Puhkus! Ehk tere jälle, Sri Lanka

Juhuu, me oleme Sri Lankal! Päike (-sepõletus), surf (ninast tilkuv ookeanivesi), kookospähklid (eluohtlikud) ja troopika (eksootilised loomad) – ma olen seda kõike nii igatsenud.

2019-10-07 17.32.10.jpg
Enamasti inimtühi Dikwella rand. Miskipärast ei uju ega surfi siin praktiliselt keegi. 

Viimati jäin pooleli täpselt puhkuse keskel, kui lendasin Londonisse Markoga taaskohtuma. Sealt saime suhteliselt valutult peaaegu 12 tunnise otselennuga Colombosse (Sri Lanka pealinn), kust omakorda umbes viis tundi autoga meie uude kodukanti Dikwellasse suundusime. Esialgu oli küll juttu vaid kolmetunnisest autosõidust, kuid teepeal oli tarvis kookosepausi teha, sõber ära viia, poodi minna ja kellelegi pakk koju toimetada. Aga vähemalt oli hästi tore juht, kes meiega elust-olust jutustas. Ilmselt räägin temast veel mõnes järgmises postituses lähemalt.

transfer
Mis troopika? Mis puhkus? Ehk õues kallas nagu oavarrest.

Oma allesjäänud puhkusenädalal otsustasime ennast veidi kenama hotelliga poputada. Ühtlasi oli tegu sama kohaga, kus hiljem tööl hakkasime käima, seega salaja lootsime juba puhkuse ajal siit esimesed sõbralikud näod leida. Verse Collective oli igal juhul väga mõnus soft landing Sri Lankale.

2019-10-06 17.53.53.jpg
Kodus ehk Dikwellas õnneks saabumise õhtul ei sadanud. Edaspidi on siin esimeste nädalate jooksul üksjagu kallanud. Kui alguses olid päevad kuivad ja päikselised ning vihma tuli vaid öösel, siis viimastel päevadel on sadu 24h vahel ühtlasemalt jaotunud. Samas isegi kui päeval sajab, on enamasti ikkagi umbes pool päeva vähemalt päikseline ning hoolimata niiskusest on soe kogu aeg. Kliima meeildib üldiselt väga – siin on täpselt hea soe aga mitte vastikult palav. 🙂 Saime teada, et turistihooaeg pidavat siinkandis alles detsembris algama.
verse kodu.jpg
Meie imeline tuba ja megasuur merevaatega rõdu. Puhkuseks ideaalne majutus, kuid elamiseks hakkasime igatsema võimalust ise süüa teha.
verse üldine.jpg
Kohvi on Verses küll üks piirkonna parimaid.
Verse kohvik.jpg
Ka kohviku interjöör (kas õues asuva sisustuse kohta saab interjöör öelda? eksterjöör? 😀 ), on väga äge. Eriti otsevaade Dikwella rannale ja lainetele.
loojang.jpg
Päikeseloojangu ajal Verse aial istumine ja vaadete nautimine on kindlasti teemas!

Lisaks kaunile majutusele, restoranile ning päikeseloojangu punktile töötab Verse ka jagatud kontorina. See tähendab, et “siseruumides” (jutumärgid, sest me oleme Sri Lankal ja kõik on avatud) on lauad ja toolid ning kõik on oodatud sinna tööd tegema. Arvasime esialgu et ju vist on siis coworkingu tasu ka või vähemalt eeldus, et oleme suured kohviku kliendid, kuid selgus, et kumbki eelmainitust ei vasta tõele. Tööle on oodatud kõik ja niisama. No eks me tegelikult ostame sealt päris tihti kohvisid niikuinii.

Fun fact: lugesin vahepeal kokku ja ma olen viimase kolme aasta jooksul vähemalt 25st erinevast jagatud kontorist tööd teinud.

Verse work.jpg
Tööpool – meie istume tavaliselt poolkaare sees suure laua taga (all paremal). Puki otsas või kiigel tundub ka tore istuda kuid pigem lühiajaliselt vahelduseks. Tõsiseks tööks kolime laua taha, paneme oma kontoriseadistuse püsti ja katsume ergonoomilised olla. Pärast uude kohta kolimist oleme 1-2 päeva nädalas ka kodust tööd teinud.

Verse kontori pool on töötamiseks väga mõnus keskkond ning samuti toob see kokku sarnaste huvide ja eluviisidega inimesi. Ega ilma sellise coworkingu kohata ja minu endise töökaaslase positiivsete soovitusteta me siia kanti tulnud ei olekski. Samas, on meil Verses ikkagi interneti kiirusega vahepeal probleeme olnud. Õnneks kuna coworkingu tasu seekord maksma ei pea, siis saime sama raha investeerida mobile datale. Lisaks SIM-ile telefonis soetasime eraldi ruuteri, millega tagame endale koju parima interneti ainult meile kahele. Vajadusel saame selle ka kaasa pakkida ning mujal seina lülitada.

