Tuulisest Ericeirast ja veel longboardimisest

Ericeira suhtes on mul vastakad tunded – ühest küljest mulle meeldis, kuid samas ammendas see ennast päris kiiresti. Rannad on mega kaunid, aga vähemalt see nädal olid surfikonditsioonid kehvad ning vesi ja ilm ikkagi külmad. Majutus oli täpselt see, mida ma Cascaisist esialgu ootasin, kuid üldse mitte see, mida ma Ericeirast tahtsin. Mul on hea meel, et ma selle koha ära nägin, aga mul ei olnud kahju sealt lahkuda. 

linn.jpg
Ericeira kesklinn. Selgus, et ma ei elanudki üldse Ericeiras, vaid Carvoeiras. Ericeira asus mu majutusest umbes 25 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Aga kuna tee oli mööda rannikut, möödus mitmetest randadest ja oli ilusate vaadetega, nautisin seda jalutuskäiku tohutult. Hea võimalus kuulata Freakonomicsi podcasti.
kodurand.jpg
Minu kodurand – Foz do Lizandro.

Käisin korra kodurannas surfimas ka lõpuks. Broneerisin edasijõudnute koolituse, et oleks kindel motivatsioon vette minna. Konditsioonid oli sellel päeval kohutavad, aga laud, seltskond ja koolituse formaat ideaalsed. Huvitav oli, et seal oli igas suuruses softboarde ning tänu sellele sain ka ikkagi 7’6 laua, mis on mulle praegu täpselt ideaalne. Külm polnud ka isegi nii hull.. alguses vähemalt. Poole tunni peal kaotasin igasugu tunded oma väikstes sõrmedes-varvastes, aga eelnev kartus oli siiski hullem.

surfikoht.jpg
Punase ringi sees koht, kus surfisime, pruuni ringi sees kivid ja must nool oli lihtsalt megatugev külgtuul. Pilt on tehtud teisel päeval aga surfi ajal oli kõik megachoppy ja tormine. Vette minnes olin küll positiivselt meelestatud ja põnevil aga miskipärast ei nautinud ma sellel päeval surfi üldse. Hea meel, et lõpuks ikkagi vette sain, aga kuidagi mööda oli kõik.
rannabuss
Ericeira on megasurfilinn. Suvel käib mööda rannikut lausa eraldi 1€ maksev rannabuss, kuhu saab oma lauaga ka peale minna ja mis sõidabki ühest rannast teise. Päris äge. 🙂
20190811_135831.jpg
Ise liikusin ikkagi vaid omal kondijõul. Mis selliste vaadetega viga jalutada?

Linna oli mul asja peaaegu, et iga päev, sest seal asus coworking space – Ericeira Business Factory. Valdavalt tundus see pigem kohalikele väikefirmadele suunatud, kuid nädalaks loovutasid nad ühe laua mulle ka. Vaid neljapäeval pidin kodust tööd tegema, sest Portugalis oli riigipüha ja kontor kinni.

maja.jpg
Kontor. Lahtiolekuajad olid minu jaoks üldse veidrad – 9-12 ja 13-18. Keskpäeval pandi maja tunniks ajaks lukku ja visati kõik välja.
kontor
Aga olles juba kaks nädalat Cascaisi hosteli fuajeest töötanud ning arvestades Ericeira majutuse ergonoomilisust, olin väga rõõmus, et sain jälle kontoris ja töises keskkonnas viibida.
workstation
Kodune workstation oma toas. Tassisin verandalt tooli ja laua tuppa, sest õues oli istumiseks valdavalt liiga külm. 
minu tuba.jpg
Minu armas tuba vaatega ookeanile. Privaatruumi oli üle pika aja väga tore omada. 🙂
majutus hoov jms.jpg
Mis mulle Lo Surfhouse-s tohutult meeldis oli aed ja veranda – ülimõnus ja päikseline istumispaik. Samas ikkagi hästi tuuline ka, niiet tööd sealt teha ei saanud. / Vasakul all ka maja nurga taga (kuid siiski meie hoovis) asuv skatepark. / Paremal all pilt meie tänavast – täiesti tavaline elurajoon ja osati nagu Kakumäe tagaotsas oleks elanud. Megavaikne ja vähe inimesi liikus ka ringi. 

Mis mulle selle majutuse juures veits vähem meeldis oli, kui vanana ma ennast seal tundsin. 😀 Tegemist oli pigem sellise 19-21 aastaste päris piduse majutusega. Samuti oli valdav osa elanike kas just ülikooli minemas või gap year-i tegemas vms ja tundusid väga kauged tööst kui sellisest konseptsioonist. Igaljuhul kui ma muidu ei arva, et ma juba vana oleks, siis seal tundsin nii küll.

