Kodu, toit ja toiduturism

Seekord panen eelmises postituses mainitud uuele kodule pildid juurde, kirjutan kuidas siin toiduvalikuga lood on ning muljetan meie toidule pühendatud nädalavahetuse tripist.

Elame Airbnb-s Sukha Studio 2-s. Praktiliselt on tegu kahest kodust koosneva ridaelamuga. Meie ja naabri aiad on omakorda aia sees nii et enam privaatsemaks minna ei saa.

hoov.jpg
Kaugem ja veidi privaatsem pool on meie oma

Sukha Studio on tagasihoidlik kuid kõik eluks vajalik, sh köögivarustus (pliit, külmik, röster, veekeetja, blender, söögilaud) on olemas. Samuti on olemas nii laepropeller kui konditsioneer. Valdavalt üritame küll esimesega elada, kuid suure vihma korral läheb niiskuse vähendamiseks ka viimast tarvis. Tööpool on samuti korras – köögilaud on piisavalt suur, et meile mõlemale kontorilauda mängida ning Airbnb haldaja kaudu rentisime täitsa eraldi wifi ruuteri. Ilus veranda, roheline aiake ja päikesetoolid on juba lisaboonused.

aed.jpg
Ok, aed oli enne hooldust ilus roheline. 😀 Pärast hiljutist niitmist on see kollane. Ma aeg-ajalt naljatan, et vihmaste ilmadega ja puudelt pudenenud lehtedega võiks toast õue vaadates arvata, et me viibime Eesti sügises.

Kolm koomilist kodupaanikat oli ka alguses:

  1. Siin ei ole riidekappe! On üks rätikute ja surfiasjade kuivatamise asi ning kummalgi on voodi kõrval üksainus riiul. Kuidagi harjusime ära ja saame hakkama.
  2. Esimesel õhtul tilkus laest kahest kohast vihmavett tuppa. Õnneks oli kapis palju toidukarpe, mida veekogumiseks kasutasime. Palju vett ei tule ja karbid põrandal on nüüdseks tavaline elu osa. Airbnb haldaja sõnul ei suuta ka maja ehitaja, kes on elukutseline katuseparandaja, välja nuputada, kustkaudu vesi sisse saab. Millisest august (seni on neli kohta olnud) vesi tilgub, sõltub vist vihma tugevusest, tuule suunast ja muudest müstilistest jõududest.
  3. Viimane suurem üllatus oli, nagu varasemas postituses kirjutasin, kui vihamaga järsku suured lendavad kiilid tuppa hakkasid migreeruma. Selle probleemi lahendasime, asetades rätiku veranda ukse all asuva avause ette.

kodu.jpg

Tunneme ennast oma kodus täitsa mõnnalt. Juba paar päeva pärast sisse kolimist leidsime, et tahaks siia samasse järgmiseks Sri Lanka pooleks aastaks elama jääda. Kahjuks oli keegi meist ette jõudnud ja detsembrist alates majutuse ära broneerinud.

Erinevate asjaolude kokkusattumusel on nüüdseks reisiplaanid muutunud. Kes teab kuidas lood oleks, kui me oleksime saanud Sukha Studio kohe pikemaks broneerida. Võibolla oleksime ikkagi teise meelestatusega siia paikseks jäänud? Nüüd piirdume kahe kuuga. Pärast ühte nädalavahetust ennast Colombos ilusas hotellis enesepoputamist, hakkasid siin mõned puudused taas häirima. Mitte nii palju, et meile siin ei meeldiks, aga piisavalt, et ma olen rahul novembri lõpus kolimisega.

2019-10-29
Kui vahepeal paar päeva jutti vihma kallas, hakkasime oma künka otsas asuva kodu asukohta hindama. Rannaäärsed teed digimuutusid ojadeks. Viimastel vihmapäevadel sai isegi pusa ja papud kohvrist välja kaevatud.

Positiivseks üllatuseks oleme avastanud, et Sri Lankal on olnud odavam elada kui Balil. Seda eelkõige, sest väljas söömise valikuid on vähem, mistõttu tegime alguses kodus rohkem süüa. Nüüd hakkab ka kodupood aina enam oma valikuga ükskülgseks muutuma. Samuti, kuna lähim toidupood asub suure tee ääres, siis niisama snäkki tooma ei viitsi me minna. Lihtsalt jäätist või Snickersit rannaäärsetest kohvikutest kahjuks või õnneks ei saa.

Huvitavast tähelepanekust kohalikus poes – puuviljade kaalumiseks on siin eraldi töötaja. Okei.. seda oleme me mujal ka näinud. Aga siin kaalub töötaja kauba ning kirjutab hinna kleepsule käsitsi(!). Esimesel korral oli kassas ka kaks töötajat (kassiir ja pakkija), kes kahekesti kaaluja käekirja lahti üritasid mõistatada. No umbes nii nagu mitte keegi ei suuda kunagi arsti käekirjast ühtegi sõna välja lugeda.

