Vahepalad

Üle pika aja tuli kirjutamise tuju peale. Samas naudime pigem rahulikku igapäevaelu ja polegi suursündmusi/trippe millest kirjutada. Seega otsustasin jäädvustada seikasid ostuhullusest, Euroopa Liidust ja tervisest (need teemad ei ole omavahel seotud).

Tervis

Alustan esialgu veel oma seikadega Sri Lankalt. Naljakas, kuidas isegi Eestist eemal olles, võtame Markoga kaks korda aastas tõbilainetest osa. Mis siis, et mingist külmast sügis-kevadtuulest ei saa siin rääkida (kui AC välja arvata). Tundub, et esimesed 25 eluaastat Eestis on sisse kodeerinud, et ükski kevad ja sügis ei saa mööduda külmetuseta. Nii ka seekord.

marko.jpg

Aga lisaks tavapärastele külmetustele võitlen mina see aasta jätkuvalt ka oma kõrvadega. Hinges olen küll suur ookeaniarmastaja aga mu kõrvad miskipärast ei taha minuga nõustuda. Aasta alguses Koh Taol olid sukeldudes kõrvaprobleemid, mis mind üksjagu piirasid ja mulle ebamugavust tekitasid. Nüüd Lankal suutsin vist kõrvapõletiku endale üles korjata. Pärast päris tihedat surfinädalat tundsin paaril õhtul kuidas parem kõrv veidi hell oli.. ise veel mõtlesin et võibolla olen liiga palju klappe kõrvas hoidnud ja kuidagi haiget endale teinud. Pärast järgmist surfi oli aga mitu päeva terve kõrv ülitundlik (st pead oli padjale ka valus panna) ning pool pead lihtsalt lõhkus otsas. Dr. Google abiga (sest korralikumad haiglas asusid Colombos viie tunni kaugusel) tegin enesediagnoosi, et tegu on kõrvapõletikuga ja seda ei tohiks näppida ning samuti peaks kõrva kuivana hoidma.

Selge.. olin veel õnnelik, et vähemalt ainult üks kõrv ja pool pead tahab plahvatada ja hoidsin neli päeva veest eemale. Seejärel oli enesetunne juba täitsa hea ja ookean kutsus – pistsin vatitupsu kõrva ja läksin uuesti surfima. Kaks päeva vatiga ja edasi juba ilma, sest ega see tupsuke seal kõrvas jube hästi püsida ei taha. Kuus päeva sain seda lõbu nautida kui, hopsti, põletik tagasi tuli ja seekord kahte kõrva! ja just enne viimast Lanka nädalat! Suht ebamugav, valus ja vastik kogemus – ei soovita kellelegi. Isegi magada ei saa hästi, sest esiteks on pikali olles kõik kuidagi valusam ning teiseks peab küljele pööramiseks oma pead ekstra hoolikalt sättima, et padjaga mitte haiget teha. Pärast nädala pikkust kannatamist läks lõpuks valu mööda ning kahel viimasel päeval enne Hirist lahkumist jõudsin veel surfimagi. Aga kuidas ma ikkagi oma kõrvad nõusse saaksin, et meile meeldib vesi?

hiri rand.jpg
Mu lemmik surfirand! Ainult Lombok on vist hetkel veel lemmikum.

Mina sain seekord õnneks oma probleemidest ilma arstiabita lahti aga ühel teisel suvitajal ilmselt nii hästi ei läinud. Mida rohkem hooaja poole, seda rohkem inimesi Hiri randa ka tekkis. Ühel järjekordsel ülerahvastatud pärastlõunal otsustas keegi oma surfilauaga Markot rammida. Ok, tegemist oli ilmselgelt õnnetusega ja oleks võinud igaühega juhtuda. Markol läks selles kokkupõrkes õnnelikult – käsi sai hoobi ja oli valus, kuid see läks küllaltki kiiresti üle. Teise inimese jaoks oli õnnetus aga hirmsamate tagajärgedega – ta murdis oma esihambad pooleks! Päris jõhker ja kahju ikka – lähed puhkusele surfi ja randa nautima ja naased sealt katkiste hammaste ja tõenäoliselt tohutult suurte arstiarvetega.

Minu suurim surfivigastus (kui kõrvapõletik välja jätta) oli seekord õnneks ainult rusikasuurune sinikas kannil. Suutsin lainet püüdes laualt õhku lennata nii, et laud pööras ennast teistpidi (fin-id taeva poole) ning mina maandusin omaenda fin-i otsa. Mõnikord on hea olla ümbritsetud inimestest kes ei saa eestikeelsetest vandesõnadest aru.

surftan.jpg
Surfipäevitus – pikavarrukalisest surfipluusist ja rihmast jala ümber.

