Bohemian Switzerland Tšehhis ja Warsaw

Kõige suurem ettevõtmine Tšehhis oli viimasel nädalavahetusel päevaks linnast välja reisimine. Sõitsime Saksamaa piiri äärde kohta nimega Bohemian Switzerland rahvuspark.

Screenshot 2019-10-01 at 13.42.40.png
Punane nool pildil näitab Tšehhi-Saksa riigipiiri. // Euroopa on ikka naljakas koht – kui Google Mapsi kaudu parimat viisi sihtpunkti jõudmiseks otsisin, olid esmased soovitused läbi Saksamaa. Schengen ja värki küll aga samasse riiki parki minekuks läbi teise riigi sõita tundub ikka naljakas. Lõpuks leidsime tegelikult Tšehhi piires otsetee rongi ja bussiga. 

Tänu varajasele stardile saime pargis veeta terve pika päeva, 9st 19ni. Valdavalt, v.a. söögikorrad ning 50 minutit paadisõit, sai terve see aeg imekaunis looduses jalutatud.

1.jpg
Kuna me sõitsime kogemata bussiga õigest peatusest mööda (eeldasime, et sõnad bussipeatuse märgil on bussipeatuse nimed, mitte otsetõlkes „peatus“ nagu tegelikult), kõndisime esialgu mööda punast noolt (pildil) tagasi linna. Seejärel tegime sinise ringi rahvuspargile peale ning lõpetasime oranži teega seekord õiges bussipeatuses.
2.jpg
Alles õhtu enne hakkasime mõtlema, et huvitav mis ilm rahvuspargis kell 9 hommikul olla võiks.. ja numbrid, mis ilmateade näitas ei olnud ilusad. Täitsa alla kümne kraadi lubas! Seega korjasime mõlemad oma kohvri põhjast kõik kõige soojemad hilbud, sh ka Gruusia mägede tarbeks soetatud kindad, kaasa ning lihtsalt lootsime parimat. Kerge hirm oli küll pargis bussist välja astudes lihtsalt pooleks külmuda, kuid õnneks jäime ellu ja väga hull polnudki. Kui päike peale paistis oli täitsa soe ning liigutamine aitas ka hinge sees hoida.
3.jpg
Sild, kust Marko mu telefoni peaaegu vette oleks kukutanud. Käest lendas see tal ära, kuid õnneks jäi telefon silla kaarestruktuurile. Külm külmaks aga ma oleks ta rinnuni jõkke telefonile järgi saatnud küll. 😀 Mitte, et see telefon nii oluline mulle oleks aga hakkasin selle peale lihtsalt mõtlema kui palju isikliku infot mul telefonis on ning kui kõhe oleks kui keegi võõras sellele ligipääsu saaks. Mitte et mul mingeid riigisaladusi oleks aga ikkagi noh…
4.jpg
Kogu esimene pool päevast kõndisime kanjonis imekauni jõe kaldal rohke roheluse keskel. Minu positiivseks üllatuseks oli rahvast isegi vähem kui kartsin ning valdavalt kõndisime kahekesti või ainult paari üksiku inimesega koos.
5.jpg
Vahepeal oli kaks paadisõitu jõejuppide läbimiseks, kus kõrval rada ei olnud. Kuna valdavalt tundus, et seal pargis käivad vaid tšehhid ja sakslased (absoluutselt kõik sildid olid vaid nendes kahes keeles) toimus ka giidi jutt vaid eelmainitud keeltes. Sissejuhatuseks küsiti vaid, et kes räägib saksa ja kes tšehhi keelt.. muud polnud valikuski. Sain oma väga roostese saksa keelega mõnest osast jutust isegi aru. 🙂
6.jpg
Kogu giidi jutt oli valdavalt erinevatele kividele näitamine ning loomade nimetamine, keda sealt näha võib. Siin oli näiteks kindlasti mingi dinosauruse pea vms.
7.jpg
Tuli välja, et kõikidel plakatitel reklaamitud kosk osutus petukaubaks. Looduslikult lihtsalt kuiv kaljusein muutus koseks vaid peale seda, kuid paadijuht nöörijuppi tõmbas ning manuaalselt vee vallandas.
8.jpg
Teine osa päevast kulus turistirohke loodusliku silla juurde ronimiseks. Kuna mulle meeldib ikka asju võrrelda, siis see teekond meenutas mulle väga Austraalia Blue Mountainsi külastust.
9.jpg
Kui massiline lageraie välja arvata, oli jalutuskäik ja loodus ilusad.
92.jpg
Päeva kõrgeim tipp saavutatud.

Praeguseks olen mina jõudnud veel Poolas konverentsil käia ning nüüdseks juba Portugali jõuda. Marko jätsin Prahasse ula peale ning enne meie taaskohtumist nädala pärast Londoni lennujaamas, jõuab ta Londonisse Hamiltoni uuesti vaatama minna. Tobupea. 🙁 Siis kui ta pileteid ostis (mitu kuud tagasi) tundsin ma, et minu jaoks on veel liiga vara uuesti Hamiltoni vaadata (mis ei tähenda, et ma seda gaziljon korda Spotifyst poleks kuulanud vahepeal), kuid praeguseks hetkeks olen ma küll kadedusest roheline. Seevastu saan mina aga vahepeal veeta lõpuks ometi nädala kauaoodatud longboarding laagris.

warsaw.jpg
Lisaks konverentsile Warsawis, jõudsin ühe pärastlõuna veidi linnapeal jalutada ning jälle ühe töökaaslase õhtusöögil käia. Sügis suurlinnas on ikka päris hall.. ma olen päikselisemaks kliimaks valmis.
PTC 1
Poolakad :D. Kell 9 hommikul olid konverentsisaalis kõigile toolide kõrvale õlud valmis pandud.
PTC 2.jpg
Tegu oli mu esimese data (mitte marketing) konverentsiga ning ühtlasi esimese korraga kui lahkusin ürituselt üdini positiivselt meelestatult. Senistel turunduskonverentsidel ja -üritustel nii Eestist kui mujal olen tihtipeale kuulanud ettekandeid ja mõtelnud, kas esinejad ise ka ennast usuvad – läbiv temaatika on valdavalt, kuidas inimesi tegelikult tahavad veel rohkem reklaame ning trikid ja nipid kuidas neid veel veel rohkem reklaamidega pommitada. Seekordsel konverentsil jäi mulje, et esinejate maailmavaade oli tunduvalt rohkem down to earth ja väärtuspõhine, mis oli igati positiivne. Kuigi nii mõnegi korraldusliku apsaka pärast olid konverentsi hommikuks mu ootused madalad, siis lahkusin sealt inspireeritult ja motiveeritult.

Järgmine kord kui ma blogin olen ma loodetavasti longboarding tantsimise ekspert, superhea vegankokk ning mitte tõbine pärast kahte surfitundi külmades Portugali lainetes.

Päikest!
Kati