Praegu, veel madalhooajal, saab siinsed põhilised söögikohad meie 2,5 kilomeetrisel elualal praktiliselt kahel käel kokku lugeda.

Turistile suunatud, turistitoitudega ja -hindadega

  • Verse Collective – imeline kohv, põhiliselt burgerid ja mõned kausid. Hommikusöögi pannkoogid on ühed parimad ja tatraigatsus saab ka siin leevendust. Nimelt müüakse siin kinoakaussi kana ja rohelise kraamiga. Ma pole vist varem kinoaga kuskil kokku puutunud aga tekstuurilt ja maitselt meenutab ta väga tatart. See tähendab, et minule meeldib väga ja Markole üldse mitte. 😀

verse granaatõun ja quinoa.jpg

  • Salt House – karri ja roti eelroog oli hea ning Marko testitud Caesari salat ajas asja ära. Korra tellitud värske arbuusimahl jäi aga esimeseks ja viimaseks – kes jätab arbuusikoore mahla koostisosaks?
  • Mond – küll me ikka nägime vaeva, et see koht üles leida! Google Maps näitas konkreetse asukoha kaardil kätte aga mitte seda, milline teeots sinna viima peaks. Paljud väiksemad teed ei ole lihtsalt kaardil veel kajastust leidnud.
    Mondi näol on tegemist meie majahaldajate lemmiku hommikusöögikohvikuga. Peame omalt poolt takka kiitma – Sri Lanka omlett, šokolaadisai ja roosivee jook viivad keele alla! Vaade on samuti imeline.
    Ainus miinus on, et praegu on kohvik avatud vaid päeva esimeses pooles kolmap-pühap.

mond.jpg

  • Malu Poke – keskmise headusega smuutikausid aga imelised DIY poke kausid. Jääkohv pidavat ka piirkonna parim olema, kuid selle proovimiseni pole me veel jõudnud.

poke.jpg

  • Moana – kohvikulauad otse rannas. Üldiselt oleme siin pigem värskendavaid jooke nautinud.

moana.jpg

  • Sea Breeze – reklaamib ennast kui puuahjuga pitsa- ja kohaliku karri koht. Karri oli küll alla igasugu arvestuse. Pitsa oli hästi rasvane ja selline keskmine. Samas kuna neil on siin pitsamonopol, siis ajab asja ära. Vaade Hiri rannale on hea ja ühest pitsast piisab kahepeale ilusti.
  • The Grove – omanikud on samad, kes Moanal, kuid Grove asub teisel pool teed (st on ilma merevaateta) ning on rohkem restoran. Nii hommikuks kui lõunaks saab siin imelisi tacosid ja quesadillasid, kuid hinnad on ka vast ühed piirkonna kallimad.

smoothie.jpg

  • The Dots – veidi peidetud ranna taga otsas nii et orgaaniliselt me esialgu sinna ei sattunudki. Küll aga kuulsime kuidas inimesed koguaeg Dotsist rääkisid, mistõttu lõpuks selle otsingutele läksime.
    Karri ja mahi-mahi kala on imelised ning maitsva kohvi kõrvale antakse kaks küpsist ka kaasa. Nii vähe mul õnneks ongi vaja!

2019-10-25.jpg

Kohalik toit, kohalike hindade ja vürtsiga

  • Garlic Cafe – rannast veidi kaugemal ja selline kohaliku pere koduhoovi paigutatud paari lauaga restoran. Arvustustest lugesime, et vürtsi peab ise küsima, muidu tehakse turistidele maitsetu toit. Küsisime ja saime ka. 😛 Karri ja eelkõige dahl, mis on praegu üks minu lemmikuid asju maailmas, olid väga head. Tellitud ja loodetud kanaliha asemel oli meie kanakarris vaid kaks konti.
  • Priyanka restoran – täiesti kohalike koht, kust saab kaks bufee lõunat ja Pepsi 500 LKRi ehk 2,5€ eest. Tegelikult oli arve isegi väiksem, kuid eeldati, et me sentidest ei huvitu.
    Turisti jaoks võib Priyanka alguses ehk veidi hirmus välja näha ja isegi toidu visuaalne kuvand on küsitav, kuid maitse viis keele alla! Ma muidugi ähkisin ja puhkisin sellest vürtsist pool tundi hiljemgi veel. 😀

Tegelikult on näha kuidas kõrghooajaks vanu restorane taastatakse ning juba avatud kohad menüü uuendamist arutavad. Seega ilmselt saab söögikohtade valik õige pea laiendust. Kuid koos kõrghooajaga tuleb siia ka rahvas. Juba praegu on vees palju rohkem inimesi ning mitmetes majutusasutustes on erinevad surfi-jooga retreatid alguse saanud. Ma olen väga õnnelik, et me Hirisse madalhooajal tulime ja rahulikumat aega nautida saime. Balil, Canggus mul juba oli rahvamassi keskel lainega laualt vette lennates surfikogemus, kus võõra inimese leash mul ümber kõri tõmbas. Peale seda olen rahvarohketes kohtades eriti ettevaatlik ning pigem ohverdan laineid kui ronin kahekümne inimese keskele. Hiri sopp on veel nii väike, et siin pole masside eest kuskile põgeneda.

