Olá Portugal, olá Cascais

Üle poole minu soolo-reisija seiklustest on möödas ning juba nädala lõpus saan oma reisikaaslase tagasi. Lisaks Madridile olen praeguseks elanud kaks nädalat Cascaisis ning just maandunud Ericeirasse. Seekordses postituses alustangi Portugali plaanidest üldiselt ning teen sissejuhatuse Cascais-i.

Screenshot 2019-08-11 at 20.19.56.png
Minu teekond Portugalis. Südamekesed tähistavad kohti, kus 1-2 nädalat peatun. Kahe ülemise südame vahele tulen septembris tagasi longboarding laagrisse puhkust veetma.

Cascais, kus esimesed kaks nädalat veetsin, asub Lisbonist vähem kui tunni kaugusel. Tegemist on väikese, kuid künkliku rannaäärse linnakesega, kus elab umbes 200 000 inimest.

Olles viimased kuu aega landlocked olnud, oli mul Portugali jõudmise hetkeks ookeani ja lainete igatsus suur. Nii viskasin pühapäeval kella kuue paiku Cascaisi hostelisse jõudes kotid oma tuppa ja tegin vehkat ranna poole.

cascais cover.jpg
Esimene rand oli veidi pettumust valmistav, sest sadam ja väike linnarand ei ole päris minu teema.. aga vähemalt vesi! Ja Cascais ise jättis kohe algusest väga armsa ja positiivse mulje. Teise nädala lõpuks see väikelinnake küll veidi ammendas ennast kuid meeldis ta mulle vist ikkagi.
cascais linn.jpg
Linnatänavad. Nii tore, kõik on kõndimise kaugusel! Kõndimisega seoses, on väga lihtne ka tänaval turiste ära tunda – nad ootavad valgusfoori taga rohelist tuld. Ükski kohalik küll valgusfooridest siin ei huvitu.
20190802_172828_Fotor
Tegemist on ilmselt kõige ilusamate tänavasiltidega riigiga!
essa õhtu.jpg
Lained ma lõpuks ei näinudki (õige kallas selleks asus liiga kaugel), kuid jalutuskäik päikeseloojangu saatel oli imeline. Kuidagi tohutult rahulolev ja õnnelik oli jälle vee ääres olla.
treat youruself dinner.jpg
Otsustasin ennast ilusa õhtu puhul kauni päikeseloojangu einega kostitada. See part ja kartulipüree viisid lihtsalt keele alla! Ja noo.. vaade oli ka päris hea. Aga külm! Sain restoranist kaks fliistekki ja õhtu lõpuks värisesin ikkagi. Mis toimub – Portugalis on augustis külm!? Järgneva kahe nädala jooksul avastasin, et siinne kliima on kohalike seas suureks teemaks. Nimelt ei ole tuuletormid, suvised vihmad ja külmad ilmad (ehk Eesti suvi) üldse mitte tavapärased. Aga samuti ei ole ka tavaline, et neil olevat see aasta veebruaris 27 kraadi sooja olnud. Taipasin, et sellised kliimamuutuse teemad on vast ühed läbivaimad jutud, mida ma oma senise reisimise jooksul peaaegu, et eranditult kõikjal kuulnud olen.

Igal juhul oli Portugali algus ja esmamuljed imelised. Samuti on mul Art4You majutuse kohta ainult kõike head öelda. Veidi olin küll alguses kahtleval seisukohal, et kuidas sellega läheb aga hostel oli mega armas ja kõik turistid ning töötajad hästi toredad.

