Loomadest ja kolimisest

Vahetasime juba rohkem kui nädal tagasi oma asukohta Austraalias. Uueks koduks on Brisbane, mis on esmamulje järgi üks mu lemmikuid linnasid maailmas. Hüüdnimi Sunshine Coast (tõlkes: päikesepaiste kallas) on samas pigem eksitav – enamus päevi on olnud pilvine ja/või vihmane. Kuid eks põuale ja tulekahjudele vahelduseks ongi nii vast parem. Temperatuurid on ikka soojad ja mõnusad.

perth. mina pargis.jpg
Perthi lemmikus pargis – Kings Park

Enne Perthist lahkumist jõudsime nädalavahetusel Rottnest saarel käia. Tegemist on maismaast pooletunnise paadisõidu kaugusel oleva saarekesega, mis on kuulus tänu oma armsatele elanikele – quokkadele.

quokka.jpg
Ei tea, kas nutta või naerda, aga paadilt maha tulles tervitas sadamas suur juhend, kuidas quokkadega selfit teha. // Eeldasime, et küll me quokkasi päeva jooksul kohtame. Ei oodanud, et see juba sadama kohvikus juhtub. Ehmatasin päris korralikult kui miski järsku laua all mu papusid katsus.

Rottnest saarel on ringi liikumiseks kaks võimalust – ratta rent või hop on hop off buss. Autosid seal teedel ei kohanud.

rattaga sõitmine.jpg
Me otsustasime elektrijalgratta kasuks – kumbki polnud sellega varem sõitnud (kui miniatuurne Stigo Eestis välja arvata) ning oli täitsa lõbus. Väntama pidi ikka, aga lihtsalt umbes kümme korda kergem oli.

Saar ise on hästi ilusa loodusega – kaljud, rannad, lained, hülged, ilus snorgeldamine jms. Me tegime saarele ringi peale, otsisime kaasavõetud lõunasöögiks eraldatud piknikunurga ja suundusime pärastlõunase laevaga tagasi Perthi.

hülgesurfisopp.jpg
Vaateplatvorm kus nägi binokliga nii snorgeldajaid, surfijaid kui ka hülgeid.
IMG_0903.jpg
Kõige kaugem tipp (sadamast) oli kindlasti saare kõige ilusam. Lisaks oli seal püsti pandud väike karavan, kust kohvi ja jäätist soetada. 🙂
prillid.jpg
Soolaväljad
lõunapiknik.jpg
Piknikuks leidsime mõnusa privaatse nurgakese kaljude vahel. Õppetund tulevikuks – galette ja tomatit ei tasu ühes karbis kaasa võtta… kui just riisiputru tomatiga süüa ei taha. 😀

Kuigi Perth meeldis mulle väga, ei olnud mul sealt peale ühte kuud kahju edasi liikuda. Alguses toredana tundunud vaiksus ja väiksus muutus kuu peale veidi tüütavaks ning igatsesin inimesi ja mõnusaid kohvikuid. Koolivaheaeg ja pühad ei aidanud kummalegi kaasa.

Markole seevastu meeldis Perth ikka väga palju. Jäi mulje, et ta võiks sinna jäädagi.. ainult et viimasel hommikul nägime esimest korda toas (enne olime ainult tänaval või aias näinud) hiiglasuurt prussakat. See on alati hea vihje, et on aeg edasi liikuda.

perth ahjupraad.jpeg
Üks asi, mida me mõlemad Austraalias tohutult armastame on siinne suur valik head toitu ja meie täisvarustuses köögid. Nii nii häid ja koduseid eineid saab. No näiteks ahjupraade oleme mitu korda teinud ja Marko just poputas mind kana-klimbisupiga. Naudime seda seni kuni saame! Balil toitume varsti jälle valdavalt smuutikaussidest ja nasi gorengist. 😛

Me oleme ikka täiega head üürnikud kusjuures – mitte et me muidu mingid põssad oleks aga oma parimad koristamised teeme alati välja kolides. Täismastaabis kevadkoristus kõikjal. 😀 Teiste jaoks tahame ikka paremad välja näha.

Lend Perthist Brisbane-i oli üks kohutavamaid lende üle pika aja. Nii alguses kui lõpus oli päris pikk periood, kus raputas korralikult. Ja no mulle ei meeldi lennata endiselt. Pluss igasugu uudised ja kõiksugu muud hirmujutud, mis mu orbiiti viimasel ajal sattunud on, ei aita kaasa. Korra mõtlesin juba, et mis lende saab tulevikus vältida, kuid õnneks läksid mu ajuvabad hirmud jälle maandudes mööda.

lend.jpg
Kolmveerand teest sai aknast ilusti Austraalia imelist loodust nautida. Idakaldale jõudes oli taevas sünge. Ei tea, kas tulekahjudest? Meie maandumisest alates on siin palju sadanud. Kuid nagu uudistest teada saime, siis mingi tasemeni see pigem takistab tuletõrjujate tööd – ei saa enam tulega tuld piirata ja metsateed on mudased. Ja teiselt poolt jälle liiga suur vihm põhjustab uputusi. Nokk kinni, saba lahti.
tulekahjud.jpg
Brisbane-s oli poes näiteks silt, et brokkoli saak on see aasta kuuma ilma ja suitsu tõttu piiratud. Samuti ingver on siin põua tõttu päris kallis.