Aga toidu juurde tagasi.. Lähtuvalt aina kasvavast mitmekülgsete maitseelamuste igatsusest otsustasime nädalavahetuseks Colombosse trippida. Eesmärk – poputada ennast niiskusevaba ilusa majutusega ja laialdase toiduvalikuga. Kinos Jokkeri vaatamine oli lisaboonus.

turvavöö.jpg
Tänu sõbranna soovitustele avastasime sellise asja nagu Matara – Colombo maanteebuss. Tegemist on täitsa tavalise Euroopa välimusega bussiga, mis on ilmselt kõige kiirem, mugavam ja soodsam viis pealinna saada – vaid 2-3h ja alla 3€. Ainult turvavööd on nende jaoks ilmselgelt lihtsalt ebamugavus. Minnes olid need istmete taha seotud, et nad kellelegi ette ei jääks. 😀
toit 2.jpg
Ühe nädalavahetusega sai Colombos üksjagu head ja paremat mekitud. Rahuldatud said nii minu India ja kui meie mõlema Tai toidu isud.

Kuna mõlemal oli liha ja Euroopaliku prae igatsus, külastasime laupäeva õhtul ka ühte eriti uhket, kuid arvestades toidu kvaliteeti (imeline!) ja teenindust (mega!), üldse mitte kallit restorani – The London Grill.

lg.   vahepala marko kaamera underdressed.jpg
Viimane restorani poolt serveeritud suupiste / amouse-bouche. Ühtlasi ainus ilusate värvidega ja kvaliteediga toidupilt. Esimest korda oli Marko oma põlvpükstega (mitte mina kleidiga) restorani jaoks liiga paljastatud, nii et talle seoti Sri Lanka stiilis seelik ümber. Tema uus ja uhke telefon jäi seeliku alla taskusse lõksu. Kartes, et ta ei suuda oma uut riideeset sama oskuslikult tagasi siduda, ei saanud Marko oma telefonile enam ligi. Alles paar veini, ja kahjuks ka kõik imeilusad toidud, hiljem võttis ta viimaseks roaks oma seeliku lahti ning taskust telefoni välja.
lg   salatitegu.jpg
Minu eelroog, maailma kõige värskem ja hõrgum Caesari salat, valmistati meie endi silme all. Piisavalt lähedal, et huvi korral saime jälgida ja küsimustele vastata (kas ja mis koostisosad mulle sobivad ning mida mu toiduga parasjagu tehti), kuid samas piisaval distantsil, et ei seganud ka meie omavahelist vestlust. St näiteks hiljem kõrvallauas ei olnud inimesed üldse protsessi jälgimisest huvitatud ja see oli ka okei.
lg.  the london grill.jpg
Peaaegu kõik imelised road ja vahepalad. Ühest amouse-bouchest jäi pilt tegemata.

Vahel on ikka enese poputamise nädalavahetused toredad. 🙂

park.jpg

Väikese keskkonnavahetusega suutsime lõpuks oma meelemuutustes selgusele jõuda ning ligikaudsed tulevikuplaanid paika panna. Kaks olulisemat otsust, mis vastu võtsime:

  1. Tuleme 2020 suveks veidi püsivamalt (soojaperioodiks ehk maist septembrini) Eestisse. Põhjuseid on mitu: üks mu lapsepõlve parimaid sõbrannasid abiellub suve keskel, sooviksin oma värskeid juhilube rakendada (autoga, mitte rolleriga) ning sõidukogemust ja -julgust koguda ning võibolla võiks Marko endale ka load ikkagi teha.
  2. Kuna suvel oleme niikuinii paiksed, otsustasime praegu reisimisega jätkata. Tarvis ikkagi enne Eestit reisipisikuga tegeleda ja rändamisest korralik tüdimus tekitada. Detsembri alguses lähme kaheks nädalaks Kuala Lumpurisse surfima, vaktsineerima jm soodsaid Kuala Lumpuri võlusid nautima. Pärast seda suundume Austraaliasse – esialgu kuuks Perthi ning siis loodetavasti kuskile idakaldale. Midagi mahub ilmselt Austraalia ja Eesti vahele veel, kuid mis täpsemalt, seda veel ei tea.

Oleme oma uutest plaanidest täitsa põnevil ning asjade kulgemisega igati rahul.

Päikest!
Kati