2019-10-07 17.37.22.jpg

Hoolimata sellest, et olime Verses esialgu puhkusel, saime juba seal üksjagu asjalikud oldud. Ma arvan, et ma pole kunagi nii palju puhanud (st mitte aktiivselt atraktsioonidel osalenud või turistitanud) kui see nädal. Muud me praktiliselt ei teinudki kui puhkasime, jalutasime rannas, lugesime raamatut, tegime mingeid töö- või niisama huvitavaid asjalike asju, surfisime mõned korrad ning lesisime oma imelises võrkkiiges.

drooon marko.jpg
Marko ostis endale võidusõidu drooni, millega ta siin vahepeal ringi kihutab. Vasakul üleval lihtsalt näidiseks kui väike on droon ja kui suure karbiga see meil pagasis on. 😀

Viimasel päeval sõitsime veel korraks bussiga Mirissasse, lootes vahelduseks internetist leitud algajasõbralikul reef breakil surfida. Kohale jõudes pidime aduma, et vähemalt visuaalselt ei tundunud see koht üldse mitte lahke ning otsustasime igaks juhuks vaatlejate rolli jääda.

wombats.jpg
Mirissast polnud enam kaugel ka Weligama, kus Krissuga eelmine aasta käisime. Näitasin Markole ka Surfing Wombats hostelit, mida üks eestlanna peab ning kus on megahea pitsa. Maailm on ikka väike – saime teada, et samad eestlased, kellele Marko meie reisi alguses kogemata Kohubi tuuri inglise keeles tegi, on samuti õige pea Sri Lankale tulemas.

Kõik oma senised surfid oleme teinud siin samas Versest paari minuti rollu sõidu kaugusel Hiriketiya rannas. Esialgu lükkasime esimest surfi paar päeva korduvalt edasi. Ei tea, mis Marko mõtles, kuid minu jaoks tundub uude kohta minek alati hirmus. Tunnen, et ma pole nii proff ka, et igal pool ennast kohe enesekindlalt tunda. Samas pole ma enam ka nii algaja, et keskmisele puhkajale suunatud koolitust võtta.

hiri.jpg
Meie imeline kodurand – Hiriketiya beach.

Õnneks läks kõik hästi ja meie kodurand on täielik paradiis ning väga pehmete lainetega (eriti Balil Cangguga võrreldes). Tundub, et saime esimese korraga ka täitsa okeist kohast endale laua renditud ning nüüd on juba elu palju lihtsam.

surf.jpg
Tihtipeale on pärast surfides lainete alla jäämist päev läbi oht, et suvalistel hetkedel hakkab ninast ookeanivett voolama. Lõpuks võttis Marko kätte ja uuris, mis värk sellega on. Täitsa huvitav. Lihtsalt öeldes, siis vee alla sattudes ja survega vett ninna saades, jõuab see peas sügavale ajukanalitesse. Kaitserefleksidega aju paneb ehmatuse peale oma kanalid kinni, mis lukustab sinna juba jõudnud ookeanivee. Kui kaitserefleksid tunduvad ajul korras olevat, siis taastumine on veidi aeglasem ning kanalid taasavatakse hiljem jooksvalt. Sellest siis ka suvalistel hetkedel ookeani vee ninast tilkumine.

Enamasti on siiani vedanud ning surfi ala pole ka liiga ülerahvastatud olnud. Samuti on kohalikud ja üldse kõik supersõbralikud ja abivalmid. Ainult naljakas huumor on neil.

2019-10-10 10.35.37.jpg

Näide 1: Poole surfi peal hakkas vihma kallama. Järgmisel hetkel hüüab keegi mulle, et “oo, vaata, seal on tornaado” ja päriselt näpuga näidatud Hiri sopi nurga poole vaadates ongi seal selline kujutis nagu veest läheks taevasse tornaado. Hõikaja naeris rõõmsalt ja paddle-s uuele ringile, samas kui mina kerges paanikas kaldale üritasin jõuda. Taipasin, et ma pole üldse Lankale tulekuks eeltööd teinud ning mul pole aimugi, kas siin on üldse tornaadosid?! Kaldale jõudmise ajaks oli vihmale lisandunud ka müristamine (ja no piksevardaks ma niikuinii vette jääda ei kavatse), kuid tornaado kujutis vähemalt taevast kadunud. Ilmselgelt viisin lähipäevil ennast Sri Lanka tornaadode ajalooga ning kohalike ilmaennustuse hoiatuslehtedega kurssi. Ei mingit tornaado ohtu pole siin kordagi viimastel nädalatel olnud, kuid taevas nähtud kujutis käis kohalike jutust veel paar päeva hiljemgi läbi.

