Turist oma kodulinnas

Paindlikud töövõimalused, sealhulgas ka kaugtöö, on aina tõusev trend. Kui töö seda võimaldab, äri kasvab ja kõik osapooled rahul, pole ju vahet, millise laua taga töötaja täpselt istub. Küll annab kaastöötajatega koos viibimine aga võimaluse suhteid luua. Just sellel eesmärgil lendasingi (ja võtsin Marko ka kaasa) kümneks päevaks Tallinnasse, et jälle enda töökaaslasi näha ning tiimitundele uus hoog anda.

Eestisse tulla oli seekord väga turisti tunne – lennujaamast otse hotelli, siis käid nagu võõras linnapeal ringi, räägid ainult inglise keeles ja küsid teistelt soovitusi, kuhu sööma-jooma minna. Sest ega ma ei tea enam, mis praegu popp on.

herned.jpg
Ainus mis teadsin oli, et ma tahan herneid! Marko oli õnneks nunnu ja krabast Balta turult mulle kotitäie nosimist.

Ilmaga vedas – terve esimene nädal oli päikseline ja soe ning polnud isegi erilist vajadust harjumuspärasest soojemaid riideid otsida. Kohati tekkis tunne, et Portugalis, kust just tulin, oli külmem olnud kui Eestis. Säh sulle päikselist Lõuna-Euroopat.

PUSA.jpg
Sain endale Teamweeki pusa ka. 😛 Aitab küll Messentele reklaami tegemisest – seni oli mu kõige soojem riide-ese justnimelt Marko Messente pusa, nii et olin neile kõndiv bännerreklaam.
Teamweek Trivia.jpg
Üks ägedamalt ettevalmistatud üritus üldse. Saime kõik üht-teist teada nii ettevõtte, inimeste, toote jms kohta.

Kogu töönädal oli meil nii tihedalt erinevaid tegevusi täis, et Eestist lahkumise hetkeks tundsin, et teadsin jälle, mis/kus hea ja äge on. Kuna Tallinnas on meil isegi täitsa oma kontor olemas, oli seekord veidi rohkem ka tööalaseid miitinguid ja asjalikuks olemise aega. See aga ei takistanud iga päev erinevatest meelelahutuslikest üritustest osa võtmast ning samuti oli tore lihtsalt töökaaslastega koos välja sööma minna. Minu lemmikuteks uuteks avastusteks olid vanalinnas asuvad Frank ja Frank Underground. TIKi ajast mäletan veel aegu, kui viimase asemel sai samades ruumides Lutsuga kõriauguni Eat-is pelmeene söödud ja lauajalkat mängitud. 🙂 Toredad ajad!

dinner.jpg
Tiimi õhtusöök pluss ühtede ja founderitega restoranis Mantel ja Korsten. Kuigi ette antud menüüvalikust muretsesin, et toit on minu maitsemeelte jaoks liiga uhke, siis tegelikult oli viimne kui üks roog imeline. 🙂

Üheks mu lemmikuks tegevuseks, mida soovitan kindlasti kõigile, ükskõik kas toredaks ajaveetmiseks sõpradega, firmaürituseks või niisama kõhutäiteks oli meie külastus Kaja pitsakööki. Ma polnud sellest kohast varem kuulnudki, kuid ilmselgelt on Tallinnlastele Kaja oma parimate pitsadega juba teada. Vähemalt minu õde tuli küll kohe kui ta mu kalendrist selle koha külastust märkas küsima, et mis ma seal tegin. Vanem õde hoiab ikka silma peal mul ja mu tegmistel. 😀

Me saime lisaks imemaitsvale õhtusöögile veel oma pitsad ise kokku mätsida. Taigen oli pätsideks küll valmis pandud, kuid pitsapõhjaks voolisime selle ise, katted keerasime ise kokku ning lõpuks lükkasime pitsa ahju ka veel. Ei kõla küll miskit väga suursugusena, kuid tegemist ja nalja oli küllaga ja toit viis ka keele alla. Enda tehtud ikka kaunikene.

kaja pizza.jpg
Kes oleks osanud arvata, et pitsa valmib ahjus umbes ühe minutiga? // Ma olen vist küll kõige õnnelikum pitsategija maailmas. 😀

Teine “atraktsioon” mis mind positiivselt üllatas oli Klaustrofoobia põgenemistuba. Ma ei saa selle kohta küll midagi kirjutada, ilma et ma miskit ära ei rikuks aga ma lihtsalt ütlen, et mulle väga meeldis see. Ja ma peaaegu, et ei oleks sinna läinud. Nimelt kui esimene põgenemistuba aastaid tagasi meeldis mulle väga, siis iga järgnevaga (paar-kolm olen veel käinud) tekkis aina rohkem tunne, et see ei vaimusta mind enam. Nii olingi peaaegu, et valmis selle üritusel vahele jätma, kuid otsustasin minna lihtsalt selle pärast, et inimestega koos aega veeta. Ja tegu oli väga positiivse üllatusega.

escape room Jakub, Serge, Kati
Olime kolmekesti kosmose toas ning pääsesime napilt vaid 1,5 minutit enne aja kukkumist. 🙂

Äge oli, et seekord saime töönädala jooksul rohkem ka tutvust teha inimestega Toggl-st ja Hundred5-st. Lõppkokkuvõttes oleme me kõik ühest kohast alguse saanud, seega oli väga tore erinevate inimestega lõunatada või miitinguid pidada ning oma kogemusi ja teadmisi põrgatada.

