Koos on parem ehk Peniche ja muu

Käes on aeg Portugali muljed kokku võtta. Viimaseks nädalaks taasühinesime Markoga, kellega jõudsime kolm päeva tööd teha ning ülejäänud ajaga Penichet, Nazaret, Portot ja Lissaboni avastada. Lõpetasime positiivsete mõtetega ning leidsime, et Portugali läheks tagasi küll.

markot ootamas.jpg
Pühapäeval suundusime Markoga mõlemad Penichesse, kohtudes poolel teel Torres Vedrase bussijaamas. Kui üldiselt eeldan, et Portugalis on ühistransport ok, siis mööda kallast ühest linnast teise kolida on päris kohutav. Otseühendust polnud ühegi minu sihtkoha vahel ning mitu korda soovitati 40km põhja poole saamiseks Lissaboni kaudu minna (hoopis teises suunas). Ericeirast Penichesse (60km) kolimiseks oleksin pidanud kolme erinevat bussi kasutama.
Screenshot 2019-08-29 at 07.50.15.png
Ka Portosse minnes pidi vaeva nägema, et me ei peaks 1.5h ringi läbi Lissaboni tegema. Peniche – Porto otsesõit ise oli juba 5h.
kodu korrused.jpg
Vestlus Airbnb omanikuga korteri otsingutel. Tagantjärgi olen täitsa üllatunud, et me varem sellise probleemi otsa pole sattunud – öeldi, et korter asub kolmandal korrusel kuid enda arust õige ukse lukuaugu sisse võti ei läinud. Kui majas on lift, siis pole just raske õiget korrust leida, ükskõik kuidas seal korruseid loetakse. Seekord sellist luksust ei olnud, millest ka võõra ukse taga kolistamine. Õnneks ei olnud vist kedagi kodus ning me ei pidanud oma rumalust ja kahtlast käitumist kellelegi selgitama hakkama.
kodukontor.jpg
Meie kodukontor, kus kolmapäevast reedeni tööd tegime. Teisipäev oli riigipüha ja esmaspäeva olime endil ise vabaks võtnud.
20190818_145912.jpg
Esimesel päeval ja õhtul Peniches ringi jalutades tekkis tunne, et tegu oli kummituslinnaga. Viimastel õhtutel taipasime, et asi oli pigem meie valitud korteri asukohas, mis on põhilisest turistialast veidi kaugemal. Koduga olime rahul, aga pärast pimedaks minemist naljalt tänavale jalutama minna ei tahtnud. Mitte et seal kahtlast rahvast oleks liikunud, vaid hoopis vastupidi – mitte kedagi ei olnud, tänavad olid hämarad, laiad ja tühjad ning isegi elumajade akendest ei paistnud elumärki. Lihtsalt kõhe.

Ka taksosid ei olnud Peniches – Uberit ei eksisteerinud üldse ja Bolt küll näitas nagu ta võiks seal kandis sõita, kuid samas nädala jooksul ei suutnud me kordagi ühtegi vaba autot tabada.

20190818_164454.jpg
Nii palju lamedaid nalju kui selle nädala jooksul pole ma ammu kuulnud. 😀 Marko ütles, et ta hoidis neid kolm nädalat enda sees… ekstra minu jaoks.
20190818_174014.jpg
Kahe õhtu peale saime Peniche rannikule ringi peale tehtud. Eri linna külgedel oli maastik ka täiesti isemoodi. Jalutamiseks ja kividel hüplemiseks ideaalne.
trepid ei kuhugi.jpg
Trepid ja teed, mis viisid ei kuskile.
20190822_181952.jpg
Kallas justkui murduks ja vajuks tükk tüki haaval ookeanisse.
20190822_192725.jpg
Päikeseloojanguga võidujooksul õhtusöögi poole.

Mitmetel põhjustel jäi surf seekord Peniches meie mõlema jaoks ära ning ilma selleta tundus nädal Peniches veidi palju. Seetõttu hakkasimegi esimesel õhtul uuesti kahte eesootavat vaba päeva planeerima. Otsustasime viimase hetke minitripi ja plaanide muudatuse kasuks.

Esmaspäeval magasime sisse ning suundusime ennelõunal Nazaresse, kust õhtuks veel Portosse edasi jõudsime. Teisipäeva veetsime Portoga tutvudes ning pärastlõunal sõitsime bussiga tagasi Penichesse. Lisaks otsustasime ka päev varem Penichest lahkuda ning 24h Lissabonis ringi vaadata.

20190819_173825.jpg
Nazare on meie külastuslistis olnud alates surfima hakkamisest. Mitte et me seal ise vette tahaks minna, aga minu selja taga kauguses paistva majaka otsas tahaks kurikuulsaid hiiglasuuri Nazare laineid vaadata küll. Hooaeg on selleks tegelikult oktoobrist märtsini, kuid kui juba sellele kohale nii lähedal asusime lootsime midagigi näha. Ennustused lubasid vähemalt 4 meetrit.. asi seegi.
20190819_174129.jpg
Reaalsuses oli see päev päris sile, kuid ümbrus oli siiski kaunis. Samuti leidsime mõlemad, et ei saanud selle külastusega Nazaret kuidagi oma bucketlistist maha tõmmata, vaid pigem kasvas soov õigel hooajal tagasi minna veelgi enam.

Huvitav on see, et kõigi nähtud videote põhjal eeldasime Markoga automaatselt, et Nazare asub kuskil pargi ääres, väikeses eraldatud rannakeses vms. Tegelikult oli tegu superturistise linnaga ning majakas ise asus umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel turuplatsist.