Nimelt, kuna ma ei tahtnud kaks nädalat üksi oma hotellitoas passida, otsustasin majutuse broneerida hostelisse ühistoasse. Mõte seisnes selles, et seal peaks lihtsam olema inimestega suhelda. Ja päris suvalist ühikatuba ma ka endale ikkagi ei valinud – jätkasin meelepärase kapselhosteli stiiliga ning vaatasin, et pildid ikka kenad oleks.

ginja.jpg
Check in-i tehes oli kohustuslik osa ginja shot. Tegemist on Portugali marjalikööriga, kus alkoholi maitset väga ei tunnegi.. kogu selle suhkrumaitse alt. Mis veel parem, siis hostelis tegime seda shoti šokolaadist pitsist, mille pärast ära ka sõime. Sest mis sobiks suhkruga paremini kui veel suhkrut? 😀
maja2.jpg
Hostel Art4You – hästi valgusküllane ja armas maja. / Paremal üleval hommikusöögiala ja vaade kööki, mis oli vast minu lemmik osa tervest majast. Ma pole kunagi varem nii hästi varustatud köögis süüa teha saanud – seal olid absoluutselt kõik masinad ja võimalikud erinevad nõud olemas. Lisaks oli isegi kapitäis karpe, millega oma toitu hoida ning klõpsukesed, millega avatud toiduaine pakke sulgeda. Tegin seal päris mitu korda süüa ja tuleb välja, et ma ei jäägi ilma Markota nälga :D. Korra oli hirm, sest tavaliselt on kodus kokkamine tema pärusmaa. / All paremal on minu teise korruse voodi. Kogu ülejäänud tuba oli suhteliselt pime, nii et mul vedas, et sain päikesevalgusega ja veidi privaatsema koha.
hommikusöök.jpg
Imeline hommikusöök oli hinnas. See oli Art4You hostelis ikka tõesti mega mega hea.. aga nagu näha, siis valdavalt saiane. Ütleks nii, et väike liigutamine kulus pärast kahte nädalat sellist toitumist ära küll. / Vasakul üleval on need kõige ohtlikumad (loe: imelisemad) Portugali maiustused – pastel de nata-d. Ja kui neile veel kaneeli peale raputada, siis oi-oi!
aasta loodusfoto.jpg
Ilusa ilmaga sai hommikust verandal süüa. Täna mitte.

Vahepala: väidetavalt ma räägin toidust täpselt nii nagu üks tüüpiline 27-aastane. Sattusin Cabo de Roca piirkonnas jalutades ühe Brasiiliast pärit digirändurite paarikesega pikemalt vestlema. Poole vestluse peal tuli jutuks, et kes kui vana on. Minu vanus pakuti esimese korraga täpipealt õigeks ning selgituseks öeldi, et ma räägin reisist + toidust täpselt samamoodi nagu nende 27-aastane Austraalias elav poeg.

hoov.jpg
Imeline aiake. Võrkkiiges veetsin ma üksjagu aega kuid bassusse ei jõudnud ma kordagi – lihtsalt liiga külm oli ning mitte mingit tahtmist ei olnud ennast bikiinide väele tõmmata. Kui nüüd aus olla siis ma käisin kahe nädala jooksul kaks korda rannas varbaga vett katsumas ka, kuid sellega minu kokkupuude ookeaniga piirdus. Tuleb välja, et selline külmakartlik argpüks ma olengi.
home office.jpg
Väga mõnus kodukontor. Naljakas oli ainult, kuidas minu täiskohaga töö tegemine hosteli töötajatele ja omanikule nii palju hämmingut valmistas. Selgitasin küll, et ma ei puhka vaid teen tavalise täiskasvanu kombel tööd aga see ei tundunud neile pähe mahtuvat. Iga päev imestasid, et ma ikka teen nii palju tööd. Korra tutvustas hosteli omanik mind ühele töötajale viidates, et näe, see on see tüdruk kes teeb rohkem tööd kui meie. 😀 / Teine huvitav nähtus oli, inimeste esimene reaktsioon minu töötamise ja elu kohta. Selleks oli küsimus, kas mulle meeldib see, mis ma teen? See jäi kõrva, sest kuskil mujal riigis või kultuuriruumis pole mult võõrad inimesed seda vist kordagi küsinud. Aga see tekitas mulle Portugali töökultuuri kohta positiivse meelestatuse, sest tegelikult on tegu väga olulise küsimusega, mida võiksid kõik inimesed endalt tihedamini küsida. Õnneks sain sellele täie südamerahuga jaatavalt vastata.