Ühel õhtul käisime H5 tiimiga koos SUPpamas Stroomi rannas. Kui välja arvata, et vesi on siinpool maakera ju megakülm, olin ma sellest üritusest vaat et kõige rohkem vaimustuses. Küll aga kogesin jälle, kuidas Aasias on klienditeenindus tänasel päeval lihtsalt nii palju parem ja läbimõeldum. Mul ei ole ka midagi halba öelda meie kogemuse kohta – meil oli kindlasti väga tore õhtupoolik, kuid seda pigem tänu enda initsiatiivile. Samas on väikesed pisiasjad, mis annaksid kogemusele nii palju juurde ning mis Aasias oleksid elementaarsed. Nagu näiteks entusiastlikum/avatum suhtlemine giidilt ning piltide tegemine (eriti kui on organiseeritud suure grupiga üritus). Samas… võibolla ma olen ise lihtsalt liiga ära aasiastunud. 😀

Spring Hub.jpg
Küsimise peale saime mõned pildid tegelikult küll. Lihtsalt kuna telefon on giidil niikuinii kaasas võiks rohkem initsiatiivi sealtpoolt ka tulla. Eriti kuna Stroomis polnud meil otseselt mingit rada/sihti, mida läbida vaid aerutasime lihtsalt välja, hängisime ja lollitasime omavahel ning siis aerutasime tagasi. Kunagi käisin Pirital ja seal oli nagu rohkem teha – liikusime mööda jõge edasi-tagasi ja lõpetasime Soome laeva laine püüdmisega. // Kui keegi aru ei saa, siis ülemisel pildil moodustame me oma kehadega meie ettevõtte nime “Teamweek!”
waves.png
Tuul oli tegelikult tugev ja vähepeal läksid lained täitsa hulluks ikka ära.
sealife.png
Tänu Jakubi imelistele photoshopi oskustele sai meil nende piltidega veel üksjagu õhtul nalja. 

Reedel, kui suur osa tiimist juba Tallinnast lahkunud oli, vedasin järelejäänud sõbrad Viru katusele PARK’lasse. Miskipärast oli mul tunne, et ma olen terve suvi läbi sotsiaalmeediast vaadanud kuidas kõik sõbrad PARK’las käivad ning see nägi nii äge välja. Seega olin väga õnnelik kui allesjäänud Teamweeki inimesed olid nõus mind suurest FOMOst päästma.

PARK-LA.jpg
Megaäge koht minu arust! Ainult, et kui viimastel päevadel Eesti sõpradega kokku sain ja sellest vingest kogemusest rääkisin, ei teadnud keegi PARK’last midagi. Kelle sotsiaalmeediat ma siis viimased kolm kuud jälginud olen?? 😀 // Lausa piinlik kui halb ma jalgpallis olen. 😀 Õnneks heastasin oma maine korvpalliga.

Töönädala sisse, mis kestis seekord esmaspäevast pühapäevani, ma isiklikke asju planeerida ei tahtnud. Samas oli hea võimalus Eestis veedetud paari päevaga ikkagi kõik vajalikud Eesti toimetused tehtud saada ning kiiresti inimestega kohtuda. Isegi LinkedIni turunduse kohvihommikule jõudsin veel viimasel päeval enne riigist lahkumist. Kuigi kõik 10 päeva Tallinnas olid väga tihedad, jõudsin lõppkokkuvõttes kõik arstid läbi joostud, oma Maci klaviatuuri ja touchpadi garantiis parandada lastud, vanematel ja vanavanematel külas käidud, ning viie söögikorra ja ühe jutuõhtuga suure osa sõpru üle pika aja nähtud.

Mõni nädal enne Tallinnasse minekut võttis SpringHubi jagatud kontori community manager minuga ühendust ning kutsus sinna kaugtööst rääkima. Tundus hea võimalus avalikku esinemist harjutada teemal, millega ma väga puusse ei saa panna – räägin lõppkokkuvõttes ju lihtsalt oma elust ja kogemustest.

Spring Hub.jpg
Vestlusõhtu SpringHubis ning publikusse sattunud mõned BESTikad, keda oli nii tore näha! // Rääkisin oma teekonnast sinna, kus ma praegu olen ja sellest, kellele remotework võiks sobida. Lisaks jagasin enda kogemuste põhjal, mis on kaugtöö plussidest ja miinused (jah, kõik ei ole puhtalt palmid ja rand), millega kindlasti kaugtööd tehes ja reisides arvestama peaks ning kuidas selle kõigega algust teha. Päris palju, mis ma öelda tahtsin jäi väikese närvi tõttu küll lõpuks vahele, kuid esimese korra kohta olen rahul. Vinge oli, et pärast minu jutustamise lõppu oli veel publikult pea pool tundi aktiivselt küsimusi ning ka pärast vestlusõhtu lõpetamist tuldi juurde küsima ja rääkima. Äge oli sellist huvi teema vastu näha! Ja lõppkokkuvõttes (eriti koos toreda pannkoogiõhtuga vanade sõprade juures) oli tegemist tohutult mõnusa õhtuga.

Traditsiooniliselt toimus seekord jällegi ka õhtu-enne-Eestist-lahkumise õhtusöök sõpradega Peppersackis. Seekord Kristiina, Antsu ja Steniga. Marko püüdis kahjuks külmetuse kinni, mistõttu jäid tal vahele nii minu SpringHubis esinemine (mis, olgem ausad, ei olekski talle superhuvitav olnud, sest elu, arvamused ja kogemused millest ma rääkisin on valdavalt või vähemalt 50% ka tema omad) kui ka meie traditsiooniline Peppersacki õhtusöök. Mina sain oma hapukapsa isu rahuldatud.

Kuigi suvi on olnud tohutult kiire ja põnev, on viimased kuu aega peaaegu iga nädal elukoha vahetamine ja reisimine väsitav olnud. Võin ausalt öelda, et kuu aega Prahas täitsa oma korteris paikselt elamine (mida me praegu teeme) tundub täielik paradiis.

Päikest!
Kati