20190819_165521.jpg
Eriti just Penichest tulles oli kogu rahvamass ja linnas käiv elu väga kontrastne, Kuigi olime Peniches selleks ajaks vaid ühe päeva veetnud, tundsime mõlemad, et Nazare melu meie ümber oli mõnus ja teretulnud.
trepid.jpg
Kuna kogu Nazare tripp oli suhteliselt olematu ettevalmistusega, saime suure üllatuse osaliseks avastades, et majakas asub hoopis bussijaamast ja kesklinnast tunduvalt kõrgemal. Funiculari järjekorras seismine meie graafikusse ei mahtunud ning mis siis ikka, seadsime sammud treppide poole. Õnneks polnud teekond pooltki nii hull kui alt vaadates välja paistis ning vaadet linnale ja all laiuvale rannale oli kõike väärt.

20190819_185713.jpg

Portosse jõudsime kohale õhtul hilja, tatsasime oma hotelli ning kukkusime kutupiiludena magama. Teisipäeval võtsime osa järjekordsest tasuta linnatuurist (vähemalt poolest), nautisime imelist lõunaeinet ning avastasime iseseisvalt Portot. Pärastlõunal suundusime bussijaama, et viis tundi podcastide taustal kodupoole loksuda.

toidukad.jpg
Vasakul üleval kõige uhkem McDonalds’ üldse – klaaslühtritega ja puha. Astusime korra vaid uksest sisse, et näha, what’s all the fuss about. Lõunat sõime siiski päris kohalikus sööklas (üleval paremal). Toit viis keele alla! // All vasakul pilt sardiini poest. Marko arvas, et nad võtavad oma kala veidi liiga tõsiselt. Poes pakutavad suupisted olid imelised, kuid inspireerituna õhtul toidupoest ostetud konserv valmistas pigem pettumust. // All paremal mina hommikusööki nautimas, põsed Pastel de Natat punnis. See ongi see kurja juur, mistõttu ma liiga kauaks ei saa Portugali tulla. Ma võiksin neid maiustusi reaalselt igaks söögikorraks tarbida!
tuur.jpg
Linnatuur. Ei teagi, kas asi oli selles, et tegu oli lühikese aja jooksul juba kolmanda tuuriga või oligi formaat erinev, kuid miskit erakordselt põnevat seekord meelde ei jäänudki. Giidi süüks ma seda ei aja, sest ta oli väga elav ja emotsiooniderohke.
porto.jpg
Kaunid ja värvilised Porto tänavad.. ja kõik need trepid.

Nii lühikese ajaga jäi kindlasti suur osa Portost veel avastamata, kuid esmamulje oli mõnus. Miskit kripeldama just ei jäänud, et oh oleks tahtnud xyz kohas veel ringi vaadata.

Enda üllatuseks jäi kripeldama seekord hoopis Lissabon. Kui üksi turistiringil käies oli mulje selline “tore aga väga suurlinn ikkagi”, siis Markoga kesklinnast eemal ööbides tekkis täitsa tahtmine Lissabonis veidi aega kunagi elada. Kõik tundus kuidagi hoopis rahulikum, rohelisem ja kodusem.

20190824_214150.jpg
Kaunis kodupark hotellist üle tee.

Samas atraktsioonide poolest olime ikkagi viimasel päeval täislaks turistid, külastades Pastel de Natade kõige kuulsamat kohvikut üldse.

koht.jpg
Pasteis de Belem. Teadmatu inimene võib ukse eest olevat järjekorda nähes täitsa ära ehmuda ja ringi pöörata, kuid õnneks olin Cascaisi tutvustelt siseinfot saanud. Nimelt võib järjekorras seisvatest inimestest julgelt mööda minna ja sees endale laud võtta, sest järjekord on vaid kaasa ostvatele inimestele. Täiendavalt, kui väljast paistab nagu Pasteid de Belem oleks vaid väike kohvik, siis sees on tegu suure labürindiga, kus lisaks mitmele söögisaalile on võimalik ka maiustuste valmimist pealt vaadata.

pastei de belem2.jpg

banksy 123.jpg
Edasi otsustasime kultuursed olla ja suundusime lähedalasuvasse Banksy muuseumisse.
bnksy.jpg
Kogu näitus oli väga hästi tehtud ning huvitav oli Banksy töödega ja filosoofiaga lähemalt tutvuda. Mitut pilti olin ka vihikutel või kuskil särkidel varem näinud ilma teadustamata, et tegemist on Banksyga.
20190824_174455.jpg
Päeva lõpetasime väikese tõuksi sõiduga ja kinoga. Marko polnud nimelt veel elektritõuksi proovida saanud, mistõttu talle see täitsa meeldis. Pildil oleme parklas ja siin on ju kõik tore, kuid niipea kui seal väljusime pidime sõitma Lissaboni tohutult krobelistel munakividel. Ma mõned minutid pidasin vastu kuid siis andsin alla – tundus arusaamatu, miks ma sellise enesepiinamise (mul silmamunad ka värisesid) eest vabatahtlikult peale maksan?!

Sellega saigi minu Portugali kuu läbi. Ilmselt on liigkõrged ootused süüdi selles, et ma Portugalist päris õnnejoovastuses ei lahku. Sealjuures oli mul igasugune eeltöö tegemata, mis oleks aidanud neid ootusi (eelkõige kliima osas) kohendada. Aga no mis teha kui ei ole harjunud enam Aasias ilmateadet jälgima. Longboarding, proovimata jäänud lohesurf ning avastamata mäed ja kosed (nägin lennuki ajakirja sirvides niiii ilusaid pilte!) ning mõnus Lissaboni äärelinn kutsuvad aga tagasi küll.

Päikest!
Kati