Sri Lankalt lahkumine oli täpselt õige ja ikkagi kurb. Ühest küljest olime põnevil suurlinna mugavustest, kuid teisest küljes, oli Lanka ikka nii mõnna. Ok, toidu ühekülgsus oli probleem, aga inimesed on Hiriketiyas absoluutselt kõige armsamad maailmas, surf ja rand oli imeline, ilm oli ilus ja rolluga liigelda meeldib meile alati. Samas ootasid meid Kuala Lumpuris nii mõnedki toredad plaanid.

Üks äge erinevus Hiri ranna ja näiteks Baliga on, et Hiris ei ole absoluutselt mingit pealetükkivat müügitegevust. Kahe kuu jooksul käidi mulle kaks korda sarongi pakkumas ja keeldumiseks piisas väga viisakast ei-st.

Sarnaselt Baliga olime lahkumise hetkeks juba lemmikutes söögikohtades omad joped, kellele tuldi uksele tere ütlema ja viit viskama. Või kui ma üksi sööma läksin, uuriti kus Marko on. Sellisele meelde jäämisele ja familiaarsusele oleme me Markoga mõlemad suckerid. Nii tore ja soe tunne.

Viimasel nädalavahetusel Sri Lankal oli meil võimalus ühineda naaberaias toimuva istumisega. Tegu oli huvitava seltskonnaga – meie naabrinaine, kes just ostis endale Sri Lankale maja, smuutikausi resto omanike paarike (üks kohalik ja üks kanadalane, kes rääkis vabalt sinhala keeles), mingi kohalik IT kutt kes ilmselgelt oli nii-öelda kõrgemast klassist ja rääkis kuidas ja kus ta kõik reisib, ning tema Balilt pärit naine. Huvitav seltskond erinevate kultuuridega ja samas ka kõige rohkem integreerunud seltskond keda seni Lankal kohanud oleme.

Kaks nädalat Kuala Lumpuris möödus ülimalt kiiresti ja eesmärgipäraselt – saime oma vaktsiinid uuendatud, soodsalt kõike (sh sushit, tai toitu, kodus tehtud erinevaid asju) nii palju kui hing ihaldas söödud, mõned ostud ja juuksurikülastused tehtud ning surfatud. Lisaboonusena külastasime ka traditsiooniks saanud standup komöödiat ja käisime lumelauatamas. Muidugi tegime iga päev ka kodust või vabakontorist tööd.

Üks põhiline põhjus, miks Kuala Lumpur suurlinnana meile enam eemaletõukav ei tundu, on flowrider surf. Seekord jõudsime sinna neli korda, millest viimane tund võtsime kaks sessiooni järjest.

Kuna viimane päev oli meil sõitmiseks nii nii palju aega, raatsisime lõpuks mõned minutid ka bodyboardile loovutada. Üllatavalt tore oli!

Pärast 2h surfi tundsin esimest korda ennast päriselt füüsiliselt vanana. Mitte, et ma oleks trenni teinud, vaid sest ma sain peksa ja tundsin seda. Kõik need lendamised pea ja kaelaga vastu maad, tagaseina poole veeredes veesurvega ninna ja näkku saamine, igat võimaliku pidi (selja, pea, jalgade, külgedega) hooga vastu tagaseina põrkamine jms. Esimest korda elus arvan, et viis aastat tagasi ei oleks ma õhtul ennast nii läbi tambituna tundnud. Aga see oli seda väärt! Nii äge! Ja lahkudes oli naeratus alati kõrvuni! Ainult Marko pidi õhtul mu oigamist kuulama. 😀

Lisaks surfile leidsin seekord siseruumides lumelauatamise. Selle hind oli juba palju Euroopalikum (35€/h, mille jooksul jõuab 3×10 ehk kokku 30 minutit sõita) kuid korra käisime proovimas ikka. Turundus oli neil igal juhul kaval ja hinda õigustav – seda ei reklaamitud mitte toreda vabaaja teenusena (nagu surf), vaid ettevalmistusena suusapuhkuseks. Võrreldes koolitajaga mäel on ta ikka odavam, kuid nii oli sihtgrupp hoopis jõukam.

Kogemus oli igal juhul äge! Ma veidi unistan ikka mingist lumelauareisist ja see on kõige lähedasem asi sellele, mis ma viimase kolme aasta jooksul kogenud olen.

Kõige selle toreda juures on Kuala Lumpuril ikkagi omad miinused.

• Isegi kui minna poodi konkreetse listiga kus käia ja mida osta, kulub igaks poekülastuseks miinimum kaks tundi. Need kaubanduskeskused on lihtsalt niiiiii suured!
• Kuigi üks päev õnnestus meil jala kontorisse minna ja koju tulla, siis valdavalt ei ole Kuala Lumpur ikkagi kõnnitav.
• Me ei sobi Kuala Lumpuris ühtegi kasti (a’la turist, ekspat, …). Enamus inimesi armastab Malaisiat toidu pärast. Kõigist Aasia toitudest on Malaisia toit meie jaoks kahjuks viimasel kohal.. kuid kõiki teisi kööke saab Kuala Lumpuris supersoodsalt ja eluhäid. Samuti, kuna oleme seal nii palju käinud, ei külasta me enam turistiatraktsioone. Kiirvestluses taksojuhile või standupi laval olevale komöödikule (olgu mainitud, et tema ainus eesmärk on sinu üle nalja teha) on päris raske ennast selgitada.
• Kui Hiri kohvikutes oma jope olemine oli nunnu ja tore, siis flowrideris olime kahe nädala lõpuks samuti tuttavad, kellele eemalt lehvitati isegi kui me sisse ei astunud. Ainuke nukker asi oli, et tegu oli massiivse kaubanduskeskusega, kus me omad olime. 😀

Pärast kahte nädalat, kõik todo-d tehtud ja kondid läbipekstud, oli ideaalne aeg edasi liikuda.

PS. Tegime reisiplaanid sügiseni ära, sh ka Eestisse tuleku, mis toimub umbes 25.04! Kui kellelgi on Tallinnas mõni kodu aprillist pakkumisel, andke aga julgelt märku! 🙂

Päikest!
Kati