljajalu ning mõnikord istutakse üldse kohvikulaua puudusel tänava ääres maas ning nauditakse hommikusööki (ma olen suhteliselt kindel, et tegu ei olnud kodutuga).
  • smuutikausid ja mõnusad kohvikud;
  • harjumuspärased suured ja mitmekülgse valikuga toidupoed;
  • palju parke ja kohti, kus jalutada;
  • suurlinn, kino ja kaubanduskeskused.

Bondi on imeline! Ainult, et kahjuks on seal lisaks kõigele ülalmainitule ka tohutult kallis, palju teisi inimesi kes seal kõik elada tahavad (mis ajab nt korterite hindu veelgi üles) ning väga ebamugav +9h ajavahe Eestiga. Me korraks isegi uurisime viisa ja muid variante, kuid kuna niisama me enam rännata hetkel ei viitsi ja mõlemad oleme oma töödega väga rahul siis hetkel ei mängi välja. Aga äkki kunagi… kes teab?

sydney vaade.jpeg
Kuigi katusevaade oli meie ajutisest kodust imeline ning kurikuulus Bondi rand oli vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel, siis kodu ise oli kehv – veidi nagu ühikas oleks elanud. Õnneks olime seal lühiajaliselt. Tegu oli lihtsalt tohutult pisikese ühetoalisega. Ja kui ma Perthis naersin, et välisuks avaneb otse elutuppa, siis siin oli välisuks reaalselt voodi kõrval. 😀 Piirkond oli samas super! Soovi korral saaks ilusti elatud ilma, et kodust kaugemale kui 100 meetrit minna – üle tee oli kolm toidupoodi, smuutikohad, hunnikutes imelisi restorane (sh nii kala restoran, tai ja india toidukohad, itaalia köök, pagarikojad, värsked smuuti ja jäätisekohad jms), kõrvalmajas oli (naiste) spordiklubi, katusel bassein, paari sammu kaugusel oli park jms. // Kui enne vaevles Austraalia tulekahjude käes, siis lõpusirgel olid probleemideks hoopis uputused. Ühel õhtul saime oma kuuenda korruse aknast näha kuidas moodustus üks võimsamaid äikesetorme, mida ma kunagi näinud olen. Nii palju pikselööke, selline müra ning tuul mille mässu (prügikastide lennutamist) all tänaval oli isegi meie kuuendale korrusele tuppa kuulda.

Mina olin Sydneys juba käinud, kuid Marko jaoks oli tegemist esimese korraga. Saabumise pärastlõunal külastasime kohe oma koduranda ning järgmisel päeval (ühtlasi Marko sünnipäeval) tegime väikese jalutuskäigu kesklinnas ning külastasime kohustuslike vaatamisväärsusi.

sydney bondi.jpg
Imeline Bondi rand 🙂
sydneyyy.jpg
Tehtud!
marko süntar.gif
Sünnipäevalapsele kooki ka 😀

Kui välja arvata üks armas õhtusöök minu endise töökaaslase Monaga, siis ülejäänud kolm päeva kulusid meil lihtsalt töölainel. Eesmärk oli enne puhkust kõik pooleliolev ära lõpetada ning ennast nädalaks 100% offline saada.

Kui Marko töötas kodust, siis mina käisin kahel päeval CBDs WeWorki krediidiga sealses kontoris ning viimasel päeval avastasin Bondi piirkonnas ühte uut ühiskontorit. Kui veel paar kuud tagasi olin skeptiline WeWorki ja üldse suurlinnade ühiskontorite osas, siis nüüdseks saan ma sellest 100% aru! WeWork on küll hirmkallis aga nii mugav. Mistahes linnas ma seda ei külasta, siis ma tean täpselt, mis kvaliteeti ja kohvi (kõige olulisem asi ikkagi onju :D) ma sealt saan. Ja olles juba ühes linnas klient on teise kontorisse nii hea lihtne minna. Tuleb välja, et suuri kette saab ka ägedaid teha!

syd go work.jpg
GoWork Bondi linnaosas – rannast vaid 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ning meie kodust umbes 15-20 minutit. Ühiskontor oli paigutatud restorani teisele korrusel. Mulle lubati tasuta proovipäeva ja lisaks anti veel esimene kohv “hinna sees” (ee.. mis hinna? :D) tasuta. Ilmselgelt nad teavad, et neil on lihtsalt nii imeline kohvi, et tellisin seda veel päris mitu tükki selle päeva jooksul juurde. Inimesed olid ka supertoredad ja armsad. No nii nii mõnna oleks Bondis elada ja töötada!

Ok.. ma ei saa ju Bondit ainult ülistada, üks kohutav asi oli ka – kõik need miljonid hiiglaslikud väledad prussakad, keda ma pimedas koju kõndides nägin. No mitte vähe sai elu eest kekseldud. 😀

Päikest!
Kati