Brisbane ise on minu üks lemmikuid linnasid maailmas. Kindlasti on suureks mõjutajaks üks imelisemaid Airbnbsid, kus me kunagi elanud oleme, aga ka linn ise on mõnna. Siin on väga palju ägedaid kohvikuid, ilusad jõeäärsed jalakäija rajad, lihtne ühistransport, üksjagu melu, kuid samas mitte liigselt klaustrofoobne ega rutakas. Näiteks kui Londonis liigeldes tunnen rahva seas alati, et ma jään kõigile ette, siis siin on elutempo mõnusam.

brisbane.jpg
Kesklinn. Ühistranspordiga tööle ja koju sõitmise eest maksame iga päevumbes 3,5€ inimese kohta. Mingeid kuukaardi variante siin pole ja me sõidame niigi vaid ühes tsoonis ja enamasti soodusaegadel. Vähemalt on ka tipptunnil bussid tühjad ja saab alati istuda. Finantsiliselt targad inimesed liiklevad ilmselt autodega.

Peale viimase aasta jooksul mitmes WeWorki kontoris tuuril käimist, liitusime lõpuks nende ühiskontoriga. Tegu on ühe kallima coworkiga, kus kunagi töötanud olen, kuid samas on kvaliteet ka ikkagi üle prahi:

  • supersõbralik ja abivalmis teenindus;
  • mõnus sisustus ja õhkkond;
  • pinks ja lauajalgpall;
  • tasuta imeline barista kohvi kella kaheni. Peale seda tuleb masinast väga kvaliteetset head lattet.
  • happy Fridays ja tasuta õlu-siidri kraanid kontoris;
  • esmaspäevased tasuta hommikusöögid;
  • wellness Wednesday üritused (tõlked: tervise kolmapäev) jpm.

Esimesel nädalal osalesime näiteks kolmapäevasel terviseüritusel ning veetsime tunnikese tööpäeva keskel mediteerides. Üritus lõppes paari sushiampsuga. Mis te arvate, mis osa plakatist Marko kohale meelitas? 😀 Rahule jäime mõlemad õnneks terve üritusega.

wework 3.jpg
Kontor on suur, avar ja valguküllane. // Tegelikult asub üks WeWork kodule poole lähemal ka kuid see just avati, mistõttu seal peaaegu et polnudki veel inimesi. Otsustasime kesklinna ja suurema melu kasuks. Mis oli väga tore otsus, sest kontoris istusin ma täitsa kogemata esimesel päeval ühe kuti kõrvale kellega kaks aastat tagasi Balil tutvusime. Maailm on ikka väike ja mulle nii meeldivad sellised random kokkusattumised. Kui kõik hästi läheb saame jaanuaris veel ühe sõbraga päevaks kokku, kellega oma esimeses sihtkohas Koh Lantal tutvusime ja mõned kuud hiljem Penangist minitripile läksime.
wework 1.jpg
Nagu ühele tõeliselt moodsale kontorile omapärane, on siin roosadest kraanidest tulev tasuta õlu ja siider, mängunurk pinksi ja väga lärmaka lauajalgpalliga ning tasuta barista. // Üleval vasakul esmaspäevahommikune kohvi järjekord. Ilmselgelt on natuke abi vaja, et nädal käima lükata. 😀
Kodu.jpg
Meie megamõnna kodu – kõik on lihtsalt ideaalselt paigutatud ja nunnu. Voodi on mitte king size vaid rohkem nagu space invader suuruses ning vanni mahuks ka lausa seltskond.

Naljakas.. ma täitsa usun feng shuisse. Iga kord kui uude koju astume (mida on päris tihti), siis magamistoas tunnen ma pea alati kohe ära, kumb on “minu” voodi pool. Marko samamoodi. Vahel need kattuvad ja vahel mitte. Aga meil ei ole mingit, et mina olen alati paremal või akna pool või ukse pool vms. Aga mingi sisetunne ütleb alati, et see siin on minu koht. Mis see muu on?

window seat.jpg
Minu absoluutne lemmik ja südamemurdja on see aknaalune istumisnurk. Kas ma võin siia igaveseks jääda?

Lisaks sellele, et kodu ise on imeline, oli ka vastuvõtt super. Jõudsime siia umbes kaheksa paiku õhtul ja leidsime kapist hommikuks puuvilju, kohvi, piima, müslit, muid kuivaineid, moosi, teed jms. Isegi kaks õlut oli lahtipakkimise ajaks külmikusse jäetud. Väga mõnus oli, et ei pidanud järgmisel hommikul kohe kohvikusse või poodi tormama, vaid saime kodu nautida.

tp.jpg
Veider asi mida jagada, aga väga geniaalne pakendus ja bränd meie vetsupaberil. 😀
au ämblikud.jpg
Üks päev jalutasime poodi ja tee kõrval kohtasime tõelist Austraaliat – kümmekond hiiglasliku ämblikku. Pärast seda vaatame igaks juhuks veidi rohkem ette kuhu kõnnime – suurim hirm oleks sellise ämbliku võrku kõndida. // Disclaimer, seal pildil on küll ainult 5 punast ringi, aga tegelikult oli seal veel umbes ~20 pisikest ämblikku kes fotol välja ei paista. Ei tahtnud oma nina lähemale toppida ka.

Selle postituse kirjutamise ajal lasi üks samasugune suur ämblik risti üle elutoa põranda!!!

Mul on ikka tohutult vedanud, et kuigi Marko ilmselt kardab hiigelämblikke ja -prussakaid sama palju kui mina, siis piisab vaid minu kiljatusest kui ta isegi ilma palumata mu elu päästma asub. Veidi läks küll aega ja ma olin juba valmis Airbnbs uut kodu broneerima (tundub, et hiigelämblik kaalub mõnusa aknaaluse istumisnurga üle), kuid õnneks sai ämblik elimineeritud, me oleme elus, terved ja elame siin edasi.

Päikest!
Kati