Aa.. ja siis reedel kui ma mõtlesin, et oh võiks miskit teha, siis oli just selleks õhtuks maja praktiliselt tühjaks läinud ja enam polnud kedagi. No tore. Aga jutustasin siis vähemalt ühe just sinna jõudnud Austria paarikesega. Nad olid minust isegi vanemad ning saime bondida selle üle, et me võibolla ei ole selle majutusasutuse jaoks õige sihtgrupp. Tore teada, et asi ei olnud ainult minus.

loojang.jpg
Päikeseloojangu vaade otse verandalt.

Ma eeldan, et Ericeiras on 0% vargusi. Hosteli kõik uksed olid praktiliselt 24/7 avatud, sh ka minu toal polnudki võtit. Samuti olid coworkingus uksed pärani, mis sest et läpakad olid laual ja ruumid olid vahepeal inimtühjad. Veidi harjumatu minu jaoks – pakkisin ikka oma väärtusliku kraami alati kokku ja katsusin veidi ettevaatlikum olla.

Teine huvitav tähelepanek – iga päev kell 12 lastakse Portugalis (vähemalt kõigis minu külastatud kohtades) üle linna häiresignaali. Sealjuures ka kohalikud ei osanud mulle otseselt põhjust öelda. Parim, mis teati oli, et sellega antakse keskpäevast/lõunast märku (v.a. juhul kui sireen kõlab muul ajal.. siis on tegemist reaalse hädaabi väljakutsungiga) ning vanasti mängis seda teavitusheli kirik. Uurisin küll mitmelt inimeselt, kuid rohkem infot ei osanud keegi anda.

jänku
Veel üks lemmik osa majutusest – resident joogajänes. Nii nunnu! Kalpsas ringi nagu koer ja käis külapeal ning meie aias nii nagu ise heaks arvas.

Enamvähem nii mu nädal muidu läkski – tegin tööd, jalutasin linnas, rannas ja korra surfisin. Ühes teises hostelis filmiõhtul käisin ka aga see oli suht feil, sest seal polnud mitte kedagi kohal.

Nädala tipphetkeks osutus jälle Longboarding – seekord workshop Santa Cruzis. Eelmine kord juba kirjutasin oma sügisesest laagriplaanist ja kuidas longboardimisega siin esimest korda korralikult kokku puutusin. Ericeirast umbes 20km kaugusel toimus laupäeva õhtul veel üks kogunemine ja workshop ning Oeiras leitud tuttavad pakkusid kohe väga lahkelt, et võtavad minu ka Lisbonist Santa Cruzi sõites poolelt teelt peale.

xLongboardSunsetSession-40-870x580.jpg
Portugali longboarding community on kõige sõbralikum, vastuvõtlikum ja toredam kamp inimesi, keda ma kohanud olen! Nii äge oli ka, et kuigi olin vaid ühel üritusel varem käinud ja viibin Portugalis üldse vaid paar nädalat, siis siia üritusele tulles oli üksjagu tuttavad nägusid ja sõpru juba. / 📷 Vic
workshopile.jpg
Mina vasakul oranžis. 😛 / Lisaks eelmine kord õpitud switchile sain seekord lõpuks ometi pihta õigesti pidurdamisele ning tegin oma esimesed cross-stepid. Sain ka ühe olulise nipi, mis tegi trikid tunduvalt kergemaks – erinevalt surfist, kus öeldakse, et vaata kaugele ette kuhu sõita tahad, on longboardimisel täitsa ok oma jalgu vaadata. 😛 Ma alguses vaatasin koguaeg surfistiilis kaugustesse ja astusin cross-stepiga lauast mööda. 😀
tantsimine.jpg
Veidi overwhelming oli tegelikult kogu see rahvamass ja kui ägedaid asju inimesed mu ümber tegid koguaeg. Raske oli ise pusida, sest jäin koguaeg teisi imetlema. Ja no veits ka kuna ma kartsin kellegiga kokku põrgata. 😀
võistlus.jpg
Tõsised võistlused.
Santa Cruz.jpg
See Santa Cruzi rand ja longboardimise plats siin olid nii nii kaunid! Mis viga sellise vaatega sõita ja tantsida? Septembri laager toimub siin samas, niiet ma ei jõua juba ära oodata, et juba tagasi saaks! /  📷 Vic

Pühapäeval taaskohtusin Markoga ja kolisime Penichesse. Otsustasime väikese viimase hetke tripi kasuks, tänu millele olen praktiliselt kogu Portugali Lissabonist põhjapoolse kalda nüüdseks läbi käinud.

Päikest!
Kati