Tegelikult oli Cascaisis ka cowork olemas, kuid minu majutusest oli see umbes 15 minuti autosõidu kaugusel. Korra käisin seda kohta üle tšekkimas, kuid kuigi kõik tööks vajalik oli olemas ja lauad-toolid ergonoomilised, siis õhkkond ise jättis mind külmaks. Vastuvõtt oli selline “siin on su laud, tool, wifi parool, head päeva” ja kõik. Ei tekkinud tunnet, et see oleks väärt iga päev sinna seiklemist. Pigem jäi tunne, et see kontor ei olnud sihitud minusugusele rändurile, vaid kohapeal elavatele ekspatidele.

cowork cascais.jpg
Cowork Cascais – koht ise oli muidu kena aga täiesti kapakohila. Kaardi järgi olin vaadanud, et jalutuskäigu kaugusel on paar kohta, kus saan lõunat süüa, kuid reaalsuses olid absoluutselt kõik kohad kinni ja tänavatel lendasid ainult heinapallid. Ilmselt vale hooaeg või miskit aga kogu see linnaosa oli inimtühi.

Natuke veel hostelielust. Nagu eespool mainisin, siis kogu seal ööbimise mõte oli inimestega tutvumine. Kui esimesed 24h oli tunne, et see hostel on suhteliselt inimtühi, siis tegelikult tutvusin seal päris mitme huvitava isiksusega. Ühtlasi õppisin, et Portugalis on hästi palju brasiillasi, sest neil on siia hea lihtne tulla kui nad juba sama keelt räägivad. Kohati pidi portugali keel brasiillaste jaoks hästi imelik olema – näiteks mõned Portugalis kasutatavad igapäevasõnad pidid Brasiilias väga ebaviisakad roppused olema.

dinner essa õhtu.jpg
Õhtusöök portugali restoranis hosteli töötaja ja tüdrukutega, kes olid Portugalis kolmenädalasel startup üritusel. Toit oli imeline ja proovisin vist esimest korda kalmaare. Alles ei jäänud aga uuesti ka ei telliks endale. / Restoran ise oli megaväike ja armas. Kuna me olime viimased lahkujad, ajasid restorani omanik ja kokk (ema ja poeg) meiega veel niisama lõpuks juttu.
drinks.jpg
Christina minu hostelist kutsus ühel õhtul pärast longboardimist (sellest järgmises postituses) enda eelmisesse hostelisse peole. Brasiillased on megatoredad, tšillid ja nendega on kuidagi eriti lihtne ja hea suhelda. 🙂

Lõpetuseks ilusaid pilte nendest kahest korrast kui Guinco rannas oma varbaid vette käisin kastmas ja siis kiiresti kaugele eemale sooja jooksin.

guincho beach.jpg
Esimese korra tegin umbes 13,5km pikkuse jalutuskäigu randa ja tagasi. Kaardilt vaatasin, et saan sinna pargi ja tagasi ranniku äärest jalutada. Tegelikkuses oli tagasitulek küll superkena, kuid minnes eraldas mind ja parki valdavalt kõrge telliskivimüür. Järgmine kord otsustasin bussi kasuks.
guincho beach2.jpg
Rand, liivaluited ja ümbritsevad kaljud on tohutult ilusad tegelikult. Irooniliselt kuulasin ma just eelmisel nädalal lennukis podcasti liivaluidetest. Üllatavalt huvitav oli. 😀
guincho beach 3.jpg
Ei tasu ranna eksootilisest välimusest ennast petta lasta. Istusin siin pusa ja salliga ja ikka oli jahe. Nimelt oli tuul megatugev ja külm, mis teeb taustal paistvatele lohesurfijatele selle ideaalseks kohaks (ok, külmus vist ei ole vajalik tegelikult). Küll aga ei pidavat tegu olema eriti hea kohaga lohesurfi õppimiseks, sest selleks on siin liiga keerulised konditsioonid.

Järgmine kord juba minu väikestest päevatrippidest ja seiklustest Cascaisist – longboardimisest, jalutuskäigust Cabo de Rocas ja Sintras ning päevast Lissabonis.

Päikest!
Kati