Eelviimasel päeval torkas või hammustas mind keegi võimas. Süüdlast ma ei näinud, kuid tundsin järsku terves jalas tohutut krambivalu, mis õhkas ühest punasest torkejäljest mu sääres. See valu kestis ikka päris tükk aega ja kuigi ohtlikult paha ei hakanud mul kordagi, siis ma reaalselt tundsin seda terves kehas. Kuigi hammustus oli sääres, siis selline külm valu ja värisemine oli ka õlgades ja kätes ja keres tunda. Mingi tunnikesega äkki läks kõik üle, aga päris kõhe kogemus. Ja ma siiani ei tea, kes/mis mind torkas või hammustas.

Euroopa Liit on äge

Augustis kirjutasin kuidas Gruusiast Hispaaniasse lennates Tarom lennufirma mu pagasi pooleks nädalaks ära kaotas. Kahjuks pole see mul esimene sarnane kogemus niiet enamvähem tean juba, mis mu õigused on ja kuidas toimetada.  Olles kohvri kätte saanud, saatsin Taromile kõik kulutšekid (ostetud riided, pesuasjad) ja piletite info ning küsisin hüvitist. Ma ei viitsi tihti just selliste asjadega jamada aga esiteks oli summa täitsa korralik ning teiseks ajab räme nahaalsus mind lihtsalt kurjaks. Ilmselgelt oli Taromi taktika, et ma äkki ei tea oma õigusi või ei viitsi nendega jamada.

Olgu, unustame ära, et kommunikatsioon ja nendepoolne suhtlemine oli juba kohvri kätte saamiseks kohutav. Seejärel ignoreerisid nad ka mu kahte esimest kirja kulude hüvitamise päringutega. Vastasid nad alles kolmandale kirjale, milles ähvardasin ühendust võtta ettevõtetega, kes sarnaste kaebustega tegelevad. Nende vastus – me analüüsime su kuluhüvitise palvet ning anname teada kui oleme otsuse langetanud. Maksimum aeg otsuse langetamiseks – 45 päeva.

44 päeva oli möödas ja ühtegi otsust polnud ma neilt saanud. Seega kirjutasin ise väikese meeldetuletuse e-maili. Enda suureks üllatuseks sain samal või järgmisel päeval vastuse – saada meile oma pangakonto info (mida ma olin neile juba korduvalt teinud aga no läheb siis veel korra) ja maksimum kahe nädala jooksul kanname sulle raha üle. Kolm nädalat hiljem ja ei kippu ega kõppu. Samuti ei saanud ma ühtegi vastust oma kolmele e-mailile kus palusin tõendust, et ülekanne on teostatud.

Asi oli juba põhimõttes, sest selline ülelaskmine ei ole okei. Umbes kuu pärast pangaandmete saatmist otsisin internetist üles Euroopa Liidu tarbijakaitseameti Rumeenia (sest Tarom on Rumeenia rahvuslik lennufirma) üksuse e-maili ning juhendi, mis info ma neile kaebuse tegemiseks saatma pean. Kogu protsess oli üllatavalt lihtne – edastasin oma e-mailivahetuse Taromiga (ok.. valdavalt oli tegu emailivahetusega iseendaga), kõik tšekid ja dokumendid, mis Taromilegi olin saatnud ning selgitasin paari lausega juhtumit lähemalt. Sain automaatvastuse, et mu kaebus on kätte saadud ning unustasin hetkeks jälle kogu teema. Taromilt ega tarbijakaitseametilt ma rohkem midagi ei kuulnudki. Aga 10 päeva hiljem üllatas mind pangateatis, et kontole on laekunud raha. Lihtne! Lõpetuseks sain veel kuu aega hiljem automaatvastuse Eesti ELi tarbijakaitseametist, et mu kaebus on lahendatud.

Loo moraal – Tarom lennufirma on tohutult nahaalne ja nendega ei lenda ma enam kunagi ning Euroopa Liit ja ELi tarbijakaitseamet on ägedad!

Jõuluhullus

Praegu veedame Markoga kaks nädalat Kuala Lumpuris. Kõik mustad reeded ja pühadehullused on siin täies hoos. Kaubanduskeskused on inimesi, allahindlusi ja 2=1 pakkumisi täis. Ja mitte lihtsalt täis vaid rohkem nagu Stockmanni hullud päevad täis. Ok.. ma ei tea kui palju Stockmannis tänapäeval inimesi käib, aga kui ma veel teismeline olin, siis oli see ikka päris ebameeldivalt kitsas kogemus.

20191207_170053.jpg
Kohati tekib tunne, et jõulud ongi vaid üks suur tarbimishullus ja järjekordses kaubanduskeskuses täiusliku instapildi tegemise pühad. Siin on igal juhul kõik keskuse koridorid ja aatriumid kõikvõimalike värvi kuuski ja muid kaunistusi täis topitud ning inimesed seisavad järjekorras, et iga nurga alt pilte teha.

Meie jaoks naljakas seik leidis seekord aset hoopis Guardiani apteegis. Nimelt sain sealt raseerijat ostes kingituseks kaasa triikraua. Marko ostis endale ka žiletiteri ja koju sõitsime kahe triikraua omanikena. Mikserit juba kanname kaasas.. mis see triikraud (x2) siis ära ei ole?

2019-12-08.jpeg

Päikest!
Kati