Näide 2: Surfin mina rahulikult kui mingid kutid vees hüüavad, et vees on hai ja näitavad jälle näpuga Hiri sopisuu poole. Ok, sellega kaasnes naer ja keegi mingit paanikat ei teinud, aga jälle taipasin, et ma ei tea kas see võiks päriselt üldse oht olla? Väga sellesse ei usu igal juhul ja haide pärast siin ei muretse, aga nalja ma ka nende pihta igaks juhuks ei tee. 😀

2019-10-10 10.41.02.jpg

Kui loomadest juba rääkida, siis me elame ikka parajas džunglis!
Siin ..

  • jalutavad tänaval metsikud paabulinnud;
    Tegelikult ei armasta nad mitte ainult tänaval või aedadel jalutada, vaid ka katusel hüpata ning kõvasti kriisata.

peacocks.jpg

2019-10-25 07.41.55.jpg
Uue kodu aias nägime esimest korda ka lahtise sabaga paabulindu
  • hüppavad elektriliinidel ahvid;
    Üks tüdruk kellega Verses tutvusime ja kelle tuba on avatud seintega arvas, et ta kodu asub ahvikiirteel. Iga päev täpselt kell kaheksa pidi hunnik ahve tema toast läbi liikuma.
  • isegi keskmine sipelgas näeb kahtlane välja;

2019-10-22 11.56.54.jpg

  • on õhtul õues helendavad lendavad putukad;
  • oleme näinud juba ühte hiiglasuurt prussakat;
  • on megaokkalised sajajalgsed;

2019-10-24 13.03.13.jpg

  • ronivad meie uues kodus vihmase ilmaga massiliselt tuppa suured kiilid;
    Verandale mineva akna all on sentimeetrine vahe põrandaga ning kui õues sajab ja toas on valgus, tuli sealt 5+ kiili üks õhtu sisse. Järjekorras oli neid akna taga sealjuures veel rohkemgi. Paigutasime avause ette rätiku, et kutsumata külalisi edaspidi vältida.
  • on siin palju vabalt jalutavaid koeri ja mõned nunnud kodukiisud;
verse kiisu.jpg
Armas Verse kiisu, kes ühel vihmasel päeval esmalt mu kõrval toolil pikutas, seejärel mind käpa alt hindavalt piilus ning lõpuks minu sülle otsustas jalutada ning sinna tunnikeseks uinuma jääda. Nunnu!
  • on kõikjal väikesed juba mujalt Aasiast tuttavad gekod, kes muuhulgas söövad helendavaid kiile;
  • tänaval ja suurel teel jalutavad vabalt lehmad ja pullid;
  • surfates ujuvad su kõrval (päris suured) kilpkonnad;
  • kõnnivad tänavatel ringi monitor lizardid!
transfer roadblock.jpg
Tahtsime ümbruskonda rolluga avastada kui põrkasime kokku monitor lizardiga. Otsustasime selle nurga järgmiseks korraks jätta ja pöörasime otsa ringi. Marko googeldas, et inimesele monitor lizardid mürgised ei ole (hehe, ma isegi ei mõelnud sellele, et nad mürgised olla võiksid), kuid hammustus pidi neil päris tugev olema (a’la võib luud murda).

Aaa.. ja üks hommik oli meie aiaga ümbritsetud uue kodu verandale keegi junni jätnud. 😀 Kuna koerad meie aeda ei pääse, siis ma väga loodan, et tegu oli ahviga.

2019-10-07 17.31.27.jpg

Kui sa aga arvasid, et loomad võivad siin ohtlikud olla, siis arva uuesti! Kes teadis, et kookospähklid tapavad aastas rohkem inimesi kui haid?

Kookospähklid: 150
Haid: 10

Ma olin juba oma Koh Tao kookospähkli hirmust üle saanud kui üks hommik rannast koju jalutades (praktiliselt ainus kord kui me jala liikusime, sest muidu oleme alati rolluga), kukkus poole meetri kaugusele meie selja taga (kust me just läbi kõndisime) kookospähkel suure mütsuga maha. Päris kõhe. Rolleriga on ikka turvalisem – siis on vähemalt kiiver peas ja puude alused saavad kiiremini läbitud.

kookospähkel.jpg
Eks kookospähklitel ole ka, mille eest kätte maksta.

Päikest!
Kati